Helen Tomberg, advokaat
Advokaadibüroo Tibar & Partnerid
Iga inimese õigusvõime algab elusalt sündimusega ja lõpeb surmaga. See on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on olenemata tema vanusest ühetaoline ja piiramatu õigusvõime, see tähendab, et iga inimene, sealhulgas laps, võib olla pärijaks, omada vara, olla lepingupooleks, kanda lepingust tulenevaid kohustusi.
Seevastu isiku teovõime veel sünniga ei alga. Isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. See tähendab, et kui lapsele võib küll kuuluda vara ja ta võib olla näiteks selle vara üürileandjaks üüripingu järgi, siis see ei tähenda, et ta võiks vara omandamiseks või üürileandmiseks lepingu sõlmida iseseisvalt. Eestis kehtiva õiguse järgi saab laps täieliku teovõime 18-aastaseks (s.t täisealiseks) saamisel. Seega alates 18-aastaseks saamisest saab isik käsutada oma vara iseseisvalt ja sõlmida lepinguid iseseisvalt ning kohustust vanemate nõusoleku järele enam ei ole. See muidugi ei tähenda, et kogenud vanema inimese hea nõu 18-aastasele noorele ära ei kulu, sest orienteerumine õigussuhetes on keerukas.
Tehingud saavad olla kas ühepoolsed või mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus, lepingud aga on alati mitmepoolsed tehingud, sest vajavad kahe või enama isiku tahteavaldust. Ehkki seadus räägib alaealiste puhul ka ühepoolsetest tehingutest ja nende tühisusest, ei ole sellel ulatuslikku praktilist tähtsust, sest ühepoolseid tehinguid (testament, lepingust taganemine) alaealised ei tee. Küll aga on praktiline tähtsus seadusesätetel, mis puudutavad kahepoolseid tehinguid. Ehkki me sellele oma igapäevaelus ei mõtle, on suurel osal meie tavatoimetustest lepinguõiguslik sisu. Nii osalevad ka alaealised igapäevaselt kahepoolsetes tehingutes, seda ise märkamata, mistõttu on tähtis teada, milliseid neist nad teha tohivad, s.t. millistel tingimustel on nende tehingud kehtivad ja millistel mitte.
Millal on alaealise tehtud mitmepoolne tehing tühine?
Eesti õiguse järgi on alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks andsid talle tema vanemad (vanema puudumisel kohtu määratud eestkostja) või nende nõusolekul kolmas isik. Seega näiteks juhul, kui 6-aastane Jaan on oma hommikul lasteaeda kaasa võetud mänguauto rühmakaaslasele Juhanile „kinkinud“, ei saa Juhan asja endale jätta, sest tehing on tühine ja auto tuleb tagasi anda. Juhul aga, kui vanemad andsid hommikul Jaaniga kaasa mänguauto Juhanile kinkimiseks, sest Juhanil on sünnipäev, on kinge kehtiv. Samuti on kinge kehtiv, kui Jaanile andsid mänguauto kinkimiseks kaasa Jaani vanemate nõusolekul näiteks tema vanavanemad. Kui Jaani vanemad või vanavanemad andsid 6-aastasele Jaanile raha, mille eest Jaan tohtis ise poodi minna, on ka toidupoes Jaani sõlmitud müügileping kehtiv. Kui aga 6-aastane Jaan leiab kodust kapi pealt 50-eurose ja sellega poodi läheb, on poes tehtud ost – sõlmitud müügileping – tühine, sest seda raha ei ole ei vanemad ega kolmandad isikud talle poes kulutamiseks andnud ja vanematel oleks õigus poodi jäetud raha lapse nimel tagasi nõuda. Kui ostetud asi on alles, tuleb ostetud asi poodi tagastada. Kui ostetud asja ei ole alles hävimise, tarvitamise, kahjustumise vms põhjusel, ei pea alaealine saadut tagastama ega ka vanemad seda hüvitama, sest tehing oli tühine ühe poole piiratud teovõime tõttu. Praktikas ei tule selliseid vaidlusi kuigi tihti ette, aga välistatud need ei ole.
7- kuni 18-aastase tehtud mitmepoolne tehing on kehtiv, kui tehingust ei teki alaealisele otseseid tsiviilkohustusi või kui alaealine täitis tehingu analoogselt eespool märgituga vahenditega, mille andsid talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema vanemad, eestkostja või nende nõusolekul kolmas isik. Seega näiteks kui alaealine võtab täisealiselt vastu eseme, millega ei kaasne kohustust hiljem raha maksta, on tehing kehtiv.
Teise poole heakskiit tuleb saada kahe nädala jooksul
Küll aga on tühine 7- kuni 18-aastase tehtud mitmepoolne tehing, kui see tehti ilma vanemate või eestkostja eelneva nõusolekuta. Seega on reeglina tühised koolilaste vahel sõlmitud asjade müügilepingud, vahetuslepingud, kinkelepingud, kui selleks ei olnud mõlema alaealise vanemate või eestkostja eelnevat nõusolekut. Samas võib selline tehing muutuda kehtivaks, kui mõlema alaealise vanemad või eestkostja tehingu hiljem heaks kiidavad. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ka ise heaks kiita. Teise poole heakskiit tuleb saada 2 nädala jooksul vastava ettepaneku tegemisest, vastasel juhul loetakse, et teine pool ei ole tehingut heaks kiitnud ja tehing on siiski tühine.
Alaealise teovõime laiendamine – miks ja kuidas?
Elu on mitmepalgeline, ja küll väga harva, ent siiski tuleb ette, et alaealise elu korraldamiseks on objektiivsetel põhjustel vaja enne täisealiseks saamist tema teovõimet laiendada. Seda saab teha üksnes kohus. Seadus annab kohtule võimaluse laiendada vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Mõistetavalt saab seda teha üksnes alaealise enda algatusel, kuid selleks on vajalik ka alaealise seadusliku esindaja (s.t. tema vanemate või vanemate puudumisel kohtu määratud eestkostja) nõusolek. Kui vanemad või eestkostja sellist nõusolekut ei anna ja on näha, et nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega, võib kohus alaealise teovõimet laiendada ka seadusliku esindaja nõusolekuta. Alaealise teovõime laiendamisel otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt.
Praktikas on enim ette tulnud, et kohtud on laiendanud alaealise teovõimet seoses abiellumisega. Perekonnaseaduse kohaselt võivad Eestis abielluda täisealised isikud, kuid kohus võib laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Kohtupraktika kohaselt võib olla alaealise huvides lubada tal sõlmida abielu, kui kooselav paar on lapseootel.
Teovõime küsimus kohaldub ka isaduse omaksvõtule. Alaealine isik võib isaduse omaks võtta üksnes seadusliku esindaja nõusolekul ja kui alaealiseks on lapse ema, võib ta anda nõusoleku isaduse omaksvõtuks üksnes oma seadusliku esindaja nõusolekul. Selliste nõusolekute põhjendamatu mittesaamise korral võib olla kohane taotleda alaealise teovõime laiendamist.
Alaealise seaduslikul esindajal ei ole alati õigus alaealist esindada
Kuigi laps õigusvõimelise isikuna võib omada vara ja kanda tsiviilõigusi ja kohustusi, ei saa ta eespool märgitult teovõime piiratuse tõttu teha seda iseseisvalt, vaid selleks peab tal olema teovõimeline esindaja. Alaealise seadusjärgse esindamise õigus on tema hooldusõiguslikul vanemal või vanemate puudumisel kohtu määratud eestkostjal. See aga ei tähenda, et esindajal on õigus omatahtsi otsustada lapse vara üle. Vanemad peavad lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades, kusjuures kui lapsele kahju tekkimise on põhjustanud mõlemad vanemad, vastutavad nad solidaarvõlgnikena ja peavad kahju ka hüvitama. Enamus tehingutest lapse varaga on kehtivad üksnes juhul, kui on saadud kohtu eelnev nõusolek tehingu tegemiseks, nõusoleku puudumisel on tehing tühine. Kuid ka alaealise seaduslikul esindajal ei ole alati õigust alaealist esindada, näiteks on välistatud vanema õigus esindada last tehingus vanema endaga või tema lähedasega. Sellisteks tehinguteks määrab kohus alaealisele erieestkostja. Erieestkostjat valides arvestatakse kindlasti ka tema suhet alaealisega, eriti alaealise usaldust taotletava erieestkostja vastu.
Lisaks tsiviilõigustele on alaealistel ka tsiviilkohustused. Siinjuures ei ole silmas peetud üksnes perekonnaseaduse §-s 113 sätestatut, mille järgi vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi, ega ka sama seaduse §-i 114, mille kohaselt kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama. Samuti ei ole silmas peetud nendest lepingutest, mille pooleks on alaealine, tulenevaid lepingulisi kohustusi, sest nende sisu sõltub konkreetsest lepingust. Vähem on räägitud alaealise tsiviilvastutusest kahju õigusvastasel tekitamisel, mida ka elus ette tuleb. Kahju õigusvastane tekitamine ei pruugi sugugi tähendada alaealises õiguskuulekuse puudumist, vaid kahju võib nii alaealine kui täiskasvanu tekitada ka ettevaatamatusest. Kahju tekitamine on õigusvastane näiteks siis, kui see tekitati kannatanule surma või tervisekahjustuse tekitamisega, kannatanu isikliku õiguse rikkumisega, kannatanu omandi või valduse rikkumisega vms.
14-aastane või vanem isik vastutab enda tekitatud kahju eest ise
Üldreeglina alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest. See aga ei tähenda, et alla 14-aastase tekitatud kahju jääb hüvitamata. Alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutavad, sõltumata oma süüst, tema vanemad või eestkostja, seda ka siis, kui lapsel endal on tegelikult vara.
Üldreeglina 14-aastane või vanem isik vastutab enda tekitatud kahju eest ise. Kuid ka 14-18 aastane alaealine ei vastuta enda tekitatud kahju eest, kui kahju on tekitatud seisundis, milles isik ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Selle seisundi teeb reeglina kindlaks meditsiiniliste, ennekõike psühhiaatriaalaste eriteadmistega ekspert. Alkohoolsest joogist või narkootilise või psühhotroopse toimega ainest tingitud mööduvaid häireid võetakse arvesse üksnes juhul, kui kahju tekitaja sattus sellisesse olukorda muul põhjusel kui oma süül, näiteks kui neid manustati talle ootamas paigas ja tema teadmata. Samas sätestab seadus, et eespool märgitud isik vastutab siiski enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitaja vanust, arengut, vaimset seisundit, teo liiki, asjaosaliste majanduslikku olukorda ja muid asjaolusid arvestades oleks vastutusest vabastamine kannatanu suhtes ebaõiglane.
Kui aga selgub, et 14-18-aastane isik ise siiski ei vastuta, või ei ole tal piisavalt vara kahju hüvitamiseks, vastutavad tema vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, tema poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Samas sätestab seadus, et kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate (eestkostja) omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad (eestkostja). See tähendab, et isegi kui 14-18-aastasel on vara, mille arvelt kahju hüvitada, tuleb kahju lõppkokkuvõttes kanda siiski vanematel. Seetõttu on kindlasti otstarbekas juhul, kui kahju tekkimine on toimunud, vanematel anda maksimaalne omapoolne panus, et juba tekkinud kahju ei suureneks, sest Riigikohtu praktika kohaselt ei pruugi väljamõistetav kahjuhüvitis piirduda kahju tekitamise ajal tekkinud kahjuga, vaid võib näiteks vara edasisel kahjustumisel suureneda.
Artikkel Ilmus Justiitsministeeriumi toel projekti „Hea nõu lastega peredele“ raames.