Emapalgast üha võrdsemaid võimalusi pakkuvaks vanemahüvitiseks

Autor: Pirjo Turk Sotsiaalministeerium, laste ja perede osakond, perepoliitika juht

Hiljutise emakeelepäeva valguses on ilmselt paslik alustada seda artiklit arutlusega, kuidas mingid mõisted kujunevad ühiskonnas tulenevalt soostereotüüpidest ja ka praktikatest ning võivad omakorda tekitada valearusaamu. Nii näiteks on rahvasuus kasutusele võetud väljend „emapalk“. Kuigi sellist terminit seaduse tasandil pole, annab õigekeelsussõnaraamat ootuspärase vastuse ja emapalga sünonüüm on vanemahüvitis. Ehk on see ka üks põhjus, miks jätkuvalt leidub inimesi, kes on veendunud, et vanemahüvitis on vaid emadele mõeldud. Kuigi lapsevanematel on olnud võimalus alates vanemahüvitise seaduse vastu võtmisest 2004. aastal ise otsustada, kumb vanem on lapsega kodus ja saab vanemahüvitist, on ilmselt traditsioonilised soorollid põhjus, miks rahvasuus on tekkinud väljend emapalk ja mitte vanemapalk või hoopistükkis isapalk?

Kuid mis on mõistes „emapalk“ siis halba? Arvestades, et alates vanemahüvitise loomisest on üle 90% vanemahüvitise saajatest olnud emad,  on sellise mõiste välja kujunemine ju igati mõistetav. Miks viimasel ajal on üha rohkem aga rääkima hakatud isade osalusest lapse kasvatamisel, isapuhkusest jmt. Miks soovitakse reklaamikampaaniate ja ka poliitika kujundamisega suunata rohkem isasid laste eest hoolitsema? Põhjuseid nagu ka osapooli on siin mitmeid. Järgnevalt annan ülevaate, miks isade suurem osalus lapse kasvatamisel on hea nii lapsele, isale kui ka emale.

Eesti perekonnaseadus sätestab, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Meie vanemahüvitise süsteem on maailmas ainulaadne just oma pikkuse mõttes. Mistõttu peaks nii emal kui ka isal olema aega ja võimalust lapse eest tema esimestel eluaastatel hoolitseda. See on ka üks põhjus, miks oleme vanemapuhkuste ja –hüvitiste seaduse muudatustega pikendanud isapuhkust ning loonud juurde võimalusi vanemahüvitise paindlikuks väljavõtmiseks, et vanemad saaksid soovi korral ka lapse kõrvalt end tööga kursis hoida. Nende muudatuste üks eesmärk ongi lapsevanemate hoolduskoormuse ühtlasem jaotamine omavahel – võita saavad sellest kõik osapooled. 

Miks see lapsele hea on?

Ilmselt pole see siinse ajakirja lugejatele uudis, et lapse esimestel eluaastatel, on vanematel suur mõju lapse sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule ning ka kognitiivsetele ja hariduslikele tulemustele lapse hilisemas elus. Mida rohkem on lapsel lähedasi inimesi, seda suurem on lapse turvatunne ja seega eeldused kasvada eluterveks ja õnnelikuks isikuks. Lapsed, kes sünnivad peredes, kus mõlemad vanemad pühendavad lapse kasvatamisele oma aega ja lähedust, kasvavad enesekindlamateks täiskasvanuteks. Sellistel lastel on ka paremad sotsiaalsed oskused. Uuringud näitavad, et mida rohkem hoolitsevad isad väikelapse eest tema esimestel kuudel ja aastatel, seda suurem on isa ja lapse vaheline lähedussuhe ja seeläbi ka hilisem osalemine lapse elus ja ka tema ülalpidamises. Arvestades, et Eestis on ligikaudu 11 000 last, kellele lapsevanem ei maksa elatist, on oluline, et isade ja laste suhe oleks tugev ka siis, kui vanemad otsustavad lahku minna.

Mõne aasta tagune OECD analüüs näitas, et isade suurem osalus lapse kasvatamisel ja lapse positiivne areng on omavahel seotud. Lapsed, kelle isad on rohkem pühendunud olnud lapse kasvatamisse tema esimestel elukuudel- ja aastatel, omavad hilisemas elus ka paremaid kognitiivseid oskusi.

Ka ajuteadlane Jaan Aru on välja toonud, et laste aju areneb paremini ja mitmekülgsemalt, kui lapsega on tema esimestel eluaastatel kodus lisaks lapse emale ka lapse isa.

Miks see meestele hea on?

Nagu eelnevalt juba mainitud, siis on eelkõige hindamatu isa ja lapse lähedussuhe, mis saab tekkida juhul, kui isa panustab kvaliteetaega lapse eest hoolitsemisse juba tema esimestel elukuudel. Riikides, kus on juba aastakümneid olnud süsteem, et vanemapuhkusest teatud osa on reserveeritud emale, teatud osa isale ja ülejäänud osa jagamiseks, on uuritud ka selle mõjusid isadele. Näiteks Rootsi teadlased on leidnud, et isade suurem osalus laste eest hoolitsemisel on vähendanud meeste riskikäitumist, parandanud nende tervisenäitajaid ning seeläbi on pikenenud ka rootsi meeste keskmine eluiga. Tõepoolest, kui vaadelda riskikäitumisest tingitud õnnetuste statistikat Eestis, on täheldatav, et see on meessoo poole kaldu. Kui küsida miks, siis ilmselt üks oluline põhjus miks ei riski väikeste laste ema purjus peaga rooli istuma või samas seisus ujuma minema seetõttu, et vastutus kellegi teise elu ees ei luba mõtlematut käitumist. Ilmselt tunneb samasugust vastutust ka väikeste laste isa, kelle lapsed sõltuvad temast ka vaimselt, mitte vaid ülalpidamiskohustust silmas pidade

2009. aastal kaitsesin oma magistritöö Helsingi Ülikoolis teemal „Fathers’ use of parental leave in Estonia“. Toona, peaaegu kümne aasta eest, leidus lapsehoolduspuhkuse kogemusega isasid vähe. Siiski tõdesid intervjueeritud isad juba siis, et kujutelm lapsega kodus olemisest oli midagi muud kui ta reaalsuses kujunes. Nagu paljud emad ka kogenud on, siis „puhkuseks“, olgu siis lapsehoolduspuhkus või vanemapuhkus, seda perioodi just nimetada ei saa. Sama tõdesid lastega kodus olnud isad. See on ka üks põhjus, miks lapsega kodus olnud isa mõistab paremini samas olukorras olevat ema ning ei viska talle kunagi nina peale lauset „sa oled ju (lapsehooldus)puhkusel ja sul on aega maa-ja-ilm“. Seega aitab selline kogemus lapsevanematel teineteist paremini mõista ja võib seeläbi omada ka positiivset mõju suhtele.

Miks see naistele hea on?

Kõigepealt sooviksin rõhutada, et minu poolt eelnevalt kirja pandu eesmärk pole kindlasti alahinnata ema ja lapse suhet, mis on samuti unikaalne. Vanemapuhkuste ja –hüvitiste süsteemi muutmisel ja hoolduskoormuse ühtlasema jagunemise toetamisel pole soov olnud vahetada isasid emadega välja. Eesmärk on toetada ja julgustada isasid lapsega tegelema. Nagu juba eelnevas lõigus kirjeldatud, võib selline ühine kogemus suurendada lapsevanemate omavahelist mõistmist.

Teisalt annab isade isapuhkusele ja/või vanemapuhkusele jäämine emadele võimaluse naasta kiiremini tööturule. Eesti naised on juba mitmeid kümnendeid olnud kõrgemalt haritud kui mehed ning seega on nad lisaks emarollile väga väärtustatud ka tööturul. Samas on naiste pikad karjäärikatkestused seoses vanemapuhkusel viibimisega üks põhjus, miks naised ei edene karjääriredelil sama kiiresti kui nende meessoost kolleegid nii palga kui ka positsiooni osas. Erinevad uuringud on näidanud, et sünnitusealisi naisi diskrimineeritakse tööturul rohkem kui mehi, kuna eeldatakse, et pikal vanemapuhkusel viibib ema ja samuti on haigete lastega kodus sagedamini laste ema. Nii tunnevad tööandjad huvi tööle kandideerija perekondliku tausta vastu pigem siis, kui kandideerijaks on naine. See näitab, et tööandjate jaoks mõjutavad lapsed ja pereelu pigem naiste kui meeste tööpanust. Kui üha rohkem isasid jagaksid naistega hoolduskoormust ning tunneks samasugust vastutust laste ees, laieneks potentsiaalsete diskrimineeritavate rühm sedavõrd, et tööandjatel poleks enam töökäsi. Seega ei oleks tööandjatel kindlasti enam põhjust noort lapsevanemat või potentsiaalset lapsevanemat ebavõrdsemalt kohelda.

Kokkuvõtteks

Siinne artikkel keskendus eelkõige sellele, miks soovitakse vanemapuhkuste ja –hüvitiste skeemi muudatustega julgustada rohkem isasid lapse eest hoolitsema. Tõepoolest, alates 1. juulist 2020 tekib kõikidel isadel õigus 30-päevasele isa vanemahüvitisele. Kui isa seda õigust ei kasuta, kaotavad vanemad selle osa vanemahüvitisest. Lisaks isadele mõeldud täiendavale 30-päevale, muutub vanemahüvitise süsteem järgnevatel aastatel oluliselt paindlikumaks ning hakkab võimaldama vanematel ka osalise ajaga töötada ja lapse eest hoolitsemist jagada. Seega pretendeerib Eesti vanemahüvitise ja –puhkuse skeem lisaks maailma kõige pikema vanemapuhkuse tiitlile ka kõige paindlikuma skeemi tiitlile!

Vanemapuhkuste ja –hüvitiste süsteemi muudatused

Eelmise aasta märtsis (02.03.2017) kiideti valitsuskabinetis heaks vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi uuendusettepanekud. Kuna muudatused olid mahukad ning eeldasid paljude osapoolte kokkuleppeid, töötati välja kaks eelnõu, mida rakendatakse etapiviisi.

Eelmise aasta detsembris võttis Riigikogu vastu seadusemuudatused, millega pikendati isapuhkus 30-päevaseks, muudeti vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine paindlikumaks ning võimaldati hüvitise saamise peatamine ja taasalustamine kolme aasta jooksul.

2018. aasta märtsis saatis Sotsiaalministeerium esimesele kooskõlastusringile vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi teise etapi muudatused (jõustumine 1. aprillil 2022), milleks on:

  • Lapsevanematel on edaspidi võimalik kuni kahe kuu ulatuses samal ajal vanemahüvitist saada ja vanemapuhkusel olla. Sellisel juhul lüheneb vanemahüvitise maksmise koguperiood proportsionaalselt nende päevade võrra, mille eest vanemad said vanemahüvitist samal ajal. Enneaegselt sündinud laste vanematele ning kolmikute ja enamaarvuliste mitmike vanematele tehakse erisus ning vanemahüvitise maksmise koguperioodi ei vähendata rohkem kui 30 päeva.
  • Mõlemal töises suhtes vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada 10 tööpäeva ehk kahepeale kokku 20 tööpäeva tasustatud lapsepuhkust iga alla 9-aastase lapse kohta kuni lapse 9-aastaseks saamiseni. Puhkust on võimalik kasutada kas ühes osas või päevade kaupa. Lapsepuhkuse eest makstakse edaspidi hüvitist, mille suurus on 50% vanema varasemast sissetulekust, seejuures tagatakse vanematele vähemalt töötasu alammäära suuruses hüvitis.
  • Lapsendajapuhkuse ja lapsendaja vanemahüvitise tingimusi muudetakse nii, et puhkusele ja hüvitisele on õigus kõikidel lapsendajatel ja ka hoolduspere vanematel. 70 päeva pikkust puhkust on võimalik kasutada kas ühes osas või päevade kaupa ja seda mõlema vanema või hoolduspere vanema vahel jagada.

illustratiivne foto: internet