Loone Ots
MTÜ Lastekaitse Liit president
Kinke teha on vaat et toredamgi kui kinke saada. Hea ema hingab sügavalt sisse ja maksab. Hea isa hammustab huulde ja surub kaardi otsustavalt terminali. Nii on nad teinud aastaid. Kodud on kraami täis ja jätkub taaskasutussegi. Järjest raskem on leida kinki, millest lapsel jätkuks rõõmu kauemaks kui paariks päevaks.
Prisma poeketi reklaamid näitavad turris last kelle peas tiksub pettumus. „Jälle sokid!“ Nojah. Aeg, mil sokipaar oli unistus, on (õnneks?) möödas. Aga kohe järgmisel plakatil mossitab teine laps oma murega. „Jälle raamat!“
Ma ei hakka täditsema, kuidas suur eestlane Jüri Parijõgi kunagi jõuluõhtust kirjutas ja isa lasteperele raamatuid kinkima pani. Ei hakka meenutama, kui suurt rõõmu raamatud selle põlvkonna lastele tegid ega tänitama, miks lapsed nüüd enam trükisõnast ei hooli. Ajad muutuvad. Raamatu ülesanne ei ole enam anda infot ega isegi pakkuda põnevust või lihtsalt ajaviidet. Kõike seda neelab laps nüüd internetist. Mis on tegelikult väärt ja võimas paik – kui õigesti kasutada. Ka internet on kirjasõna. Raamatut võib lugeda ka e-tekstina. Lugemine omakorda on see treening, mis arendab meie kõige tähtsamat kehaosa – aju. Last lugema suunates tagame, et ta harjutab iga päev ränka ajugümnastikat. Ja lisaväärtusena õpib asjade üle mõtlema. Kui teda on selles suunas juhendatud.
Paari päeva eest kuulsin bussis dialoogi, mis sundis kõrvu teritama. Vestlesid esimese klassi koolijütsid.
„Mina olen ainult ühe korra surnud!“ hooples üks. Ja teine vastas kaalukalt, täiskasvanu kombel:
„Nojah. Robot peab ju enne sinu juurde pääsemist kõik lapsed ära tapma.“
Edasi arutasid noored arvutisõdalased, kui palju ja kuidas nad ise virtuaalseid pahulasi on hävitanud. Jutt oli pädev ja üksikasjalik. Küllap harjutavad poisid tapmist iga päev. Mis siis, et ekraanil – minul hakkas nende asjalikku arutelu kuulates kõhe. Mis hetkest alates hakkab vägivald arvutist pärisellu imbuma? Kui kaugel on keskmine arvutimäng väärtusi õpetavast lastekirjandusest?
Prismal pole mõtet mõnitada raamatut. See on hindamatu ka siis, kui ilmub meie ette telefonis. Miks ei võinud reklaamijad panna plakatile hoopis grimassitavat isa lausega „Jälle pudel?!“ Alkoholi läbimüük kasvab aastalõppudel kosmiliselt. Mõjukas kaubanduskett peaks tundma ühiskondlikku vastutust ja andma oma panuse, et jõulud ei jääks lapse mällu kui päevad, mil purjakil täiskasvanud ajasid omi asju, temast suuremat hoolimata.
Meie ühiskond püsib ühiselt tunnustatud väärtustel, mida antakse edasi põlvest põlve. Jüri Parijõge lahutab meist ainult mõni põlvkond. Lasteaias ja koolis rõhutame raamatu tähtsust ja taunime alkoholi. Elus peame tagama, et laps ei saaks meilt vastukäivaid signaale.
Aga kõige tähtsam: peame kasvatama oma lapsi nii, et pärast jõule ilmuks meie Facebooki pilt kõrvuni suuga põngerjast, kes surub vastu rinda imehead ja oodatud kinki. Ja allkiri kõlaks:
„Jälle raamat!“
Rõõmsaid jõule, arukaid kingiotsuseid ja palju ühist rõõmsat pereaega!