Täisväärtusliku kodanikuühiskonna aluseks on noorte ja laste kaasamine

Autor Kadi Hainas

“Leppisime kokku, et istud laua taga ja oled vait,” sõnab Marika tõrelevalt oma pojale. Mihkel ei saa aru, miks ema teda ei kuula. Peagi jõuab kätte hetk, mil ta isegi ei ürita seda mõista.  “Minuga niikuinii ei arvestata,” pomiseb ta endamisi.

Juba lapsepõlvest peale sissejuurutatud muster on varmas tulevikku kaasa kanduma.  Sellise suhtumisega kaob ära ka lapse enda soov maailmaparandamises kaasa lüüa ning lõpuks on järel vaid otsustusvõimetu ning passiivne noor.

Laste ja noorte kaasamine kui toimiva ühiskonna alus

“Teeme selle selgeks, et kui noor jagab konverentsil mappe ja registreerib osalejaid, siis see ei ole kaasamine. Kaasama peaks algusest peale – alates planeerimisest,” kirjeldab MTÜ Foorumteatri juht ning MTÜ Mondo projektijuht Nikolai Kunitsõn vigu, mida tema arvates laste- ja noorte kaasamises tehakse. Ta tõdeb, et see on raske, aja – ja ressursikulukas protsess, aga sellegipoolest tuleb näha pikemat perspektiivi.

Kuid millistes situatsioonides laste ja noorte häält kuulda ei võeta? “Väga lihtne. Igal pool!” sõnab Kunitsõn ning lisab, et pigem oleks kergem välja tuua kohad, kus laste ja noorte häält kuulda võetakse. “Mina näen laste ja noorte kaasamist kui väga olulist tegurit tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas” leiab ta.

On äärmiselt oluline, et lapsed ja noored saaksid kaasatud nende enda elu puudutavate otsuste tegemisse. “Selle kaudu aitame kaasa aktiivsemate kodanike tekkimisele, mis tulevikus viib toimiva kodanikuühiskonnani, mis on kasulik meile kõigile,” kirjeldab ta sündmuste jada. Kunitsõn on veendunud, et tänases ühiskonnas ei võeta lapsi kui võrdseid partnereid ning nendega ei suhelda eakohaselt. Pigem kaasatakse vaid dekotratiivselt või siis, kui on liiga lihtne.

Elav arutelu selgitab olukorda

Eesti Avatud Noortekeskuse tegevjuht Heidi Paabort leiab, et kaasamine ja kaasa rääkimine on eluterve ühiskonna alus. Kui last ei kaasata, ei teki temas ka osalemise tunnet, sest jääb mulje, et keegi teine otsustab kõik olulise tema eest ära. Ning veelgi enam – kui juba tema eest otsustatakse, või tekkida teatud trots – ise otsustasite, tehke ka siis ise!

Enda lastega suheldes on Paabort märganud, et isegi kui tema mõte jääb nn “võitjaks” on laps läbi arutelu kinnitust saanud sellele, miks see oli parim valik. Nii ei teki lapsel muljet – miks ma üldse pakun, nagunii on emal õigus. “Igal otsusel on taga argumendid ja lapsed ei saa neid argumente kunagi teada, kui neid arutellu ei kaasata ning küsimusi ei esitata.”

Osalemise mitu etappi

Paaborti sõnul koosneb osalemine mitmest etapist: idee/mõtte tekkimine, tegevuse planeerimine ja vastutuse võtmine, idee teostamine ja sellest protsessist õppimine.  Kui me kaasame lapsi vaid idee teostamisse, jäävad mitmed etapid vahele. Näitena toob ta vastutuse võtmise. “Kõige parem oleks, kui laste ja noorte kaasamine on tavapärane osa igapäevasest elust, sest nii õpitakse end tundma, oma piire seadma ja võtma oma elu eest vastutuse.”

Noortekeskuste juures toimivad aktiivgrupid, õpilasesindused kui ka noortevolikogud on sammuke lähemal olukorra paranemisele, kuid Paaborti teab öelda, et kahjuks on ikka veel olukordi, kus arvatakse: Mida see laps ikka teab. Meie, täiskasvanud, teame kõige paremini!

Paabort mõtiskleb, et tasuks juurelda selle üle, kuidas tekitada noores uudishimu nii, et ta tahaks olla osaks ühiskonnast. Väga oluline osa on aktiivusetel tegevustel, mis leiavad aset peale kooli. Näiteks vabatahtlik tegevus, osaluskogudes osalemine, ühingud, huvitegevus jne. Läbi vabatahtliku tegevuse on võimalik luua seoseid õpitud ja elu vahel ning kasutada lastele ja noortele antud potentsiaali.

 

 

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga