Autor: Andra Siibak, TÜ meediauuringute professor
„Sa ei kujuta ette, mida Mia (nimi muudetud) täna korraldas!“, ütleb mu sõbrants esimese asjana, kui temaga kohvikus maha istun. Kuna mul on endalgi kolme-aastased kaksikud kodus kasvamas, siis möönan vastuseks siiralt, et mul pole tõesti aimugi, millega ta rüblik sel korral hakkama võis saada. Kolmesed teatavasti suudavad kõike, vähemalt peaaegu kõike. „Ta saatis mu bossile Facebookis oksendava emotikoni!“ pahvatab sõbrants ahastus hääles. „Lapsesuu ei valeta, või kuidas selle peale öeldakse, eks ole?“ ütlen mina ja ei suuda kuidagi naeru tagasi hoida.
Ma olen viimastel aastatel sarnaseid või veelgi tragikoomilisemaid lugusid väikelaste digitehnoloogiate kasutusest lapsevanemate või lasteaia õpetajate suust kuulnud ikka omajagu. Küll kurdavad õpetajad seda, et sõimerühma lapsed kaotavad sageli kannatuse kui neil ei õnnestu raamatu lehti keerata, sest svaipimine ehk kerimine raamatu puhul teadupärast ei toimi. Või jutustavad nad lugusid lastest, kes õues leevikest märgates akna juurde kiirustavad ja linnukest klaasi peal lähemale „zoomida“ püüavad. Üsna nukraks- ja nõutukstegevad lood mõlemad.
Tõsi ta on, tänasest eelkooliealistest rääkides nimetame neid sageli nutipõlvkonna lasteks. Nad kasvavad üles vilkuvatest ekraanidest ja erinevatest digitehnoloogiatest ümbritsetud maailmas, kus isegi tahvelarvutid on neile kui potentsiaalsetele püsitarbijatele mõeldes muudetud ilastamiskindlaks ja interaktiivsed digitaalsed – mänguasjad on hakanud paljudes kodudes asendama tavalisi puuklotse ja beebinukke. Kõik need erinevad värvilised, helisevad ja vilkuvad nutikad ekraanid ahvatlevad väikelapsi täpselt samamoodi nagu täiskasvanuidki. Õigupoolest ahvatlevad nutiseadmed lapsi nii väga paljuski just vanemate tõttu. Nimelt nähtub uuringutest, et mida enam vanemad erinevaid nutiseadmeid kasutavad, seda rohkem huvituvad neist ka nende lapsed, kes vanemate eeskujust õppides soovivad samuti üha kauem aega nende ihaldusväärsete ekraanide ees veeta. Ja kui veel vahel juhtub, et vanemad on enda töödokumendid või suhtlusrakendused kogemata lahti unustanud, võivad väikesed sõrmed imekiirelt ja hämmastavalt oskuslikult katse-eksitusmeetodit rakendades, ülalkirjeldatud probleemsituatsioonide loomisega hakkama saada.
Väikelapsed kui aktiivsed meediatarbijad
Juba esimese eluaasta lõpuks on lastest saanud regulaarsed meediatarbijad, kes veedavad erinevate ekraanide ees päevas keskmiselt tunni või kaks. Kui eelnevatel kümnenditel on väikelapsed veetnud enamiku sellest ajast televiisori ees, siis viimastel aastatel on üha jõudsamalt kasvanud nende laste arv, kelle meediatarbimine on aina enam seotud just nutitelefonide, tahvelarvutite või muude digividinate kasutamisega. Näiteks 2014. aasta detsembris Tallinna Ülikooli Haridusteaduste instituudi doktorandi Elyna Nevski läbi viidud ankeetküsitluses osalenud neljasajast 0-3 aastase lapse vanemast pea pooled (49.5%) kinnitasid, et lubavad enda lastel nutiseadmeid kasutada. Peamiselt põhjendasid nutiseadmeid lubavad vanemad oma otsust sooviga pakkuda lastele võimalust õppida nutiseadmeid kasutades uusi oskusi (68%) ning teadmisi (53%), kuid olulisena nähti ka nutiseadmete rolli lastele meelelahutuse pakkujana (55%). Uuringust nähtubki, et peamiselt kasutavad väikelapsed nutiseadmeid selleks, et vaadata multifilme ja videoid ning teisi telesaateid. Erinevalt ETV2 kanalist, mis näitab multifilme siiski vaid kindlatel kellaaegadel, ning välismaa lastekanalitest, mis ei paku just sageli väikelapse jaoks sobivat programmi, saab YouTube’i kaudu igal ajahetkel just sinu lapsele meelepärase meelelahutuse leida. Olgu selleks siis Maša ja Karu multikad, Katy Perry muusikavideod või kaadrid õhku tõusvatest lennukitest – mis iganes maitse-eelistus kellelgi parasjagu on.
Nutiseade lapsehoidjaks ei sobi
Lisaks võimalusele pakkuda lapsele nutiseadmete abil just temale meeldivat ning meelepärast sisu, kannavad nutiseadmed lastevanemate jaoks veel teistki olulist funktsiooni – nutiseadmetest on saanud efektiivsed lapsehoidjad, mis aitavad väikesed mürakarud või natuke liiga rahutud ning valjuhäälsed põnnid hetkega värvilise ekraani lummusesse naelutada. Vanemate jaoks on need „vaigistava tehnoloogia“ abil tekitatud vaikusehetked muidugi omamoodi armsad ja hinnatud – saab ilma üleliigse segamiseta hommikusöögi valmis teha, nõud ära pesta, muid väiksemaid asjatoimetusi teha või niisama olulise puhkehetke enda jaoks. Lisaks leiavad nutiseadmed sageli rakendust ka pikkadel autosõitudel, kuskil järjekorras oodates või väljaspool kodu einestades, ehk kontekstides, kus vanem tunneb vajadust saada enda isikule lisaks pisut täiendavat distsiplineerivat tuge. Samas hoiatavad mitmed pediaatrid ning laste arengu uurijad, et tehnoloogia abil laste distsiplineerimine, nii öelda ohjes hoidmine, võib pigem kaasa tuua mitmeid hilisemaid käitumisprobleeme.
Kahtlemata soovivad kõik vanemad enda lastele ainult parimat. Kindlasti on elemente, kus väikelaste nutiseadmete kasutus võib kaasa tuua positiivseid arenguid, näiteks areneb laste sõnavara. Kuna väikelaste võimed ekraanilt nähtavat mõista ja vaadatavast sisust aru saada on nende piiratud kognitiivsete võimete ning vähese elukogemuse tõttu siiski väga napid, on täiskasvanu aktiivne juhendav ja selgitav roll lapse õpikogemuse saamiseks möödapääsmatu. Vähem olulised pole ka konkreetsed ja selged reeglid, mis piiraks nii nutiseadme kasutusele kuluvat aega kui ka nende kaudu tarbitavat sisu. Kahjuks näitavad paljud uuringud, et lapsevanematel pole tegelikult erilist aimugi sellest, kas nende poolt laste jaoks alla laetud äpid on tegelikult eakohased ja oma sisult sobivad või mitte.
Hoopis enam kui mistahes äppi või YouTube’i videot vajavad väikelapsed õppimiseks aga vahetut eeskuju. Ma väga loodan, et vanemad oskavad ja tahavad oma lapse jaoks heaks eeskujuks olla ka selles, pealtnäha nii triviaalses asjas nagu seda on nutiseadmete kasutus.
Klikkides lingil saate tutvuda 1. detsembril 2016 Lastekaitse Liidu ja Tartu Ülikooli poolt läbi viidud seminari „Laps meedias ja meedia lapse ümber“ ettekannetega. Teiste seas astub seal üles ka Andra Siibak, kes tutvustab 0-3 aastaste laste nutiseadmete kasutuse uuringu tulemusi.