Suhtlusõigus

Helen Tomberg
advokaat

Lapse loomulik kasvukeskkond on perekond ja kõige õnnelikumad öeldakse olevat need lapsed, kellel on võimalik kasvada peres, kus elavad koos lastega neid armastavad isa ja ema. Kui aga elu ema ja isa lahku viib ja laps jääb igapäevaselt elama ühe vanema juurde, on lapsele raskeim see, kui tema kontakt teise vanemaga nõrgeneb või hoopis kaob. Lapsel ei ole võimu valida, kas vanemad, keda mõlemat ta väga armastab, jäävad kokku või lähevad lahku, see otsus tehakse tavaliselt tema arvamusest sõltumatult. Targad on need vanemad, kes mõistavad, et teisest vanemast kaugenemine on lapsele valus ja toetavad igati lapse lähedussuhte säilimist teise vanemaga.

Lähedussuhe eraldielava vanemaga on iga lapse õigus. ÜRO peaassamblee poolt vastu võetud Lapse õiguste Konventsiooni, millega Eesti on ühinenud 1991.aastal, artikkel 9 p.3 sätestab, et osalisriigid austavad vanemast lahutatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt vanemaga. Sama sätestab meil praegu kehtiv lastekaitseseadus, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga. Lastekaitseseadus ütleb ka, et lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, on õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga.

Siseriiklikult reguleerib lapsega suhtlemise õigust meie perekonnaseaduse § 143. Selle järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, samuti on mõlemal vanemal õigus suhelda lapsega. Ehkki vanematel on reeglina lapse suhtes ühine hooldusõigus, s.t. võrdsed õigused ja kohustused lapse suhtes, ei tähenda see lahuselu korral vanematele võrdset võimalust veeta lapsega aega, sest eraldi elamine paratamatult vähendab eraldielava vanema võimalusi olla koos lapsega. Küll aga on kummalgi vanemal keelatud tegevus, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Seega on lapsest tõeliselt hoolivad vanemad mõistvad ja suudavad oma erimeelsusi alla surudes leppida omavahel kokku, millal ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda ja koos olla.

Kui vanemad omavahel sellist kokkulepet leida ei suuda, on vanemal soovitatav pöörduda abi saamiseks lapse elukohajärgse eestkosteasutuse (linnaosavalitsuse, vallavalitsuse) lastekaitsespetsialisti poole. Erialase ettevalmistusega lastekaitsespetsialistid võivad olla väga osavad ja tulemuslikud vanemate lepitamises eesmärgiga saavutada lapsele kõige sobivam suhtlemiskord eraldielava vanemaga. Tihti õnnestub lastekaitsetöötajatel võtta maha suuremad pinged ja leevendada vanema hirmu või usaldamatust teise vanema suhtes, mis võib anda hea aluse järgnevaks koostööks vanemate vahel. Kui aga lastekaitsetöötaja juures kokkuleppe saavutamine ei õnnestu või vanem sealt abi ei otsi, saab vanem pöörduda suhtluskorra määramiseks kohtu poole.

Kõiki lapse suhtlusõiguse küsimusi läbi vaadates lähtuvad kohtud ennekõike lapse huvist, arvestades ka asjaomaste isikute õigustatud huve. Vaidlusele lahenduse otsimise käigus osutavad kaasabi lapse elukohajärgne lastekaitsetöötaja ning lapsele menetluse ajaks riigi kulul määrav advokaat, kelle arvamusi kohus küsib. Samuti kuulatakse kohtuniku poolt ära laps. 10-aastane ja vanem laps tuleb kohtunikul alati ära kuulata, kuid parema tulemuse saamiseks on kohtunikul õigus ära kuulata ka noorem laps, kui lapse arusaamisvõime seda lubab. Selline mitmepoolne lapse huvi väljaselgitamine peaks viima tasakaalustatud otsuseni, kuidas, kus ja millal on kõige parem eraldi elaval vanemal suhelda ja veeta lapsega. Ilmselgelt on menetlusosalistele nende heade suhete säilitamiseks parim otsida kokkulepet omavahel, kui see aga ei õnnestu, määrab eraldielava vanema ja lapse suhtluskorra kohtunik oma määrusega.

Suhtluskorda määrates arvestab kohus ennekõike lapse vanust, tema tavapärast päevakava, samuti vanemate tegelikke võimalusi lapsega koos veeta. Väikelaste (sõimelaste) puhul eelistavad lastepsühholoogid lühemaajalisi kohtumisi, mis toimuksid tihedamini (mõnetunnised kohtumised mõned korrad nädalas). Lasteaialaste ja koolilaste puhul eelistatakse pikema vältusega kohtumisi, kuid harvemini. Tavapäraseim ongi graafik, kus laps veedab vanemaga iga teise nädalavahetuse, vahel lisandub sellele ka nädalasisene päev sellel nädalal, kui laps nädalavahetusel eraldielava vanema juurde ei lähe. Samuti reguleeritakse lapse viibimine ühe või teise vanema juures pühade ja puhkuste ajal, suuremate laste puhul ka koolivaheaegadel. Kui vanemate vahelised suhted on väga konfliktsed (aga kohtuvaidlused tekivadki just konfliktsete suhete foonil), reguleerib kohus suhtluskorra täpsemini – määratud saab seegi, mis kell ja kus peab toimuma lapse üleandmine, kes peab korraldama lapse toomise-viimise.

Kindlasti arvestab kohus suhtluskorra määramisel vanemate tööajaga. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et kohtuliku suhtluskorra määramise eesmärgiks on võimaldada vanemal ja lapsel vabalt suhelda, seetõttu ei tohi määrata suhtlusaegu ajale, kui on ette teada, et vanem näiteks viibib tööl. Vahel on, eriti mitteregulaarse graafikuga töötamise korral, suhtluskorra määramine keerukas, kuid leida tuleb nii maksimaalselt lihtne graafik kui asjaolusid arvestades võimalik. Seda ka selleks, et lapsel endal oleks võimalik teada, millal ta järgmine kord teist vanemat näeb.

Lapsel on õigus suhelda oma vanematega ka siis, kui vanemad elavad eri riikides. Praktiline elu seab siingi oma nii ajalised kui finantsilised piirid, enim reguleeritakse sellised olukorrad pikemate puhkustega. Iganädalane suhtlemine reguleeritakse tavaliselt Skype-vestluste vms. teel. Konkreetsetest asjaoludest tulenevalt on kohtud reguleerinud eri riikides elavate vanemate puhul ka seda, kes millised lapse reisimisest tekkivad kulud katab.

Tegelikult ei ole lapsega suhtlemine mitte üksnes vanema õigus, vaid ka kohustus. See tuleneb meie perekonnaseaduse § 143 lg 1 teisest lausest, mis ütleb, et mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. See tähendab, et kui vanemad on suhtluskorras kokku leppinud, on eraldielaval vanemal kohustus kokkulepitud päeval laps võtta, või kui suhtluskorra määrab kohus, tekib eraldielaval vanemal kohtumäärusest kohustus laps võtta (Riigikohut tsiteerides: kohtulahendist peab selgelt tulenema, millal ja kui tihti peab eraldielav vanem tagama lapsele võimaluse temaga koos aega veeta).
Praktikas on tulnud ette ka vajadust vanema suhtlusõiguse piiramiseks. Suhtlusõigust piirata võib ainult kohus ja ainult lapse huvides. Suhtlusõiguse piiramine võib olla põhjendatud siis, kui vanemaga suhtlemine oleks lapsele ohtlik (näiteks vanema alkoholi- või narkootiliste ainete sõltuvuse tõttu, vägivaldsuse tõttu, lapse õiguste ja huvide muude rikkumiste tõttu). Ka võib kohus määrata, et laps suhtleb vanemaga ainult kontrollitud keskkonnas sobiva kolmanda isiku juuresolekul (tavaliselt lastekaitsetöötaja või muu pädev isik).

Haruldased ei ole olukorrad, kus mingil põhjusel on lapse ja eraldielava vanema lähedussuhe katkenud, vanem ei ole last pikema aja jooksul näinud ja laps on vanemast võõrdunud. Juhul, kui puuduvad etteheited vanemale tema ohtlikkuse kohta, ei ole lähedussuhte puudumine kohtule põhjuseks lapse ja vanema suhtluskord üldse määramata jätta. Sellistel puhkudel nähakse ette järk-järguline vanema ja lapse suhte taastamine tavaliselt kolmandate isikute (lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, lastepsühholoog) osavõtul. Praktika näitab, et sellistes olukordades on väga oluline vanemate vastastikune heatahtlikkus, koostöö ja hea nõu kuulda võtmine, kuidas lapsest tulevaid signaale paremini märgata ja neist aru saada. Sellises olukorras saavad kaasa aidata teiste hulgas perelepitajad, kelle ülesandeks on juhendada vanemaid lapse huvides koostööle ja vahendada kokkuleppele jõudmist. Perelepituse läbimise võib kohtumenetluses käigus kohus vanematele ka kohustuslikuks teha.

Lastekaitseseadus sätestab lapse õiguse kontaktile lähedaste sugulastega, m.h. vanavanematega. Paraku on vanemate vaenulike suhete korral vahel laps jäetud ilma ka suhtlemisest vanavanematega. Meie seadus ei toeta vanavanemate vahetut õigust nõuda kohtult suhtlusaegade määramist lapselapsega suhtlemiseks, kuid eelmise aasta suvest võimaldab perekonnaseadus kohtul lapse huvides lubada lapsega suhelda kolmandal isikul, s.t. ka vanavanematel, seda peaks taotlema lapse vanem.

Eriti hoolimatute vanemate korralekutsumiseks neil puhkudel, kui lapsega kooselav vanem tahtlikult takistab lapse suhet teise vanemaga, s.t. kuritarvitab oma hooldusõigust, on praktikas hakatud rakendama kohtu õigust piirata kooselava vanema hooldusõigust. Hooldusõigust piiratakse sellega, et lõpetatakse kooselava vanema otsustusõigus lapse ja teise vanema suhtlemise korraldamisel ja lapsele määratakse selleks hoopis erieestkostja. Erieestkostjaks on isik (tavaliselt lastekaitsetöötaja), kes hakkab otsustama kooselava vanema asemel selle üle, millal, kus ja kuidas laps teise vanema juures viibib.

Lahkuminek on alati keerukas kõigile asjaosalistele ja eriti lastele. Koostöö lahkuläinud vanemate vahel on parim, millega vanemad last toetada saavad. Seetõttu on oluline püüda seada esikohale lapse huvid ja hoida teda, pakkudes talle mõlema vanema olemasolu ja lähedust. Kooselu lõppemisega ei lõpe ju lapse armastus kummagi vanema vastu.

4 Comments

  1. Katrin
    16. juuni 2015
    Reply

    Mulle meeldis väga see osa artiklist, et enne kohtusse pöördumist, võiksid lapsevanemad pöörduda hoopis kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole, kelle koostöö abiga on võimalik leida keeruliseks kujunenud suhtlemisolukorrale täiesti adekvaatne ja toimiv lahendus. Kahju, et praktikas lapsevanemad seda võimalust ära ei kasuta, ehkki loodetavasti on see tendents tulevikus kasvav.

  2. Karin
    16. veebr. 2016
    Reply

    “Sellistel puhkudel nähakse ette järk-järguline vanema ja lapse suhte taastamine tavaliselt kolmandate isikute (lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, lastepsühholoog) osavõtul.”
    Kus asuvad need töötajad, näiteks lastepsühholoog? Kas omavalitsuses?
    Mismoodi peaks üle nädalavahetuse suhtlemine lahusvanemaga tagama lapse lähisuhte ühe vanemaga? Sellega ei ole laste õigused sisuliselt tagatud. Miks meil ei rakendata põhjamaade tava, et vastutus ja kohustused ongi pooleks sõna otseses mõttes: laps pool aega ühe ja pool teise juures ning lapsevanemad peavad asuma elama lähikonda.

  3. Kati
    8. okt. 2016
    Reply

    KIndlasti ei soovita ma pöörduda lastekaitse spetsialisti poole, eriti kui tegemist on vägivaldse mehega. Sest lastekaitse spetsialistid ei hooli sellest, et mees peksab nii last kui laste ema vaid nõuavad, et laps teb mehega kohtuma ja mehel on õigus teha kõike mis talle pähe tuleb. Tavaliselt skkuvad juurde veel mehe poolsed vanavanemad ja lõppuks naine on igalt poolt süüdi ja laste kaitseks pole tal õigust midagi teha.

  4. Margus
    12. okt. 2016
    Reply

    Aga mis teha selliseljuhul kui naine on leidnud nn. atraktiivsema uue suhte ja kolib lastega isa juurest ära? Kas seljuhul peabki laste isa leppima sellega tema lapsi hakkab tulevikus kasvatama mingi suva jorss? Suht raske olukord. Milles laste isa süüdi on et ta ei saa tulevikus oma lastega koguaeg koos olla? See asi ka et kuidas ja kas saab tulevikus kontrollida seda et lastele makstav raha lähebki vaid laste tarbeks,?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga