Raul Heido, Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör
2016. aasta 1. jaanuaril jõustus uus Lastekaitseseadus (LasteKS), mille §-d 7 ja 24 sätestavad lapsevanema ja last kasvatava isiku vastutuse ja § 24 sätestab lapse väärkohtlemise keelu. LasteKS § 24 lg 1 kohaselt lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud. LasteKS § 24 lg 3 ja 4 seavad aga teatud reservatsioonid, millal seaduse mõistes tegemist pole tegemist väärkohtlemisega. Need on juhtumid, kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida, sh vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel ning sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul, lapsega töötaval isikul ja lastekaitsetöötajal lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ja riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi. Füüsilist jõudu tohib Lastekaitseseaduse tähenduses kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks. Füüsilist jõudu ei ole lubatud kasutada karistuse eesmärgil.
Kriminaalmenetluses võib tekkida mitmeid olukordi, mil väga raske on eristada lapse suhtes Lastekaitseseadusega õigustatud ja lubatud füüsilise jõu kasutamist ning mittelubatud füüsilise jõu kasutamist karistuse eesmärgil. Karistusseadustikus (KarS) reguleerib kergemaid füüsilise väärkohtlemise juhtumeid § 121 (Kehaline väärkohtlemine), mille kohaselt on võimalik lapsevanemale esitada kahtlustus lapsele valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Valu all on Riigikohus (lahend 3-1-1-50-13) hinnanud tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Reaalses elus on üsna problemaatiline lastega seonduvates olukordades hinnangu andmine, kas tegemist on karistamisega või mitte, mistõttu lapsevanema oskamatu käitumine füüsilise karistamise vormis võib kaasa tuua kriminaalmenetluse alustamise ja karistuse. Politseisse jõuavad sellised kuriteoteated erinevaid teid pidi, üldjuhul laste endi või lastekaitsetöötajate poolt. Harvad pole ka juhtumid, kui kuriteoteate esitab lahus elav lapsevanem ja siis jääb ebaselgeks, kas eesmärgiks on kaitsta last või kättemaks endise abikaasa või elukaaslase suhtes.
Lapsevanema kriminaalvastutusele võtmine peaks olema otstarbekas vaid juhtudel, kui on tuvastatud süstemaatiline lapse füüsiline väärkohtlemine. Laste seksuaalsele väärkohtlemisele peab aga vältimatult järgnema kriminaalvastutus.
Viimastel aastatel räägitakse palju lapsohvrite erikohtlemisest kriminaalmenetluses, mida lisaks Kriminaalmenetluse Seadustikule (KrMS) reguleerivad riiklikud arengukavad, strateegiad ja ametkondlikud (politsei, prokuratuur) juhised. Rahvusvahelisel tasandil tuleb lugeda oluliseks 17. novembri 2010.a. Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta. Nende kohaselt liikmesriigid peaksid tagama, et kõikides lapsi otseselt või kaudselt mõjutavates juhtumites seataks esikohale laste parimad huvid. Suunised käsitlevad lapsesõbralikku õigusemõistmist kohtumenetluse eel, ajal ja järel, sh laste antud tunnistuste oskusliku talletamise olulisust.
Lastega seonduvas kriminaalmenetluses on suur vastutus spetsialiseerunud lasteprokuröridel, kes lisaks süüdistuse esindamisele kohtus peavad kohtueelse menetluse lõpuleviimisel võtma vastu otsuse, kas saata lapse füüsilise väärkohtlemise juhtum kohtusse lapsevanema karistamiseks või on võimalik leida kohtuväline lahend. Kindlasti ei paranda lapse ja vanema suhet viimase süüdimõistmine, mil lisaks karistusele kaasnevad ka märkimisväärsed kriminaalmenetluse kulud, mis võivad ulatuda tuhande euroni ja enam. Sellistes olukordades peame tõsiselt kaalutlema süüdistuse esitamise üle lapsevanemale. Kui tegemist pole lapse väärkohtlejaga selle sõna otseses tähenduses, siis suurema tõenäosusega lõpetab prokurör kriminaalmenetluse opurtuniteedipõhimõtte ehk otstarbekusega, mida võimaldab KrMS § 202. Sellises olukorras lapsevanem peab tasuma kriminaalmenetluse kulud, mis üldjuhul eeluurimisel ei ole märkimisväärsed ja lisaks täidab ta seadusega ettenähtud kohustuse. Kohustuste valikus on maksta kindel summa riigituludesse, teha 10-240 tundi üldkasulikku tööd või osaleda sotsiaalprogrammis. Kindlasti on enim tulemust andev last väärkohelnud vanema suunamine vanemlust õpetavasse sotsiaalprogrammi, kus selgitatakse lapse suhtes parimate lahenduste leidmisi ka keerulisemates olukordades, et välistada füüsilist karistamist.
Erilist kaitset peresuhetes vajavad lapsohvrid, keda on seksuaalselt väärkoheldud vanema või kasuvanema poolt ja kus määrava tähendusega on lapsohvri ütlused. Alaealiste ülekuulamises tõid olulisi muudatusi Kriminaalmenetluse Seadustiku 2011.a. täiendused. Alaealise ülekuulamise erisused on toodud KrMS §-s 70, millal saab politseiuurija iseseisvalt last üle kuulata (vajalik vastava kursuse läbimine) ja millal on vajalik lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasamine ja kuidas on tagatud kahtlustatava õigus esitada lapsohvrile küsimusi. Viimasel juhul on kahtlustataval õigus tutvuda ülekuulamise videosalvestusega ja taotleda läbi prokuratuuri omapoolsete täiendavate küsimuste esitamine. Prokuratuuris taotluse rahuldamata jätmine ei takista selle esitamist kohtus, mis võib aga tekitada vajaduse lapse kutsumisel kohtuistungile.
KarS § 2901 järgi on võimalik kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealine kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ja kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale (kannatanule) küsimusi kohtueelses menetluses. Lapsohvri kohtusse kutsumata jätmine on võimalik vaid siis, kui ta on
noorem kui 10-aastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema psüühikale või ta on noorem kui 14-aastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega või lapsohver on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega.
Kui kohus otsustab siiski lapsohvri kaasata kohtumenetlusse, siis lapsesõbraliku kriminaalmenetluse põhimõtete kohaselt peab olema tagatud tema ettevalmistamine kohtuistungiks, mille korraldab prokurör. Kohtumenetlusse kaasamisel on lapse õigusi ja huvisid võimalik kaitsta moel, et ta ei peaks vahetult kohtusaalis kokku puutuma süüdistatavast väärkohtlejaga. Parimaks võimaluseks on KrMS § 69 ette nähtud kaugülekuulamise võimalus, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtusaalis mitteviibiva lapskannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu.
Seksuaalsüütegude menetlemisel on komplitseerituim väikelastest ohvrite ülekuulamine, mis võib kaasa tuua süüdlase õigeksmõistmise. Lastega tegelevatele spetsialistidele on tekitanud mitmeid küsimusi Riigikohtu lahend 3-1-1-73-15 süüdistav A õigeksmõistmises, kes eelnevalt mõisteti süüdi esimese ja teise astme kohtutes. Riigikohus on püstitanud küsimuse väikelapsest kannatanule temale õiguste ja kohustuste tutvustamise puudulikkuses, mis vältimatult ilma teisi mahukaid tõendeid arvestamata tõid kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. Juriidiliselt ei saa Riigikohtu otsusele vastu vaielda, küll aga saab püstitada küsimuse, kas lapse huvid ei jäänud kujunenud olukorras kaitseta. Kohtuotsuses püstitatud probleemid vajavad lahendust ja püstitatud on vajadus kriminaalmenetluses lapsohvrite ülekuulamise regulatsiooni ümbervaatamiseks.
Artikkel ilmus Justiitsministeeriumi toel projekti „Hea nõu lastega peredele“ raames