Lapse õiguste konventsioon – tööriist lapsesõbralikuma ühiskonna ehitamisel

Andres Aru, Õiguskantsleri Kantselei, laste õiguste osakonna juhataja

Tänavu tähistame ÜRO lapse õiguste konventsiooni kahekümne viiendat aastapäeva. Tähtpäeva puhul on paslik küsida, kellele ja mida on selle rahvusvahelise dokumendi olemasolu andnud ning kuivõrd oluline on see riikide vaheline kokkulepe tänasel päeval.

Kui lugeda konventsiooni preambulat ning süüvida põhiteksti, siis on selge, et ennekõike on see koostatud lastele mõeldes. Kuigi rahvusvahelisi inim- ja kodanikuõiguste alaseid lepinguid on sõlmitud varemgi, on lapse õiguste konventsioon esimene, kus on selgelt kirjas, et kõik selles konventsioonis sätestatud õigused ja vabadused on igal lapsel. Lisaks on konventsioonis kirjas põhimõtted, mida lastesse puutuvaid otsuseid tehes tuleb järgida. Eesmärgiks on kindlustada igale lapsele tema arengut ja heaolu toetav kasvukeskkond.

Tihti küsitakse, et kas lastel ongi ainult õigused ja vabadused. Kas kohustused on konventsiooni koostajatel meelest läinud? Loomulikult on lastel ka kohustused ja eaga suurenev vastutus. Kui aga vaadata erinevaid inimõigusalaseid dokumente, näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konvenstiooni, siis nendes dokumentides rõhutataksegi õiguseid ja vabadusi. Kohustusi ei hakka ka teistes inimõigusalastes dokumentides eriti silma. Kohustused on nendes dokumentides osavasti õiguste külge põimitud selliselt, et need on teineteisest lahutamatud.

Uurime lähemalt näiteks inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artikli. Seal on kirjas järgmised read: „kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neil on mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim.“ Ei sõnagi kohustustest. Samas kui mõelda selle sätte sisule, siis saab siit tuletada kohustuse austada kõigi teiste inimeste õigusi samaväärselt enda omadega. Kui inimesed on võrdsed oma väärikuselt ja õigustelt, siis tuleb kõigisse inimestesse vastavalt ka suhtluda. Vennalikult, nagu ütleb ülddeklaratsioon.

Sama põhimõte kehtib ka lapse õiguste puhul. Laps peab oma õigusi kasutades alati meeles pidama, et teistel lastel ja täiskasvanutel on samuti inimõigused, millega tuleb arvestada ja mida ei tohi rikkuda. Peamine kohustus, mis on kõigist inimõigusalastest dokumetidest tuletatav, on kohustus austada teiste inimeste õigusi ja vabadusi.

Kui tunnustame lapse õigusi ja suhtume lapsesse kui õiguste omajasse, ei ole me diskussiooni lõpp-punktis, vaid vastupidi alguses. Konvenstiooni koostajate sooviks oli tugevadada laste positsiooni ühiskonnas ja tagada neile inimõigused sarnaselt täiskasvanutega. Konventsioon ei vastanda lapsi täiskasvanutele ega anna lastele eriõigust käituda häbematult. Olukorras, kus erinevate inimeste huvid põrkuvad, tuleb hoolikalt kaaluda kõigi osapoolte õigusi ja leida mõistlik tasakaal. Konventsioonita võiksid aga sellises olukorras lapse, kui nõrgema osapoole, huvid jääda kaitseta. Kuna laps ei pruugi oma sotsiaalse ja emotsionaalse ebaküpsuse tõttu olla võimeline ise enda eest piisavalt edukalt seisma, siis tuleb konvenstioon appi.

Selleks, et lapse huvid tema elu puudutavate otsuste langetamisel välja selgitataks ja neid otsuse langetamisel arvesse võetaks, on konvenstioonis kirjas lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõte. See on üks konventsiooni põhiprintsiipe. Konventsiooni neli põhiprintsiipi, milleks on lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõtte kõrval võrdse kohtlemise põhimõte, lapse õigus väljendada oma vaateid ja lapse õigus elule ja arengule, võtavab kokku lapse õiguste keskse mõtlemise tuuma. Lapsel on õigus oma elu osas kaasa rääkida. Täiskasvanutel on kohustus lapse arvamusega arvestada vastavalt tema eale ja küpsusele, seades esikohale lapse parimad huvid. Lapse küpsemaks saades ja vastutusvõime kasvades, peaks vanemate ja täiskasvanute roll lapse elu suunamises vähenema ning lapse enda roll suurenema. Seejuures peaks lapse elu- ja kasvukeskkond olema selline, mis toetab ta arengut ja võimaldab tal oma loomupärase potentsiaali realiseerida. Täiskasvanutel  on kohustus sellised tingimused luua kõigile lastele sõltumata nende eripärast või erivajadusest.

Oleme pikalt peatunud sellel, mida konvenstiooni olemasolu on lastele andnud – see on andnud lastele elementaarsed inimõigused. Aga inimõigustest paberil on vähe kasu. Lastel on vaja, et konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ka praktiliselt võimalik oleks. Ja nüüd jõuamegi konventsiooni teise adressaadini – riigini.

Eesti Vabariik võttis endale kohustuse tagada konvenstioonis kirjas olevad lapse õigused ja vabadused kõigile Eestis viibivatele lastele juba 1991. aastal. Seega on Eestil olnud kakskümmend kolm aastat, et välja töötada vajalikud rakendusmehhanismid, et luua lapse õigusi austav elukorraldus. Oleme  teinud edusamme, kuid pikk tee on veel minna.

Siit jõuamegi tänasesse päeva. Kutsun üles kõiki igapäevaselt lastega kokku puutuvaid inimesi lapse õiguste konventsiooni tektsiga tutvuma ning selle põhimõtteid ellu rakendama.  Kuigi olukord on aasta-aastalt paranenud, viidatakse siiani lapse õiguste konventsioonile veel kahetsusväärselt vähe. Konventsioon on hea tööriist lapsesõbralikuma ühiskonna üles ehitamisel.  Näeksin hea meelega, et konvenstiooni põhimõtteid tunneks ja nendega arvestaks nii õpetajad, kasvatajad, treenerid, arstid, politseinikud, ajakirjanikud, kohtunikud, riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikud ja kogu ühiskond laiemalt.

Sotsiaalteadlased on rõhutanud, et lapse heaolu väljendub selles, kuivõrd on talle tagatud tema inim- ja kodanikuõigused, sotsiaalne õiglus ja ühiskonnas osalemine. Lapse õiguste austamine on eelduseks laste heaolule. Austagem siis lapse õigusi ning andkem oma panus lastele nende arengut ja heaolu toetava kasvukeskkonna kujundamisse. Iga laps väärib, et tal oleks õnnelik lapsepõlv.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga