Juhtkiri: Kiri pudelist välja!

Loone Ots, Lastekaitse Liidu president

Kui oled üksikul saarel ja sul juhtub olema pudel, saad sellega kirja saata, et keegi sind päästma tuleks. Pudel peab muidugi olema enne tühjaks joodud.

Üks meie kõlbelise kultuuri seni kindlalt kehtinud aksioom ütleb, et joomine on halb. Pole vaja hakata nämmutama, kui suurel määral justkui tohib juua ja mis hetkest, mis piisast alates peaks see taunitav olema.

Õpetades ühiskonnas tunnustatud väärtusi oma lastele, taasloome oma kultuuri. Lapsed on terased, ja õplikud. Nad oskavad teha järeldusi. Üks järeldus võib olla, et meie, täiskasvanud, oleme silmakirjalikud. Ise joome küll, aga leides kodust siidripurgiga teismelise, võtame tal natist kinni ja viime lahjagi vägijoogi minema. Kui me just ei juhtu üle ukse noortepidu kiigates lihtsalt naeratama ja tõdema: „Ärge siis liiale minge!“ Mida viimasel ajal ikka rohkem pidavat juhtuma.

Meie valulävi alkoholi suhtes on kängumas ühes rütmis meie jõudmisega heaoluajastusse. Oleme leebed nii enda kui ka noorte „natukese“ joomise suhtes. Kogume koju „väikesi varusid“; sest keegi võib ootamatult külla tulla ja mis sa talle siis ikka pakud, ega te hakka ometi koos raamatuid lugema või muid narrusi tegema.

Imelik, et kulutame esmavajadustest ülejäänud raha nii palju just alkoholile. Statistika kinnitab, et iga, rõhutan, iga eestlane hällilasteni välja joob aastas 30 liitrit puhast alkoholi. Ehk siis 60 pooleliitrist pudelit. Odavaim viinapudel maksab poes umbes 7 eurot. Niisiis tarbivad statistilised pereisa ja -ema aastas 2 X 60 X 7 = 840 eurot kõrist alla. Paneme juurde kaks last ja summa on juba 1680 eurot. Mnjaa.

Küll mulle meeldiks, kui iga lugeja nüüd just sellele kohal püsti hüppaks ja hüüaks: „Meie seda küll ei tee!“ Eitaks va kibeda osa enda ja enda pere elus puhtast hingest ja ägeda vihaga. Kinnitaks, et tema kraadid joob ära keegi teine. Keegi tundmatu statistiline joodik.

Stopp! Ärme räägi praegu alkohoolikutest. Võtame luubi alla ka need isad-emad, kes lubavad endale töölt tulles klaasi veini või kelle jaoks pole pindi õlleta saunal õiget maitset. Nüüd peaks eitajaid kõvasti vähemaks jääma. Kust tuleb harjumine nipsi-napsiga? Eks ikka ühiskonnast endast. Sellest, mis su ümber, keskkonnast, suhtumisest, väärtustest. Alkoholitarbimist hakatakse vaikselt hinge tilgutama põnnist saati: plekkpurgis limps, vahuveinipudelis vahutav mahlajook, ilusad kutsuvad reklaamid. Kättesaadavus igal pool. Mõistlik hind. Kas see tõesti peab nii olema?

Maotu alkolholiralli Lätti 24. veebruaril 2018 paneb vaid õhkama: kui Eesti rahvas teeks kordki midagi sama sihikindlat näiteks laste vaesuse leevendamiseks! Kulutada selline kogus energiat ja autokütust (mille võinuks annetada selleks, et maakohtade lapsed võinuks tulla vabariigi aastapäeva üritustele pealinnas ja Tartus) lihtsalt selleks, et nõuda õigust – juua! Uhh.

Eesti, meie sünnimaa, kodupaiga ja nii vapra ja ilusa riigi juubelipäeval Lätti kimanud inimesed sülitasid näkku mitte praegusele valitsusele, vaid Julius Kuperjanovile, Betti Alverile, Jaan Tõnissonile ja Johan Pitkale – kellest kaks viimast olid absoluutsed karsklased ja kaks esimest väga harvad pitsipruukijad.

Tulen tagasi eurode juurde. Eestlane on kirjarahvas, kirjaoskus ja raamat on olnud meie põhiväärtusi. Lastekaitse liidu algatusel valisid lastekirjanduse parimad tundjad uudiskirjanduse hulgast taas välja 21 head laste- ja noorteraamatut. Väärt ja vaimukat lugemist, tõsiseid probleeme lahkavaid või niisama mõnusat ajaviidet pakkuvaid tekste. Eesti kirjaniku Reeli Reinausi teosed said au ja tiitli lausa mõlemas kategoorias. Lapsevanemad, kähku raamatupoodi! – „Aga kust ma selle raha võtan?“

Siin ongi konks. Ehe eesti lasteraamat maksab statistiliselt umbes 15 eurot ehk kahe viinapudeli hinna. See ei ole normaalne. Viin peaks olema kallim. Raamat peaks olema soodsam. Aga säästes kangemalt kraamilt aastas 1680 eurot, võime 365 päeva jooksul osta ümmarguselt 101 eksemplari Epp Petrone´i väikelaste muinasjutte „Võlusõnad“. Või 87 eksemplari Mare Müürsepa ja Heli Lukneri „Füübitsat“, oivalist teadus- ja tehnikalugemikku nooremale koolieale.

Vana mõnus viis õhtuti lastele ette lugeda on veel täies jõus. Tore, kui head lasteraamatud ja eriti eesti autorite omad, jõuavad igasse koju ja neid manustatakse kogu perega. Aga on väga halb, kui laps tunneb talle ette lugeva isa suust kas või peenikese käsitööõlle lehka. Nagu ka ema huulilt õhkuvat kas või kvaliteetveini hõngu.

Aprill on künnikuu. Surume siis adratera vakku ja kougime kirja pudelist välja. Mis kirja? No ikka selle, et kasvatame lapsi kaine peaga ja toetame ideid, mis tahavad ühiskonnas tulivee tarbimist piirata. Siis pole meie lastel vaja viinamere üksikul saarel nukralt nutitelefonis nokitseda. Kuni saabub vajalik vanus ise topsi tõstma hakata.

Alkohol ei ole poliitika. Alkohol on kultuur ja ainult meie ise saame seda ühiskonnas kasvatada.