Katrin Orav, Advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat
5-aastane Anni (nimi muudetud) tuli isaga veedetud nädalavahetuselt koju ning teatas emale, et ta on nüüd ristitud. Ta rääkis kirikust ja mehest, kellel oli valge mantel seljas ja suur kett kaelas ning kes talle vett oli pähe pritsinud. „Ema, ütle, miks see mees mulle vett pähe pritsis?“
Ema, kes lapsega taolistel teemadel varasemalt rääkinud polnud, oli sõnatu, ent kuidas peakski reageerima last üksikasvatav vanem teise vanema teole, mis pannakse toime ilma luba küsimata ja kooskõlastamata?
Anni oli paariaastane, kui tema vanemad otsustasid lahku minna. Vaikimisi lepiti kokku, et Anni jääb ema juurde elama.
Sisuliselt tähendab taoline olukord seda, et vanematele jääb lapse suhtes ühine hooldusõigus.
Perekonnaseaduse (PKS) kohaselt hõlmab hooldusõigus õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Üksnes igapäevaelu puudutavaid küsimusi, mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta nt. mida laps sööb või selga paneb, saab otsustada vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Juhul, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Asjaolu, et laps elab alaliselt ühe vanema juures, ei anna automaatselt sellele vanemale õigust otsustada kõikide asjade üle, mis lapse elus toimub!
Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on täiendavalt lapse ühine esindusõigus, mis tähendab, et nad peavad last suhetes kolmandate isikutega ühiselt esindama. Vanem võib esindada last üksinda üksnes juhul (i) kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või (ii) talle on mingis kindlas küsimuses kohtu poolt üle antud otsustusõigus.
Vaatamata sellele ei ole harvad juhused, kus ühist hooldusõigust omav vanem otsustab ainuisikuliselt, et laps läheb 1. septembril mingisse kindlasse kooli, lasteaeda või trenni, ilma et teine hooldusõiguslik vanem oleks andnud selleks oma nõusoleku. Tihti ei arutatagi selliseid küsimusi enam lapsest lahuselava vanemaga vaid otsused tehakse nagu iseenesest mõistetavana lapsega koos elava vanema poolt.
Anniga juhtunu on aga veelgi drastilisem, sest ristimist ei saa tühistada ega olematuks teha isegi kohtus käimistega.
Kuidas on võimalik, et ühist hooldusõigust, sh esindusõigust omavate vanemate laps pannakse kooli või ristitakse, ilma, et selleks küsitaks teise vanema nõusolekut? Vastus tuleneb PKS § 120 lg 7, mille kohaselt kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut. Nii ongi võimalik, et last kooli nimekirja pannes või kirikusse ristima viies, ei tekigi küsimust, kas ka teine hooldusõigust omav vanem on valikuga nõus ning tihti saab teine vanem sellest teada alles siis, kui laps on juba kooli nimekirjas või nagu Anni puhul – ristitud. Kas tegemist on lapsevanema teadmatusega ühise hooldusõiguse teostamise sisust või pahatahtliku käitumisega teise vanema suhtes, jääb kannatajaks ikkagi laps.
Mida saab lapsevanem sellises olukorras teha? Võimalikke käitumisviise on põhimõtteliselt kaks, (i) leppida olukorraga ja kiita valik heaks või (ii) esitada kohtusse hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks.
Aasta enne ristimist, avaldas Anni isa soovi laps ristida, kuid Anni ema oli sellele vastu, leides, et ristimine on sedavõrd isiklik asi, et las laps kasvab ja otsustab ise, milline religioon või filosoofia on talle kõige südamelähedasem.
Pärast Anni poolt kirjeldatud ristimise protseduuri, pöördus ema lapse isa poole, et välja selgitada, kas laps on tõepoolest ristitud. Lapse isa ignoreeris küsimust, misjärel pöördus lapse ema kümnete Eesti luterlike koguduste poole (eeldades, et laps on ristitud luterlikus kirikus sarnaselt isa enda poolt valitud religioossetest tõekspidamistest). Enamus kogudusi vastas Anni ema pöördumisele, kuid aidata ei saanud neist kahjuks keegi, sest üheski nendest kogudustest nimetatud ristimisprotseduuri fikseeritud ei olnud. Teiste koguduste osas aga päringuid väidetavalt teha pole võimalik, sest kirikusüsteemil puudub ühtne andmebaas.
Anni ema küsimusele, kas on võimalik last ristida ilma teise lapsevanema nõusolekuta, vastasid enamus kirikuesindajaid, et tõepoolest on see Eestis võimalik, kuna kiriku poole pöörduvad aeg-ajalt üksikvanemad (peaasjalikult emad), kes lootusetuna tunduvates olukordades loodavad leida pisutki hingelist kergendust, tuues lapse ristimisele. Taoliste olukordade puhul viib kirik läbi ristimisprotseduuri ilma teise vanema nõusolekuta.
Ükski kogudustest, kelle poole Anni ema pöördus, ei kiitnud lapse isa teguviisi õigeks. Kahetsusega anti aga mõista, et seda, mis on toimunud, enam muuta ega tühistada ei saa. Koguduste esindajad soovisid lapse emale hingerahu ja soovitasid selle teadmisega leppida.
Anni ema pöördus ka Soomes asuva Eesti luterliku koguduse poole, sest nagu lapse jutust vahetult pärast isaga veedetud nädalavahetust selgus, oli laps viidud ema teadmata ka välismaale ning seetõttu polnud välistatud ka võimalus, et lapse ristimine toimus väljaspool Eestit. Selgus aga, et Soome Vabariigi seaduste põhjal ristimist ilma mõlema vanema nõusolekuta läbi viia ei saa ning seega oli see versioon välistatud.
Et ristimine aga toimus, sellest räägib laps ise järjekindlalt tänaseni, meenutades karu ja lusikat, mis talle isa ja ristiema poolt kingiti ning meest, kellel oli suur kett kaelas ja kes talle vett pähe pritsis. Ristimisest on möödas üle poole aasta, kuid ema pole siiani saanud vastust selles osas, kus tema laps on ristitud.
Kommenteerides juhtunut, tuleb siinkohal eristada, et on olemas toiminguid, mis toovad kaasa õiguslikke tagajärgi ja mida saab lapsevanem soovi korral kohtu kaudu nö olematuks teha, näiteks igasugused tehingud, mis laste nimel tehakse, sealhulgas kooli või lasteaia valik; ning samas on olemas toimingud, mis küll õiguslikke tagajärgi kaasa ei too, kuid omavad siiski laste elus olulist tähtsust nagu näiteks ristimine.
Lapse kooli valik või ristimine on aga ainult mõned näited nendest olukordadest, mis võivad tekkida seoses seaduses sätestatud teise vanema nõusoleku mitte nõudmisega vaid selle olemasolu eeldusega. Samamoodi võivad äärmiselt keerulised tagajärjed tekkida lapsele isikut tõendava dokumendi taotlemisel või tema vara võõrandamisel, kui teise vanema nõusolekut selleks eraldi ei nõuta. Kas lapsevanem peab elama pidevas hirmus, et vaatamata ühise hooldusõiguse olemasolule, võidakse tema teadmata otsustada lapse elus olulisi ja pöördumatuid küsimusi või oleks aeg teise lapsevanema nõusolek eeldusena siiski seadusest kaotada ja sätestada see lapse huvidest lähtuvalt nõudena. Tõenäoliselt tooks selline muudatus esialgu kaasa mõnevõrra rohkem tööd kõikidele osapooltele, kuid juhul kui lõpptulemusena oleksid lapse huvid seeläbi paremini kaitstud, tasuks seda kaaluda.
Be First to Comment