Kuivõrd aktiivne digikodanik on Eesti noor?


Mai Beilmann,

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia teadur

Veronika Kalmus, 

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiolooga professor

Kui vanasti kurdeti, et noored on hukas, siis nüüd on kombeks nuriseda, et nad pole aktiivsed (digi)kodanikud. Uuringute põhjal saab väita, et noorte digiosalusel on küll arenguruumi, aga nad on sellegipoolest Eestis kõige aktiivsemad digikodanikud. Vanemate põlvkondade taustal on noorte ülimadal digiosalus müüt: uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2014. aasta andmed näitavad, et see on enim levinud just nooremate, 15–29aastaste seas.

Müüt noorte ülimadalast digiosalusest käib ilmselt käsikäes seisukohaga, et nad on üldse ühiskondlikult passiivsed. Mure noorte väheneva kodanikuosaluse pärast pole midagi Eesti ühiskonnale ainuomast: vanades demokraatlikes riikides muretsetakse juba aastakümneid, et noorte huvi poliitika ja selles osalemise vastu on madalam kui nende vanemate või vanavanemate põlvkonnal. Mure võib tuleneda sellest, et poliitilist osalust nähakse kitsalt üksnes valimistel hääle andmise ja parteipoliitilise tegevusena. Värskem kirjandus soovitab poliitilist osalust vaadata hoopis laiemalt ning lugeda selle alla nii elustiili- ja tarbimisvalikud kui ka huvi tundmise ühiskonnas ja poliitikas toimuva vastu. Seega omal moel osalevad ka need noored, kes loevad aeg-ajalt internetist ühiskondliku ja poliitilise sisuga uudiseid või jagavad neid Facebooki kontol.

Euroopa sotsiaaluuringu andmed näitavad, et Eestis pole noorte madala osaluse pärast muretsemiseks tegelikult erilist põhjust, sest 15–26aastased noored on võrreldes teiste vanuserühmadega suhteliselt aktiivsed kodanikud. Tõsi küll, nende aktiivsus riigikogu valimistel on madalam kui vanematel rühmadel. Teisalt aga ei ole nad poliitikast vähem huvitatud kui teised vanusegrupid ning on vanematest gruppidest varmamad tegutsema mõne mittepoliitilise organisatsiooni heaks, kandma (poliitilise) sõnumiga märki või kleepsu, osalema demonstratsioonil ning allkirjastama petitsiooni. Konkurentsitult kõige populaarsem osalustegevus Eesti noorte seas on aga poliitilise sisu jagamine veebis. 

Sarnane muster ilmneb, kui vaadata Horisont 2020 projekti CATCH-EyoU andmeid 2016. aastast: üle poole 15–26aastastest noortest oli viimase aasta jooksul jaganud ühiskondliku või poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid oma sotsiaalvõrgustikus. Seejuures kasvab noorte digiosalus koos vanusega ning vanemad neist (19–26) on noorematest (15–18) mõnevõrra aktiivsemad digikodanikud. Üle poole 19–26-aastastest on internetis arutlenud ka sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel või andnud allkirja petitsioonile.

Väärib märkimist, et kui moodustada CATCH-EyoU andmete alusel Eesti noorte osalustüübid, siis ühe suurema aktiivsete noorte grupina eristuvad nn digiaktivistid. Need on noored, kes ilmutavad enim kodanikuaktiivsust just veebis, arutledes näiteks sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel. Sellised noored moodustasid ligi 30% kõigist küsitlusele vastanud 15–26aastastest noortest ning tegemist on pigem paremal järjel peredest pärit inimestega. Seega paistab, et noorte aktiivsete digikodanike hulga suurendamiseks tuleks mõelda eelkõige sellele, kuidas aidata järele neid noori, kelle perekond ei ole neile digiosaluseks soodsaid võimalusi loonud. Seejuures ei tule võimalusena mõista mitte kitsalt juurdepääsu digivahenditele, vaid sellest enamgi julgustamist ja juhendamist, kuidas noor inimene saab talle olulistel teemadel kaasa rääkida või usaldusväärset infot leida.   

Digiosaluse eri vormide, näiteks sotsiaalmeedia postituste puhul, võib tekkida küsimus, kas tegemist on päris osaluse või osaluse simuleerimisega. Me ei väida kindlasti siinkohal, et iga poliitilise uudise jagamine oleks ühiskondliku aktiivsuse akt, aga see võib olla esimene samm mõjukamate osalustegevusteni jõudmisel. Tallinna Ülikooli sotsioloogid eesotsas Airi-Alina Allastega rõhutavad MYPLACE’i uuringule tuginedes, et vaatamata paljudele puudustele on sotsiaalmeedia keskkond, mis võib lihtsustada erinevaid osalusviise ja suurendada seega osalevate noorte ringi.

Seda järeldust toetavad ka värsked EU Kids Online’i 2018. aasta küsitlusandmed. Nimelt on digiosalus kitsas tähenduses Eesti laste netitegevuste pingereas viimasel kohal. Näiteks arutles internetis poliitiliste või ühiskondlike probleemide üle küsitlusele eelnenud kuu jooksul vaid 12% lastest vanuses 9–17 aastat, mõne kampaania, protesti või petitsiooniga oli liitunud üksnes 4%. Samas oli iga neljas osalenud oma huvialaga seotud foorumis või sotsiaalmeediagrupis. Lisaks on internet ja sotsiaalmeedia Eesti noorte jaoks peamised uudiste allikad, pakkudes võimalusi uudisvoos osalemiseks. Lihtsamad ja passiivsemad osalusviisid on populaarsemad: 13–17aastased noored eelistavad pigem sotsiaalmeedias uudiseid laikida või hinnata, neid Messengeris jagada või neist mõne veebikanali vahendusel sõpradega rääkida kui uudiseid sotsiaalmeedias või portaalis kommenteerida.

Mis siis takistab Eesti noortel digiruumis aktiivsemalt ja julgemalt sõna sekka ütlemast? Nagu selgus Marit Suka 2018. aasta kevadel kaitstud magistritööst, hoiduvad noored pahatihti internetis arvamuse avaldamisest, kuna tunnevad end ebakindlalt ja kardavad teiste, peamiselt vanemate kasutajate hukkamõistu. Fookusgrupi intervjuudes möönsid 15–18aastased noored ka seda, et nende meelest ei too internetis arvamuse avaldamine või veebikampaaniates osalemine ühiskonnas päriselt kaasa loodetud muutusi.    

Niisiis tasub noorte madala digiosaluse üle kurtes järele mõelda, missugust eeskuju täiskasvanud digikodanikena näitavad, millist arvamuskultuuri viljelevad ja kuivõrd noorte digikodanike panusega arvestavad.