Andra Siibak
TÜ meediauuringute professor
Lapsevanemaks olemine on tänapäeva digi- ja andmestunud ühiskonnas palju muutunud. Paljud digividinad pakuvad ju võsukeste arengut, käitumist või liikumist jälgida, analüüsida, salvestada ja ka teiste huvilistega jagada. Olgugi et paljude arvates aitavad tehnoloogilised abivahendid lapsevanemaks olemise vastutusrikka tööga nüüd ehk hõlpsamalt hakkama saada, on aktiivne digividinate kasutamine kaasa toonud täiesti uudse probleemi – lapsepõlve andmestumise.
Olgu tegemist rasedus- või beebiäppidega, lapsi monitooritavate rakenduste (beebimonitorid, põnniradarid), tarkade mänguasjade (nt Furby Connect, Hatchimalsi interaktiivsed loomad jne) või lihtsalt mitmesuguste lapsevanematele suunatud veebikeskkondade, sotsiaalmeediagruppide või foorumitega, on need kõik tänapäeva tehnoloogiast küllastunud ühiskonnale iseloomulikud asjad kaasa toonud nähtuse, mida nimetatakse lapsepõlve andmestumiseks. Õigupoolest leiavad teadlased üksmeelselt, et tänapäeva lapsi planeeritakse ja kasvatatakse maailmas, kus peaaegu kõik eluaspektid on mõne tehnoloogilise protsessi kaudu jälgitavad, analüüsitavad, manipuleeritavad ning seega ka andmeteks kalkuleeritavad.
Võrguvanemlus sotsiaalmeedias
Lapsepõlve ja laste elu andmestumine saab alguse juba enne lapse sündi. Harukordne pole seegi, et lapseootuse rõõmsat uudist edastatakse sõpradele-tuttavatele sotsiaalmeedia kaudu, näiteks esimest ultraheliülesvõtet jagades. Uurijate meelest on väikelaste fotode jagamisest saanud sotsiaalmeedia ajastul sotsiaalne norm, tegevus, mis käib lapsevanemaks olemise juurde. Laste fotode jagamine sotsiaalmeedias on niivõrd sage, et näiteks 2010. aastal kaheksa riigi lapsevanemate hulgas läbi viidud küsitlustulemuste andmetel on koguni 81%-l kaheaastastest lastest tänu lapsevanemate netitegevustele mingisugune digitaalne jalajälg.
Eesti lapsevanemad jagavad sotsiaalmeedias lapse kohta käivat infot ja fotosid siiski üldjuhul tagasihoidlikumalt. 2018. aasta suvel enam kui 1000 lapsevanema hulgas läbi viidud uuringu EU Kids Online tulemused näitavad, et kord kuus või tihemini postitab oma lapse kohta käivat infot sotsiaalmeediasse 17% uuringus osalenud lapsevanematest, 49% lapsevanematest ei postita sellist sisu peaaegu mitte kunagi ning 32% mitte kunagi. Kuna sotsiaalmeedia pakub häid võimalusi kiiresti, mugavalt ning kompaktselt lähedastega ühendust hoida, siis pole imestada, et peamiselt (63% juhtudest) jagavad Eesti vanemad sotsiaalmeedias lapse fotosid ja videoid pereliikmete ja sõpradega suheldes. Lapse nõusolekut või luba küsib enne foto jagamist siiski vaid üsna väike osa (38%) fotosid jagavatest lapsevanematest. Tartu ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandi Merike Lipu magistritöö raames läbi viidud kvalitatiivuuringu tulemustest nähtus seevastu, et lapsed (9–13aastased) sooviksid saada varasemast rohkem sõnaõigust selles, millist infot ja fotosid vanemad nende kohta sotsiaalmeedias levitavad. Seetõttu ei tohiks vanemad lastest infot ja fotosid jagades ära unustada tõika, et lisaks enda identiteedi kujundamisele vormivad nad oma valikutega ka lapse digitaalset mina.
Sinu laps vajab sinu kaitset!
Internetiavarustesse jäävad digitaalsed jalajäljed pole aga sugugi ainus põhjus, miks laste ja noorte uurijad viimastel aastatel aina murelikumalt püüavad käivitada diskussiooni laste elu andmestumise ja privaatsusküsimuste üle. Näiteks mitmed Briti uurijad tõdevad murelikult, et viimaste aastate arengud tarkade mänguasjade ja lapsevanematele suunatud mobiilirakenduste vallas viitavad selgelt üha kasvavale tehnoloogilise jälgimisele ja lapsepõlve kaubastumisele. Rasedus-ja beebiäpid, laste liikumist ning käitumist monitoorivad rakendused ja platvormid, aga ka mitmesugused targad, interaktiivsed mänguasjad on paljude jaoks saanud osaks mitte ainult nutika, vaid ka hea lapsevanema arsenalist.
Loomulikult teavad tehnoloogiafirmade ja rakenduste loojad, kuidas kõige paremini lapsevanemate südametunnistusele koputada. Turunduskampaaniates lubatakse neile meelerahu, hoitud ja kaitstud ning pealegi veel rõõmsaid lapsi – milline vanem seda kõike ei tahaks? Milline lapsevanem ei tunne siis ahvatlust osta endale intelligentne digividin või tõmmata mobiili rakendus, mis aitaks tagada seda, et ta laps oleks rõõmus, õnnelik, terve ja oma eluga rahul?
Ja tõsi ta on, nutikad digividinad ja lapsevanematele suunatud mobiilirakendused aitavad kohati tõepoolest lapsevanemaks olemise keerulise tööga hõlpsamalt hakkama saada. Näiteks uuringu EU Kids Online küsitlustulemustest nähtub, et 23% uuringus osalenud lapsevanematest kasutab internetis vanemakontrolli, mis hoiatavad neid, kui lapsed tahavad rakenduse vahendusel midagi ostma hakata. 22% kasutab erinevaid tehnoloogiaid (nt GPS) laste auskoha jälgimiseks ja 21% programme, mis võimaldavad jälgida, milliseid veebilehti ja programme lapsed arvutis kasutavad. Rakendused ja vanemakontroll võivad seega abiks olla nii finantsiliste tagasilöökide ärahoidmises kui ka kaitsta lapsi negatiivsete neti- ja netiväliste kogemuste eest. Kasu kõrval on aga taolisi nutilahendusi kasutama hakates siiski oluline endalt küsida, milline negatiivne pool nendega võib kaasneda. Kas me oleme kasutajatena ikka valmis andma ära tükikese enda ja oma lapse privaatsusest ning jagama seda teenuseandja ja kes teab milliste kolmandate osapooltega? Mida kogutud andmetega peale saab hakata? Kuidas esmapilgul ehk kaootilised ja mittemidagiütlevad andmed võivad anda olulist sisendit nii minu lapse kui kogu pere liikumiste, käitumise ja tavade kohta laiemalt? Ja enamgi veel: kuidas mõjutab selliste monitoorivate digilahenduste kasutamine lapse ja vanema omavahelisi suhteid ja usaldust?
Usaldus
Nagu selgus uuringu EU Kids Online tulemustest, on laste teadlikkus sellest, et vanemad hoiavad nende netitegevusel või liikumistel tähelepanelikult silma peal, siiski üsna tagasihoidlik. Ainult 13% küsitluses osalenud enam kui tuhandest lapsest teadis, et vanemad jälgivad nende liikumisi tehnoloogiliste abivahendite abil, ja üksnes 10% teadis, et vanemad kasutavad programme, mis võimaldavad nende netikülastusi monitoorida.
Vanematena seisame me mitme olulise küsimuse ees. Esmalt: kuidas kaasata tehnoloogia kasutamist puudutavatesse aruteludesse lapsi nii, et üheskoos nendega tekiks peres digitavad, kus arvestatakse üksteisega ja tuginetakse vastastikusele usaldusele? Ja teiseks tuleks mõelda sellele, kuivõrd oleme me valmis lapsevanematena usaldama tehnoloogiafirmasid ja teenusepakkujaid ning uskuma, et nad käituvad meie ja laste andmetega heaperemehelikult ning õiglaselt.