Kas ja kes saab pärijaks?

Tallinna notar Tarvo Puri kirjutas ajakirja “Märka Last”pärandist ja sellest, kuidas käituda alaealise pärija puhul.
Loe ka tervet ajakirja märtsinumbrit siit.

Surm on kadunu lähedastele alati kurb sündmus ning isegi ettearvatavatel juhtudel mõjub see ootamatuna. Surmale järgneb lein ja kombekohane ärasaatmine. Juristide jaoks on aga surm lihtne, ühene ja konkreetne juriidiline fakt. Surnud inimene ei saa enam olla pangakonto või kinnisvara omanik, laenusaaja, garaažiühistu liige, osanik, hageja ega kostja. Nendesse rollidesse satuvad tema asemel nüüd lähemad sugulased vastavalt pärimisseadusele või määratud pärijad vastavalt testamentidele ja pärimislepingutele. Surm paneb lähedaste õlule kogu varalise ja juriidilise asjaajamise, millega lahkunu enne oma surma oli seotud.

Kes saab pärijaks?

Seaduses sätestatud pärijateks on surnu lähedased järgmises järjestuses:
1. Esmajärjekorras abikaasa ning koos temaga surnu lapsed, lapselapsed jne
2. Teises järjekorras abikaasa ning koos temaga surnu ema ja isa ning surnu õed ja vennad, samuti õdede-vendade lapsed, lapselapsed jne
3. Kolmandas järjekorras abikaasa üksi, aga kui abikaasat ei ole, siis surnu vanaemad ja vanaisad ning surnu onud, tädid, sõtsed, lelled, samuti kõigi nende lapsed, lapselapsed jne
4. Neljandas järjekorras (kui tõesti eelnevaid isikuid ei ole või on nad pärandist loobunud) on pärijaks see vallavalitsus või linnavalitsus, mille terriotooriumil surnu viimati elas.

Kõigi nende järjestuste juures kehtib reegel, et loetelus tagapool nimetatud sugulased omavad pärandile õigusi ainult siis, kui temale loetelus eelnevaid sugulasi ei ole või nad on pärandist loobunud. Lapselaps pärib ainult siis, kui tema vanem on surnud või loobunud. Surnu ema ja isa pärivad ainult siis, kui surnul lapsi-lapselapsi ei ole või on need loobunud. Surnu õed-vennad tulevad pärima siis, kui surnu isa/ema on loobunud või surnud. Ja nii edasi. Abikaasa on pärjaks kõigis järjekordades, muutub vaid tema pärandiosa suurus, ulatudes minimaalselt 25%-st kuni 100%-ni.

Kui pärandaja on teinud testamendi, on tema varale õigus nendel, kes on nimetatud testamendis. Kõige lihtsamal ja ka tavalisemal juhul on testamendiga määratud nt ainult üks pärija, kes saab kõik vara endale. Siis see nii ka on ja eeltoodud punktides nimetatud muud sugulased ei päri midagi. Aga muidugi annab testamenti ka keerulisemalt teha, jagades oma varasid kas murdosade või protsentide alusel erinevatele isikutele või jättes korteri ühele, pangakonto teisele ja auto kolmandale.

Kuidas ennast pärijaks vormistada ja kui palju see maksab?

Pärandi vormistamine käib lühidalt kokku võttes järgmiselt:
• Ükskõik kes pärijatest läheb notaribürosse ja notar koostab pärimisasja algatamise avalduse, mis kohapeal ka allkirjastatakse
• Notar saadab teistele sama järjekorra pärijatele tähitud väljastusteatega kirjaga teated, et neil on õigus pärandis osaleda või pärandist loobuda
• Notar avaldab internetis aadressil www.ametlikudteadaanded.ee pärandiasja algatamise teate, milles palutakse kõigil teada anda võimalikest pärijatest ja testamentidest
• Kui pärimine toimub testamendi alusel, saadab notar testamendi koopia nendele seadusjärgsetele pärijatele, kellel oleks õigus testamenti vaidlustada
• Umbes 1-3 kuud pärast pärimisasja algatamise avalduse tegemist väljastab notar pärimisõiguse tunnistuse, kus on kirjas, kes on pärijad (seal märgitakse kõik pärijad, mitte ainult see isik, kes käis notaribüroos asja ajamas)
• Kui pärandiks on kinnisvara, siis saadab notar pärija soovil dokumendipaketi kinnistusametile, et surnu asemel pärijad omanikuna registreerida
• Muu vara pärijate nimele registreerimiseks peavad kõik pärijad seda erinevates asutuses (pangad, ARK, jne) koos tegema. Siin ei saa enam asja algataja üksinda hakkama, vaid on vaja kõiki pärijaid.

Nagu näha, saab pärimisasja algatada ja läbi viia ka ainult üks pärijatest üksinda, kuid pärijaks tunnistatakse ning varaomanikena registreeritakse kõik, kes ei ole loobumisavaldust teinud. Need, kes endast kuidagi märku ei anna ja vaikivad, loetakse pärijateks ning pärandina saadud vara omanikeks.

Pärandi vormistamise kulud on järgmised: pärimisasja algatamise avaldus 77 eurot, pärimisõiguse tunnistus 123 eurot, kinnistusametisse saadetav dokumendipakett kuni 65 eurot. Seda viimast kulu saab pärija vältida, kui ta saadab dokumendid ise elektrooniliselt kinnistuportaali (kinnistuportaal.rik.ee‎) kaudu kinnistusametile. Need kulud jagunevad pärijate vahel. Pärandi vormistuse kulud on seejuures ühesuurused nii seadusjärgsel kui ka testamendijärgsel pärimisel.

Kui pärija on alaealine, ei muuda see tema pärimisõigust suuremaks ega väiksemaks. Ta pärib võrdselt teistega selle osa, mis testament või seadus talle ette näevad. Ka alaealine pärija loetakse nö automaatselt pärijaks, kui tema vanemad ei tee alaealise eest pärandist loobumise avaldust.

Kuidas pärandist loobuda?

Loobumissüsteem on tülikas juhul, kui inimene ei taha endale pärandit saada. Näiteks seetõttu, et pärandil on võlad või kuna sugulased on omavahel kokku leppinud, kes pärandis osaleb ja kes mitte. Pärandist loobumiseks peab potentsiaalne pärija tegema notariaalse avalduse, milles ütleb, et ta ei soovi pärandit. Avalduse trükib valmis notar ja loobuja allkirjastab selle notaribüroos. Loobumisavalduse vormistamine maksab 8 EUR ning selle tegemiseks on aega 3 kuud arvates päevast, kui inimene sai teada, et ta omab õigust pärida.

Pärandist loobumise avalduse tegemine tähendab, et pärandi saamise õigus läheb üle loobuja lastele.

Näiteks sureb isa Jaan, kellel on abikaasa Mare, tütar Liisu ja poeg Peeter ning Peetril on omakorda kaks alaealist last Riho ja Anne. Kui Peeter teeb pärandist loobumise avalduse, siis Peeteri asemel muutuvad (oma vanaisa) pärijateks Riho ja Anne. Mare ja Liisu jäävad endiselt pärijateks. Kui Peetri poolt pärandist loobumise eesmärk oli aga hoopis see, et Mare ja Liisu saaks kogu pärandi endale, peaks nüüd pärandist loobumise tegema ka veel alaelalised Riho ja Anne (õigemini nende ema ja isa nende eest). Kõige üllatuslikum on aga tagajärg siis, kui pärandist loobuvad nii Peeter, Riho, Anne kui ka Liisu, tahtes jätta kogu pärandi abikaasa Marele. Sellise loobumise puhul saavad õiguse Marega koos pärida hoopis surnud Jaani ema, isa, õed ja vennad teise järjekorra pärijatena. Seega enne pärandist loobumist mõtle ja mõõda ning küsi notarilt enne üheksa korda, kas nüüd saavad pärijateks need, keda sa tahaksid pärijatena näha.

Kui pärandist tahab loobuda alaealine, on asi aga mõnevõrra keerukam – lihtsamal juhul on vaja alaaealise mõlemat vanemat, keerulisemal juhul veel ka kohtu luba. Mõlema lapsevanema allkirjast loobumisavaldusel piisab, kui lapse õigus pärida tekib seetõttu, et tema ema või isa pärandist loobus. Kui alaealise lapse pärimisõigus tekib aga nn vahetult (mitte kellegi teise loobumise tõttu), siis on pärandist loobumiseks vaja ka kohtu luba. Kohus eestkosteasutusena peab siis vaagima seda, kas loobumine on alaealise huvides või mitte. Eeltoodud näite korral, kui alaealiste Riho ja Anne pärimisõigus tekib seetõttu, et nende isa Peeter pärandist loobub, ei ole Riho ja Anne pärandist loobumiseks vaja kohtu luba. Kui aga alaealiste isa Peeter oleks surnud enne Jaani, ning seega tekiks Rihol ja Annel vanaisa surma korral õigus vahetult vanaisa pärandile, on Rihol ja Annel vajalik pärandist loobumiseks ka kohtu luba. Samuti on alaealisel kohtu luba vajalik vahetult oma emalt või isalt saadavast pärandist loobumiseks.

Mis saab surnu võlgadest ja mis on pärandi inventuur?

Kui surnud inimene oli kellelegi raha võlgu, ei muuda võlgniku surm seda võlga olematuks. Võlg läheb üle surnud inimese pärijatele, kes peavad selle raha surnu eest ära maksma nendel tähtaegadel ja summades, mis võlapaberites kirjas olid. See on lihtne ja selge reegel, ja ka õiglane nende suhtes, kes raha olid laenuks andnud.

Pärija jaoks muudab olukorra eriti raskeks aga asjaolu, et surnu võlgade eest ei vastuta pärija mitte ainult selle varaga, mis ta pärandina saab, vaid ka selle varaga, mis oli juba enne pärandi saamist tema enda oma. Kõige halvemal juhul ongi surnul ainult võlad ja mitte mingit vara. Oletame, et võlaks majalaen summas 10 000 eurot panga ees, mille tagatiseks olnud maja on juba müüdud. Aga müügihind oli nii väike, et see osa laenust jäi ikka alles. Kui nüüd pärija pärandist ei loobu, saabki ta endale selle võla, mille peab oma taskust kinni maksma. Sellise ebaõigluse vältimiseks peab pärija nõudma pärandi inventuuri. Kui tehakse inventuur, jääb võlg küll alles, aga pärija pääseb oma olemasoleva varaga võla eest vastutamisest. Vastutus jääb ainult selle vara ulatuses, mis oli pärandina saadud. Selles ülaltoodud näites 10 000 eurose võla osas siis ilma inventuuri tegemata saab pank oma raha pärijalt tagasi nõuda, aga pärandi inventuuri korral peab pank võla korstnasse kirjutama ja pärija selle võla eest ei vastuta. Pärijal on küll siin kohustus algatada pärandvara pankrot, kuid pankrotiprotsess ei saa puudutada pärija vara, vaid ainult surnu vara täpsemat kindlakstegemist ja pankrotivarana müüki.

Kindlasti tuleb tähele panna, et pärandi inventuuri saab nõuda ainult see pärija, kes on pärandi vastu võtnud. Pärandist loobuja ei saa inventuuri nõuda. Selle reegli vastu on mõnikord eksinud kohtud, kui nad alaealise lapse pärandist loobumise küsimuse otsustamisel on nõudnud, et tehtaks inventuur ja kohtule esitataks inventuuri käigus tehtud pärandvara nimekiri. Selliseks inventuuriks ei ole vajadust ega seaduslikku võimalust. Kohtule saab vajadusel sellise pärandi koosseisu puudutava nimekirja esitada ka notaribüroo.

Kahel juhul on pärandi inventuur kohustuslik – kui pärija on alaealine laps või kohalik omavalitsus. Seadus kaitseb sellega neid kahte kohustuslikus korras selle eest, et nad surnud inimese võlgasid ei peaks ise kinni maksma oma vara arvelt.

Pärandi inventuuri teeb kohtutäitur, kellele notar saadab need pärimistoimikud, kus inventuurinõue on esitatud või siis inventuur kohustuslik. Kohtutäituri tasu on 0,1% pärandvara nimekirja kantud pärandvarade koguväärtusest, kuid mitte vähem kui 35 eurot. See kulu on pärija kanda.

Mis on sundosa?

Sundosaga on pärandiasjas vaja tegeleda ainult siis, kui surnud inimesel oli tehtud testament ja sellega on pärandist ilma jäetud mõni lähedane sugulane, kellele surnu oleks pidanud ülalpidamist andma. Ilma testamentideta seadusjärgsel pärimisel ei ole sundosal mingit tähendust.

Võimalikeks sundosa saajateks, kui nad on testamendiga pärandist ilma jäetud, saavad olla surnu ema, isa, abikaasa, lapsed või lapselapsed. Sundosa on nendel isikutel õigus nõuda ainult juhul, kui surnul oli nende suhtes ülalpidamiskohustus. Seega võivad sundosa nõuda:
• surnu lapsed 18-aastaseks või siis koolis õppimise korral 21-aastaseks saamiseni, kui sureb nende ema või isa, kes on oma selles vanuses lapse testamendiga pärandist ilma jätnud
• surnu lapselapsed 18-aastaseks või siis koolis õppimise korral 21-aastaseks saamiseni, kui nende ema ja isa on varem surnud ning nüüd sureb nende vanaema või vanaisa, kes on oma selles vanuses lapselapse testamendiga pärandist ilma jätnud
• surnu abivajavad ema ja isa, kes ei ole võimelised ennast ise ülal pidama; aga üksnes juhul, kui surnul lapsi ei olnud või lapsed ei võta pärandit vastu
• surnu abikaasa (seejuures on mõnevõrra vaieldav, kas abikaasa võib nõuda sundosa alati või ainult juhul, kui ta on abivajav ning ei ei ole võimeline ennast ise ülal pidama)

Sundosa saaja ei saa endale mitte pärandiosa ega pärandvara, vaid ta võib nõuda testamendijärgselt pärijalt rahalist hüvitist. Selle hüvitise summaks on 50% selle pärandvara osa väärtusest, mille sundosa saaja oleks endale seaduse järgi pärides saanud, kui testamenti ei oleks olnud tehtud.

Seega tekitab sundosa olukorra, kus testamendiga määratud pärija võlgneb sundosa saajale rahasumma, mille täpne suurus sõltub pärandi väärtusest. Selle rahasumma saab sundosa saaja sisse nõuda nagu iga muu teise tavalise võla (näiteks laenu) – kui seda vabatahtlikult ei maksta, tuleb sundosa saajal pöörduda kohtusse. Aga selle nõude võib loovutada ka inkassofirmale, kuid see kiirema ja parema tulemuse võiks anda.

Kokkuvõte:

• Kui pärijatest keegi on alaealine, ei muuda see tema pärimisõigust suuremaks ega väiksemaks.
• Kui kasvõi üks pärijatest on alaealine, on kohustuslik teha pärandi inventuur. Kui alaealine pärandist loobub, siis inventuuri ei tehta.
• Sundosa saamise võimalus tuleb päevakorda ainult juhul, kui alaealine laps (teatud juhtudel alla 21-aastane) on testamendiga pärandist ilma jäetud.
• Alaealise pärija eest annavad kõik allkirjad tema ema ja isa. Kui alaealine tahab pärandist loobuda, on lihtsamal juhul vaja selle kohta alaaealise mõlema vanema allkirja, keerulisemal juhul veel ka kohtu luba.

Hea nõu lastega peredele rubriiki toetab Justiitsministeerium

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga