Elise Nikonov,
Sotsiaalministeerium, Laste ja perede osakonna peaspetsialist
01.01.2016 jõustuva lastekaitseseaduse § 21 näeb kõigile avaliku võimu –ja eraisikutele ette kohustuse kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel lähtuda lapse huvidest kui esmatähtsast kaalutlusest.
Lapse huvidest (inglise keeles the best interest of the child) lähtumise kohustus on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) artiklis 3 ning moodustab ühe konventsiooni neljast aluspõhimõttest. Lapse õiguste komitee on artikkel 3 sisu avanud sügavamalt 2013. aastal koostatud üldkommentaaris nr 14[1], mille sisul ka lastekaitseseaduse säte põhineb.
Lapse huvidest lähtumise kohustus koosneb mitmest eri osast, mis kokku moodustavad terviku:
Kellele ja millal lapse huvidest lähtumise kohustus kohaldub?
Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 näeb ette, et lapse huvid tuleb välja selgitada ja neist kui esmatähtsast kaalutlusest lähtuda kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel. Seda lastekaitseseaduses sätestatud kohustust kohaldatakse kõigile riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustele ning nende ametiisikutele, avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistele isikutele, kes oma tegevuses puutuvad kokku laste ja lastekaitsega.
Lapse huvist kui esmatähtsast kaalutlusest tuleb lähtuda näiteks lapsevanemal, kes otsustab, kas laps peaks kooli vahetama; kohtunikul, kes jagab vanemate hooldusõigust, kohalikul omavalitsusel, kes teeb otsuse mänguväljaku ehitamise kohta, aga ka kõigil ülejäänud avalikus või erasektoris tegutsevatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes teevad otsuseid, mis last või lapsi otseselt või kaudselt mõjutavad.
Ka otsuste puhul, mis ei pruugi pealiskaudsel vaatlusel tunduda olevat lastega seotud (näiteks linna transpordikorralduse muutmine), tuleb hinnata, milliseid mõjusid võib sellel olla lastele, ning kui ilmneb, et otsus sisaldab mõjusid lastele, tuleb välja selgitada laste huvid antud küsimuses, ja nendega arvestada. Veelgi enam – otsuse tegemine lastekaitseseaduse § 21 lg 1 mõttes hõlmab lisaks otsuse vastuvõtmisele ning selle kavandamisel eri võimaluste vahel valimisele ka otsuse vastu võtmata jätmist. See tähendab, et ka otsuse tegemata jätmine on otsus – kui parajasti valitseb olukord, mis ei ole kooskõlas lapse huvidega, ja selle suhtes ei võeta midagi ette, rikutaks lapse huvidest lähtumise kohustust.
Kuidas on võimalik küsida lapse arvamust ja mil määral tuleb sellega arvestada?
Lapsega tema elukorraldust puudutava arutamine peab olema pidev ja loomulik protsess perekonnas, koolis, kohalikus omavalitsuse ja riigi, ning kõigil muudel tasanditel. Et lapsel on võrreldes täiskasvanuga vähem teadmisi ja oskusi, tegemaks enda soovid ja vajadused teistele kuuldavaks, on täiskasvanutel oluline roll lapse sellekohasel suunamisel ja abistamisel..
Et laps saaks mingis küsimuses oma arvamuse välja kujundada ja seda avaldada, on vajalik, et ta teaks ja mõistaks, milles täpselt küsimus seisneb. Selleks tuleb iga last mõjutava otsuse puhul selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid. Kogu protsess peab toimuma lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil, mh kasutades lapsele mõistetavat sõnavara. On vajalik, et lapselt küsitaks tema arvamust aktiivselt, esitades täpsustavaid küsimusi ning püüdes igati mõista, mis arvamus lapsel täpsemalt on.
Seejuures on oluline arvestada, et lapse arvamus on vaid üks asjaolu kõigist võimalikest asjaoludest lapse huvi väljaselgitamisel. Laps on õiguste kandjana subjekt, kellel on oma vaated ja seisukohad ning tal võib paljudes olukordades olla palju parem ülevaade enda tegelikest vajadustest kui teistel inimestel; teisest küljest aga lasub lapse suhtes otsuseid tegevatel täiskasvanutel vastutus tagada lapse õigused ja heaolu. Võib esineda olukordi, kus lapse huvide tagamiseks peab näiteks last kasvatav isik tegema lapse arvamusega vastuolus oleva otsuse, lähtudes omaenda kogenumalt positsioonilt ning arvestades, et laps tulenevalt oma vähematest kogemustest ja teadmistest ei suuda näha kõigi tegevuste pikaajalisi tagajärgi. Seega ei ole lapse huvid automaatselt need, mis laps ise arvab need olevat – kuid lapse arvamus tuleb võtta arvesse ühe olulise asjaoluna tema huvide väljaselgitamisel. Seejuures tuleb arvesse võtta lapse aina arenevaid teadmisi, kogemusi ja otsustamisoskust. Mida küpsem laps on, mida rohkem koguneb tal teadmisi ja kogemusi, seda suuremat kaalu tuleb lapse parima huvi väljaselgitamisel tema enda arvamusele anda. Last kasvatava isiku tasandil tähendab see, et lapsele antavatest käskudest ja keeldudest peaks aja jooksul aina rohkem saama pigem meeldetuletused ja nõuanded, ning hiljem suhtlus võrdsel tasemel. Igal juhul ei ole õigustatud jätta lapse arvamus kõrvale lihtsalt seetõttu, et ta on laps.
Kuidas kohaldub antud säte juhul, kui tehtav otsus mõjutab korraga väga paljusid lapsi?
Lapse huvidest lähtumise kohustus kohaldub ka olukordadele, mis mõjutavad üheaegselt paljusid lapsi. Kuigi sellisel juhul ei pruugi olla võimalik selgitada välja iga üksiku lapse parimat huvi, tuleb laste, keda otsus mõjutab, arvamusest lähtuda ka kõigis sellistes olukordades, niivõrd kui see on tulenevalt vastava olukorra erisustest võimalik ja mõistlik. Üldise põhimõttena peab olema lapse parima huvi väljaselgitamise protsess seda põhjalikum ning lapse parimale huvile võrreldes teiste kaalutlustega antav kaal seda olulisem, mida suurem on tehtava otsuse võimalik mõju lapse õigustele ja heaolule.
Konkreetset üht või paari last puudutavate otsuste puhul on lapse arvamuse uurimine võrdlemisi lihtne protsess – piisab otsesest ja austavast suhtlusest selle konkreetse lapse või nende konkreetsete lastega. Kui otsus mõjutab aga korraga suurt hulka lapsi (näiteks kohaliku omavalitsuse või riigi tasandil vastu võetavate poliitiliste otsuste puhul), ei ole tõenäoliselt kõigi laste arvamuse küsimine võimalik (kuigi mõningatel juhtudel võib see olla teostatav näiteks läbi kõigile lastele jagatava küsimustiku). Olukorras, kus otsus mõjutab paljusid lapsi, võib igalt lapselt arvamuse küsimise asemel küsida arvamust laste esindajatelt. Sellisel juhul tuleks hoolitseda, et lapsed, kellele antakse kõigi laste nimel arvamust avaldada, esindaks võimalikult esinduslikult laste koguhulka. Esinduslikkust on võimalik tagada läbi konsulteeritavate laste mitmekesisuse (vanuse, soo, emakeele, erinevate elukogemuste ja erivajaduste poolest), ning demokraatlikult valituse (näiteks koolide õpilasesinduste puhul).
Kas „lapse huvidest kui esmatähtsast kaalutlusest lähtumine“ tähendab, et lapse huvid kaaluvad alati üles kõigi teiste isikute huvid?
Lapse õiguste komitee üldkommentaaris eristatakse lapse huvidest lähtumisest rääkides kaht erinevat mõistet – primary consideration ning paramount consideration. Neist esimene, primary consideration, on termin, mis sisaldub ka konventsiooni artikkel 3 sõnastuses ning mis tähendab esikohale seadmist/esmatähtsa kaalutlusena arvestamist. See on tähendus, mida kannab ka lastekaitseseaduse § 21. Et selle piire paremini näha, on aga oluline mõista ka termini paramount consideration tähendust. Paramount consideration (mida võib eesti keelde tõlkida kui lapse huvide ülimuslikuks seadmist) tähendab tugevamat kaitset, kui primary consideration – st, see tähendab, et kui lapse huvid lähevad vastuollu teiste isikute huvidega, siis olenemata sellest, kui kaalukad need teiste isikute huvid muidu ka ei oleks, tuleb teha ikkagi otsus, mis tagab just lapse huvisid.
Primary consideration ehk lapse huvidest kui esmatähtsast kaalutlusest lähtumine konventsiooni artikkel 3 ja lastekaitseseaduse § 21 tähenduses nii kaugele ei lähe. Nagu eespool selgitatud, on lapse huvidest lähtumise kohustuse kohaldamisala väga lai, see kohaldub ka otsustele, millel on lastele vaid kaudne mõju, samal ajal kui mõju teiste isikute huvidele ja õigustele on väga märkimisväärne. Sellistes olukordades ei oleks mõeldav, et lapse huvid kaaluks alati üles kõigi teiste huvid.
Lapse huvidest kui esmatähtsast kaalutlusest lähtumise puhul tuleb esiteks alati üritada leida lahendusvariant, mis aitaks ühekorraga tagada nii lapse kui ka teiste isikute huvisid. Kui see aga võimalik ei ole, võivad mõnikord teiste isikute huvid kaaluda lapse huvid üles – näiteks, kui otsus ei vastaks küll üleni lapse parimale huvile, kuid mõju lapse õigustele ja heaolule oleks väike, ja samas oleks otsusel väga suur positiivne mõju teiste inimeste õiguste tagamisel.
Sellegipoolest tuleb alati anda lapse huvidele eriline kaal, teatav prioriteetsus, võrreldes teiste isikute huvidega – lapse huvid on kõrgemalseisvad, olgugi et mitte alati kõiki teisi kaalutlusi ümberlükkavad. Põhjendus lapse huvi esmatähtsaks seadmiseks tuleneb lapse võrreldes täiskasvanutega eelduslikult väiksematest võimalustest ise enda huve esindada. Mida olulisemal määral mõjutab otsus lapse heaolu, seda prioriteetsemaks tuleb lapse parim huvi võrreldes muude asjaoludega seada.
[1] General comment No. 14 (2013) on the right of the child to have his or her best interests taken as a primary consideration (art. 3, para. 1), Adopted by the Committee at its sixty-second session (14 January – 1 February 2013). Kättesaadav http://www2.ohchr.org/english/bodies/crc/docs/GC.14.pdf