Juhtkiri: Juuli, vabaduse kuu

Loone Ots

MTÜ Lastekaitse Liit president

 

Vabadus on meie reliikvia. Juuli pealekauba vabaduse kuu, mil lapsed ja vanemad enamasti puhkavad. Ameerika tähistab juulis 1776. a iseseisvuspäeva ja Prantsusmaal on 14. juuli rahvuspüha, mis tähistab 1789. a revolutsiooni algust.

Kahe maailma muutnud sündmuse vahele jäi vaid väike paus, aga mälestused neist erinevad kardinaalselt. Ühel ja samal valgustusajastul kirjutavad ameeriklased esimest korda, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena. Prantslased hakkavad kõrgkihti hävitama ja püsiväärtusi kummutama.

USA edulugu võrreldes Prantsuse revolutsiooni loodud terroririigiga kinnitab demokraatia paremust. Selle alusel on ÜROs sõnastatud nii inimõiguste konventsioon kui ka eraldi lapse võrdsust rõhutav lapse õiguste konventsioon.

Lapse vabadusi realiseerib tema perekond. Meie vastutame, et väike ühiskonnaliige kogeks juba esimesi mälestusi talletades, et ta on meile võrdne partner. Mitte ülehellitatud nips, kelle vabadused ulatuvad kaugele üle vanemate heaolu piiri. Mitte ülereguleeritud nohik, kes ei julge ise teiste sekka minna ja oskab liikuda ainult isa-ema autos. Mitte ülekaristatud sisemiste pragudega klaaskuju, kelle osaks jääb suur risk olla eluaeg õnnetu.

Suvel niidame muru ühetasaseks ja kitkume umbrohud välja. Aga laps peaks tohtima olla mõnusalt mätlik ja tutiline. Lapse käitumisest peame eemaldama ohakad ja naadid, sest need teevad teistele haiget. Aga ühetasane jäigalt piirides hoitud elu ilma uudishimu, loovuse ja julguseta jätab lapse, hiljem nooruki ja siis juba järgmise põlvkonna lapsevanema vabadusest ilma. Kui kole, kui lapse süda oleks sile nagu tsementõu.

Sportlane peab purustama rekordeid, laps iganenud inimsuhteid. Valvame, et laps oma vabadustega end ei kahjustaks, kuid laseme tal nende vabaduste piires ise toimetada. Õpetame teda olema nagu meie ise – ausad, töökad, hoolivad. Laseme tal kas või niita muru, et ta näeks oma panust kodu ja teiste heaks. Ja arutame temaga kõike, mis puudutab elu – nii tema isiklikku, pere ühist kui ka suurt globaalse mõõtmega edenemist, kärpides tõelust vaid kõige hädapärasemalt ja ainult lapse huvides. Andes lapsele tegeliku elu kogemuse, õpetame teda looma ja hoidma üldist turvatunnet, milleta elu taanduks düstoopiaks. Vabadus teada fakte ja teha nende põhjal parimaid otsuseid on ühiskonna hindamatu nurgakivi.

Talvel siblime nagu sipelgad, lapsed ja suured, vahet pole. Olgem siis suvel rohkem rohutirtsud, loovalt häälekad ja hüppevalmis.