Risto Sepp, kohtutäitur
Vanematena teame, et meil on õigus oma lapsi kasvatada, aga tihti unustame Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27, mille kohaselt on lastevanematel lisaks kasvatamisele ka kohustus nende eest hoolitseda.
Lapse üleandmine. Laps pidi üle antama oma teisele vanemale, lapsele mugavas ja harjumuspärases keskkonnas: korteris, kus viimased kolm aastat oli elatud. Lapse üleandjad aga otsustasid korraldada tervele külale etenduse, kutsudes näoraamatu kaudu inimesed majaesisele platsile vaatama, jälgima ja salvestama. Nii korraldati stseen, kus platsil olnud paarikümnest inimesest filmis kogu toimuvat iga teine.
Selle loo juures tuleb selgitada kahte lihtsat, aga elamisväärseks olemiseks väga olulist põhimõtet – kohusetunnet ja vastutustunnet.
Kohusetunne ja reeglid
Mowglil olid sündides vanemad, kes teda armastasid. Nii on enamiku laste ja nende vanemate puhul. Mowgli loos aga mäletatavasti juhtus õnnetus, mille tagajärjel ta kaotas oma vanemad ja mis mõistetavalt mõjutas tema edasist elu temast olenematutel põhjustel. Mowglil oli kohustus elada metsa reeglite järgi ja vastutada omaenda tegude eest.
Ükskõik, millises riigis me ka ei elaks, peame lähtuma seal väljakujunenud kokkulepetest. Ei ole muud varianti. Me peame taluma ja lähtuma riigis tavapärastest ühiskondlikest ja sotsiaalsetest kokkulepetest. Need on kokkulepped, milleta elamine muutuks anarhiaks. Neid kokkuleppeid nimetatakse seadusteks. Seadusi koostavad spetsialistid, kes arvestavad kõikide ühiskonna mõjude ja sellega kokkupuutuvate inimestega ning selle juhtumi korral lapsega, kes oli vaidluse keskmes. Selles vaidluses ei allunud lapse üleandmiseks kohustatud isik kohtuotsuses märgitule. See ei ole lubatav. Kui kohtuotsus on jõustunud, on see mõeldud täitmiseks. Sellega on möödunud kõik vaidlustamise võimalused. Kõik. Hiljem ei saa rääkida, et kuskil tehakse paremini ja ausamalt. Edasi kaebamine on minetatud ja ainus variant on käituda, nagu kohtuotsuses kirjas.
Vastutustunne. Avalik ruum on internet
Teiseks peab arvestama avaliku ruumiga. Nii nagu Mowgli loos oli teod nähtavad ja kajasid džunglis pikalt ja võimsalt, on ka tänapäeva elus enamik internetti paisatav info seal ja jääb sinna. Vahest ka kõvasti kajama.
Kirjeldatud lapse üleandmise loos läks hunnik maja ees üles võetud materjali interneti avarustesse rändama üsna pikaks ajaks, kui et mitte terveks eluks. Kogu materjal, mis praegu netis tiirleb, on palistatud viha ja solvumise agooniaga. Miks anti laps üle maja ees selle asemel, et lähtuda kohtulahendis ette antud juhistest ning miks oli vaja kogu külal draamaks kujunenud olukorda filmida, on mulle seni jäänud arusaamatuks. Kindel on see, et lapse huvides säärane käitumine ei ole.
Isegi kui prooviksite ette kujutada end sarnases olukorras, tunneksite kohustatud isiku asemel ilmselget ebaõiglust ja viha kogu ümbritseva suhtes. Miks peaks rikkuma lapse elu?
See laps oli vaevu viieaastane. Mingi mälupilt tal sellest õudsest päevast on. Ilmselt küll erinev sellest, mida asjaosalised täiskasvanud mäletavad, aga midagi siiski. Väidan, et ta ei taha meelde tuletada või täpsemalt uurida, miks asjaosalised nii käitusid. Miks peakski? See oli piisavalt ebameeldiv. Pigem tahab ta ehk ebameeldiva kogemuse unustada ja mälust jäädavalt kustutada. Seda aga ei saa. Isegi kui see olukord mälupildist kustub, elab see internetis kunagi allalaetuna edasi. Tänaseks on ta pea kümnene. Videod karjumisest ja kaklemisest on endiselt netis leitavad. Võib mööduda kümme aastat tänasest ja midagi ei muutu. Kaua võib nii edasi minna – ei tea. Ühte aga tean – lapsele see ei meeldi.
Tagajärjed
Mõelge hetkeks tagajärgedele ja kõigele kaasnevale, mida netis avaldame. Kuidas mõjutab netis avaldatu isiku elu? Kas me suudame näha, kuidas meie kirjeldatud loos laps koolis käib ja kogu kool teab, mida tema suhtes kunagi avaldatud on. Sinuga käib kaasas vari, mida sa ei ole kunagi tahtnud. On see loos kirjeldatud lapsele tema arenguks kasulik? Kas ta saab sellest midagi positiivset õppida?
13-aastane pussitas 15-aastast. Õpilane tulistas õpetajat. Mees tappis kurikaga ühe naise ja vigastas teist. Tüdruk võttis endalt elu netis avaldatu tõttu jne. Kirjeldatud lood ei ole sündinud Ameerikas, vaid Eestis. Need on üksikud ülestähendused paljudest sarnastest, mis said mõjutuse millestki, mis on valesti tehtud või tegemata jäänud. Vabalt võib üheks sääraseks mõjutajaks olla video netis.
Meie loo laps võib muuta elukohta, isegi riiki, kus elab, aga internetil ei ole riigipiiri. Ja isegi kui videod on kodukeelsed, on meil ja kõigil teda ümbritsevatel Google’i tõlge. Endiselt ei jää midagi saladuseks.
Isegi kui tema kooli- ja eluteel on avaldatuga kokkupuutuvad uued inimesed kogu loo suhtes kaastundlikud, peab arvestama sellega, kas laps üldse soovib kaastunnet. Ehk soovib ta, et looga seoses ei läheneks talle keegi – ei solvama, mõnitama ega kaasa tundma.
Piiblis on üks hea tarkusetera „Suuga hävitab jumalatu oma ligimese” (õp 11:9). Vana raamatu tarkus kõlab tänapäevalgi arusaadavalt, ainult neti kontekstis. Mõistlik on ka internetis enne mõelda ja alles siis alla laadida või postitada.
Olen palju lapsega suhtlemise või üleandmise korra lahendiga kokku puutunud. See on töö, mida kohtutäitur ei tee just rõõmuga. Ja kõikide nende juhtumite juures olen saanud seotud isikute käest (tavaliselt vanematelt) selge sõnumi, et nad tegutsevad laste huvides. Kurb tõsiasi on, et enamik juhtumid lähtuvad täiskasvanu isiklikust soovist teisele kätte maksta või koht kätte näidata. Lapse huvides ei käitu ei lapsega koosolev vanem, kes seda lapse õiguste konventsiooni ja perekonnaseaduse järgi tegema peaks, ega ka lapsest lahusolev vanem, kes on lapse igapäevaelust kaugenenud ja tahab kasutada oma kohtulahendist tulenevat õigust lapsega koos kaks korda kuus aega veeta ning kaotatud aega mänguasjadega tasa teha. Aeg tuleks aga tagasi võita usalduse ja aja investeerimisega koosolemisse, mitte asjadega.
Arvestage, et olukord ei ole sääraste lugude puhul ajutine ega ka asjaosalise juhtida – keegi teine otsustab nõrgema eest, mida, millal ja millises mahus avaldada ja see määrab tema edaspidise elu – väikese inimese või suure, seal pole vahet.
Artikkel ilmub projekti „Hea nõu lastega peredele“ raames.
Last saab üle anda nõudja avalduse ja kohtulahendi alusel täitemenetluse seadustiku § 23 lõike 1 järgi. Lapse üleandmise sisuliste küsimuste lahendamisel lähtub kohtutäitur peaasjalikult täitemenetluse seadustiku §-st 179 ja 26.1. Üleandmise juures peab viibima sotsiaaltöötaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks.
Loe veel: Lapsega suhtlemine suhtluskorra täitemenetluses. Võlgnik on paha ja sissenõudja hea. Või oli see vastupidi?! (R. Sepp) https://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/04/07/lapsega-suhtlemine-suhtluskorra-taitemenetluses-volgnik-on-paha-ja-sissenoudja-hea-voi-oli-see-vastupidi/