Lastekaitse Liit avas Jordaanias kontori ehk Gertha seiklused ÜRO pagulaslaagris Osa I

Gertha Teidla-Kunitsõn, Lapse Hääl projekti koordinaator, MTÜ Lastekaitse Liit

3.detsembri öösel jõudsin Ammani, et järgmised pool aastat pagulaslaagrites inglise keelt õpetada. Teadsin väga hästi, kes on pagulane ja mis on pagulaslaager. Mida aga tähendab olla põgenik või missugused tingimused on pagulaslaagris, seda püüan ma siiani mõista.  

– Gertha Teidla-Kunitsõn
MTÜ Lastekaitse Liit

Et mul puudus igasugune arusaam sellest, kuidas üks pagulaslaager välja näeb, ei saanudki ma aru, kui kohal olin. Võiks eeldada, et tegu oli pigem küla või vaesema äärelinnaga, aga pagulaslaagrite puhul on alati seal ka ÜRO sini-valge värvikombinatsiooniga hooneid ja logosid.

Bussist maha astudes tervitasid mind kitsad tänavad, mis majade vahelt läbi looklesid ning mida antud hetkel pigem mudajõed katsid. Vihmasajus hakkab allalangenud vett juhtima gravitatsioon, sest muud süsteemid kui sellised siin lihtsalt puuduvad. Päikesevalgust jõuab kõrgete majade vahele vähe ning seepärast on tunda ka iseäralikku lõhna niiskuse, muda ja prügi koosmõjust. Kuigi tänavad on kitsad, paistsid nad enam-vähem kogu vajaliku ära mahutavat: poed ja müügiletid, pagarikojad, puuviljaletid kui ka tänaval liikuvad inimesed ja autod, mis vaevaliselt end jalakäijate vahel läbi pressisid. Päris kitsaks läks siis, kui vastu tuli veel teinegi auto või kui kohalik buss rahva vahel manööverdas. Tänavad on siin meie mõistes muldkattega, leiab savi ja liivagi, asfaldist aga ei saa juttugi olla.
Esimese asjana jääb silma pagulaslaagrite konservatiivsus: veel tänaseni pole ma laagrites kohanud neidusid, kes juukseid ei kataks. Pealinnas on see juba tavapärasem nähtus. Tänavad on lärmakad, inimesi on palju ja veel rohkem on ringi jooksvaid lapsi.

 

Eurooplasena on muidugi raske nähtamatuks jääda, ka poisipea ja seljakott ei aita sellele kaasa. Sestap haagimegi kohe endale ühe seltskonna mudilasi kaasa, kes üksteisega võidu ikka karjuvad, et „Welcome“ või „What’s your name?“. Naeratame, vastame ja näeme, kuidas pisikeste silmad särama löövad. Ilmselt valmistavad kaks välismaa neidu neile rohkem rõõmu, kui eeldada võiks.

Aeg-ajalt ühinevad lastekarjaga ka vanemad noormehed, kes araabiakeelse tekstiga meid kostitavad. Sain hiljuti teada, täpsemalt kogesin, et kohalikud noormehed jagavad lahkesti välismaa neidudega oma komplimente ja kiitusi, ent meie jaoks kõlavad need pigem kummaliselt. Näiteks kui tüdrukule viidatakse kui lambale, on tegu millegi pehme, sooja ja mõnusaga. Millegagi, mida tahaks kohe kaisutada.
Ilmselt on hea, et meie araabia keele oskused piirduvad hetkel fraasidega „aitäh“ ja „kuidas sul läheb?“.

Jõudes kontorisse, kus meie esimene tund peaks toimuma, leiame eest mõningad kohalikud töötajad ja ühe vabatahtliku Taanist, kes samuti laagri meeskonda tööga panustab. Meid tervitatakse pigem leigelt, ent nagu ma hiljem kogesin, on see vaid  Gaza laagri eripära.

Asume ootama.

Saabub kaks tüdrukutirtsu, nii 6-7 aastast, kes oma uudishimu välismaalaste osas just tagasi ei hoia.  Esimese minuti jooksul kontrollitakse üle, kas mu tagi lukk ikka töötab, samuti mis mu taskutest leida võib ning millegi pärast pakub erilist huvi seljakoti küljetaskus olev plastikust veepudel. Tol hetkel sain aru, mida mõeldi, kui küsiti, kas mul on midagi selle vastu, kui mind katsutakse. Ju siis ei ole.

Lapsed ise on Eesti mõistes pigem metsikud. Tubli tunni aja jooksul pidime nende omavahelisi tülisi lahendama ja neid üksteisest pigem eemal hoidma. Nemad ei räägi inglise keelt ning ainuke, mida meiegi oskame öelda, on halaz (aitab). Tülide käigus togiti üksteist rusikatega, tõugati ja nügiti ning soditi markeritega. Ent sama kiiresti kui tülid tekkisid, need ka lahenesid ning vahepealsesse aega jäi osa, kus joonistasime korda mööda loomi. Nii õppisime meie loomade araabiakeelseid nimetusi, nemad ingliskeelseid.

Veel enne, kui meie tund algas, vaatas üks tüdrukutest oma suurte ja pruunide silmadega mulle otsa, hõõrudes samal ajal sõrmi kokku, justkui hakkaks nipsu tegema. Ja kuigi ma proovisin teda ka selles õpetada, ei toonud see erilist edu, sest nagu selgub, hõõrutakse sõrmi, kui küsitakse raha.
Ja sellised hetked lõikavad kui noaga.

Pärast tundi istusime Anaga  maha. Ana on samuti vabatahtlik, kes projektis osaleb, kokku on meid üldse 18. Ilmselt oli mu näost näha, et kurnatus on suur ja segadus veel suurem. Ana proovis veel selgitada, et me ei saa midagi teha või ette võtta, et nende tüdrukute käitumist muuta. Nad lihtsalt on sellised ja et mitte miski ei aita, ükskõik, mis me ka ei teeks.

Hakkasin vastu vaidlema. Tundus, et ainuke, mida lapsed üldse ootasid, oli tähelepanu. Puhas tähelepanu ja rõõm, et keegi sinuga tegeleb ja keegi sinu jaoks aega võtab. Tahaks loota, et ka see pidev kaklemine tulenes puhtalt tähelepanu soovist. Ja tundub ainuõige ka reageerida käitumisele, mis ei ole vastuvõetav. Iseasi on muidugi see, et missugune reageering kõige paremini aitab, kui keelt ei räägi. On mõistetav, kuidas vaesus ja igasuguse tähelepanu puudumine on neid lapsi omal moel kujundanud,  aga ehk annab seda veel muuta.

Pagulaslaagrite puhul ongi vist kõige suuremaks iseärasuseks meeletu vaesus. Vaesus kõige otsesemas mõttes vaatab sulle tänavalt vastu, ükskõik kuhu sa ka pilku ei pööraks.

Gaza laager (tuntud ka kui Jerashi laager) pakub kodu enam kui 24 000 palestiinlasest pagulasele, kes on paigutatud 0,75 ruutkilomeetrisele alale. Kodudeks on 40 aastat tagasi ehitatud ajutised peavarjud. 2012.aastast leiab ka artikli, mille kohaselt teenis enamus Gaza laagri elanikest vähem kui 2 dollarit päevas. Veerand sealsest elanikkonnast aga vähem kui ühe dollari. Gaza laagri puhul on vaesus erakordselt suur juba ainuüksi seepärast, et sealsetel põgenikel puudub Jordaania kodakondsus. Kodakondsuse puudumine tähendab, et neil ei ole võimalik töötada avalikus sektoris. Kuigi erasektor jääb neile avatuks, on levinud, et põgenikest töölisi kasutatakse ära. Ja valikuvõimalusi pole just väga palju. Jordaania kodakondsuse omamine palestiina põgenikuna sõltub aga sellest, mis ajajärgul riiki siseneti. Ja praeguseks hetkeks puudub neil ka võimalus naasta kodumaale, kuna neil puudub luba sinna sisenemiseks.
Gaza laager loodi 1968.aastal, kui võeti vastu 11 500 põgenikku, kes põgenesid Gaza tsoonist Araabia-Iisraeli sõja tulemusena 1967.aastal. Seega on Gaza laagris üles kasvanud juba mitu põlvkonda. Kokku moodustavad palestiinlastest põgenikud ligikaudu 60% Jordaania elanikkonnast.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga