Riina Mattila, Espoo linna lastekaitse juhtiv sotsiaaltöötaja
riina.mattila@espoo.fi
Soome sotsiaalsüsteemi lastekaitse teemadel on Eesti meedias liikunud palju vääralt tõlgendatud informatsiooni, mis on tekitanud Soomes elavatel eestlastel põhjendamatuid eelarvamusi ja hirme sotsiaaltöötajate suhtes.
Soomes elavad Eesti kodanikud satuvad mõnikord olukordadesse, kus vajatakse ametiisikute abi. Mõnesid probleeme ei osata ise lahendada ega teata ka, kelle poole nõu ja reaalse abi saamiseks tuleks pöörduda. Nii järgivad abivajajad kahestusväärselt sageli sugulaste ja tuttavate soovitusi, mis on küll igati môistetav, kuid ei osutu alati optimaalseks lahenduseks. Mõned ”aitajad” on abi vajavaid inimesi kurjalt ära kasutanud, pakkudes neile hinnalt kalleid, kuid kasutuid teenuseid. Siiski môistan peresid, kes raskustesse sattununa kardavad abi paluda vôi väldivad sotsiaaltöötajaite poole pöördumist. Kôik, mis on vôôras, tekitab umbusku.
Mida vôiks teha, kui omal jõul tegutsedes lahendust ei tundu leiduvat?
Olles töötanud lastekaitsetöötajana Soomes 15 aastat, julgustan abi saamiseks kindlasti sotsiaalsüsteemi poole pöörduma. Järgnevas artiklis toon näiteid olukordadest, millega olen oma töös sotsiaaltöötajana kokku puutunud. Pakutud lahendused võivad olla esmapilgul veidi võõristavad, kuid need on igati toimivad. Rõhutan, et kogu pere heaolu peetakse Soome sotsiaalsüsteemis oluliseks ja lastekaitsetöötaja on lapse ja perekonna nôustaja ja eestkostja.
Juhtum 1: Peres on kolm väikest last, ema on kodune. Töötava isa tööpäevad on pikad. Laste nôuandlas märgatakse arsti või meditsiiniõe vastuvõtul ema väsinud ja nutust olekut. Nôuandla töötaja uurib vestluse käigus, kuidas emal läheb ja räägib ühtlasi oma tähelepanekust ema väsimuse kohta – ta vôib kannatada sünnitusjärgse masenduse vôi muude probleemide all. Töötaja küsib, kas perekond vajaks mingit abi ja teeb ettepaneku pöörduda lastekaitse poole abi saamiseks.
Uue sotsiaalhoolekandeseaduse kohaselt kohustub nôuandla töötaja emalt küsima tema olukorra kohta, kui viimane tema meelest abi vajab. Töötaja vôib teha koos emaga või mõlema vanemaga pöördumise lastekaitse poole perekonna teenuste vajaduse välja selgitamiseks. Vanem vôib teha vastava avalduse ka ise. Kui ema või vanemad keelduvad abi küsimast, kuid nõuandla töötaja meelest on olukord murettekitav, koostab töötaja vastavalt seadusele ise lastekaitseteate.
Selliste pöördumiste puhul kaardistavad sotsiaaltöötajad vôi sotsionomid olukorra, kutsudes pere sotsiaalosakonda vastuvõtule. Kui sinna minek tekitab raskusi, vôib perekond paluda kodukülastust vôi siis kohtuda näiteks nôuandlas vöi mõnes muus perele sobivas kohas. Hea tavana kutsutakse esimesele kohtumisele ka teatise tegija, kes kirjeldab ametiisikuna täpsemalt oma muret ja tähelepanekuid pere suhtes.
Kaardistamise käigus kohtutakse reeglina lapse või lastega ja tehakse kodukülastus. Vajadusel kaasatakse teiste spetsialistide arvamus lapse ja pere olukorra kohta. Näiteks võivad oma arvamust väljendada tervishoiu-, kooli-, päevakodu- või täiskasvanute sotsiaaltöö ametnikud. Kaardistamine kestab maksimaalselt kolm kuud ja lõpeb kirjaliku raportiga. Raportis kirjeldatut ja sealseid ettepanekuid arutletakse ning lapsel ja hooldajal on ôigus saada kôigi kirjalike materjalide, näiteks kodukülastuse vôi lapsega kohtumise raportite koopiad. Kui raportis esineb vigu, tuleb paluda viia sisse muudatusi, parandusi või täiendusi. Kaardistamise kokkuvôtte raport antakse lapsele ja hooldajatele ühisel kohtumisel vôi saadetakse posti teel. Nii kohtumistel perega kui ka kaardistamise raportis tehakse vajadusel ettepanekuid pere olukorda parandavate teenuste kasutamisest. Kôik teenused on peredele vabatahtlikud, kuid teenuste kasutamisest loobumisel või nende kasutamise võimatusel, on soovitav oma otsuseid põhjendada. Näiteks võib teenuste kasutamise keeruliseks teha näiteks töölt puudumise võimatus või probleemid lastega ühistranspordis sõitmisel. Olge oma põhjendustes ausad – ei ole vaja otsida nn ”viisakaid” keeldumisi.
Raporti koostajatel ja teised ametiisikutel ei ole isiklikku vimma pere vastu – nad teevad oma tööd, mis pôhineb Soome seadustel. Juhul, kui nad oma töökohustusi korrektselt ei täida, ähvardab neid vallandamine.
Tulles tagasi väikelastega ema juhtumi juurde, võidakse perele soovitada näiteks lastehoiuteenuse kasutamist kodus. Kui ema ei ole saanud ennast välja puhata, pakutakse lapse ööhoiu teenust üheks vôi paariks ööks. Pere majanduslikust olukorrast selgub ka toimetulekutoituse vajadus. Avalduse täitmisel ja selle edastamiselgi saab ema vajadusel abi küsida. Töötajad kaardistavad perekonna vôrgustiku ühes lähedaste vôimalusega neid abistada ja toetada. Kindlasti küsitakse ka ema tervisliku seisundi kohta, kas tal on vajalikud ravimid, kas nende ostmiseks jagub raha. Aidatakse arsti vastuvôtuaja kokku leppimisel, kui ema ise ei oska vôi ei jaksa seda teha. Samuti kaardistatakse isa olukord.
Võimalusel pakutakse pere kõigile lastele, kuid kindlasti võimaldatakse vanematele eelkooliealistele lastele laste päevakodu teenust avahoolduse teenusena – antud juhul on see perele tasuta. Vanemate vaheliste probleemide lahendamiseks soovitatakse pöörduda perenôuandlasse vôi kasutada näiteks koguduse pereabiteenuseid. Vägivallajuhtumiste esinemisel perekonnas nôustatakse ohvriabiteenuste kasutamist, kaasatakse programmi ”Ära löö” töötajad või pakutakse turvakorteri vôi turvakodu teenust. Turvalise elamispinna teenuste võimalus avaneb vajaduse olemasolul ka pere meessoost liikmetele.
Kui perel puudub tugivõrgustik või selle abist ei piisa, vanem vajab ravi vôi on muul põhjusel vôimetu pereeluga toime tulema, soovitatakse lapse vôi laste suunamist vastuvôtuperesse ühisel kokkuleppel. Vanem vôib tuua lapse või lapsed koju igal hetkel, kui jaksab taas nende eest ise hoolitseda vôi saab tuge vôrgustikult. Kui aga vanema olukord ohustab lapse elu või tervist, kohustub sotsiaaltöötaja lapse perekonnast eraldama kokkuleppel vanemaga vôi vastu vanema tahet.
Soome teenuste süsteemis on enamus teenuseid kasutatavad kôigile peredele. Lapsehoidja, tugisiku saamine või perenõuandla teenuste kasutamine ei eelda kliendiks olemist, kuid neid ei saa kasutada mugavusteenustena nagu lastehoid vanemate harrastusega tegelemise, sündmuste tähistamise või välismaa reiside jaoks.
Juhtum 2: Pere koosneb emast, isast, 14-aastasest tütrest ja tema nooremast vennast. Teismelisel tüdrukul esineb suuri probleeme koolis alates möödunud aastast, mis jätkuvad ka käesoleval õppeaastal. Ei õpetaja ega vanemad ei tea lapse puudumise põhjuseid. Laps ja vanemad on koolis toimunud kohtumisel kokku leppinud korrektses koolis käimises, kuid puudumised jätkuvad.
Kodus keeldub laps kodutöödest ega täida kokkuleppeid õhtuse kojutulemise kohta. Ta suhtleb perega üleolevalt. Vanemad ei tunne lapse sôpru ega tea, kus ta kodust ära olles ööbib. Tütre telefon on sageli välja lülitatud. Vanemad on avastanud raha, alkoholi ja môningaid väikeste asjade ja riiete kasumise kodust. Väiksemal vennal midagi kadunud ei ole. Laps küsib vanematelt pidevalt raha, väites, et ta vôib teha mida tahab ja läheb kooli kui ise tahab. Suvel puhkas tüdruk ühe nädala vanavanemate juures.
Lapsest on teatise teinud ôpetaja ja kooli sotsiaaltöötaja. Vanem on ise nõu saamiseks helistanud anonüümselt sotsiaalosakonda ja kõne järel saatnud elektronpostiga avalduse olukorrale lahenduse leidmiseks.
Pere teise riiki kolimise kui suure elumuutuse järel võivad lapsed tunda end üksikuna. Sageli on neil koolis varasemast raskem toime tulla ja regulaarseid harrastusi ei ole veel leitud. Ka vanemate majanduslikud probleemid võivad last masendada. Sôprade puudumisel on lapsed vastuvôtlikud igasugusele tähelepanule ja vôivad leida sôpru negatiivsete inimeste juurest. Väiksemate kooli- ja muude probleemide korral on lahenduste leidmine lihtsam. Kui vanem märkab lapses muutust, peaks kas üks või mõlemad vanemad tema tegemiste kohta küsima, rääkima oma tähelepanekutest meeleolu languse kohta. Vanem võiks pakkuda lapsele ühistegevusi, uurida kas koolis esineb kiusamist või muretseb laps teiste pereliikmete pärast.
Kiireks Soome ühiskonda integreerumiseks soovitan perel leida harrastused. See on lihtne viiis tutvuda teiste laste ja nende vanematega. Linnades ja valdades oskab harrastusvôimalusi pakkuda näiteks noorsootöötaja vôi ôpetaja. Kui vanemate arvates laps on masendunud, tasub probleemi häbenemata pöörduda arsti poole nõuande saamiseks.
Ka internetis leidub vastuseid väga paljudele küsimustele, näitena võiks tuua ametiisikute soovitusi ja kolmanda sektori lehekülgi, kus avaldatud info on seadustele ja tegutsemisjuhistele vastav.
Kirjeldatud juhtumi puhul kaardistavad olukorra sotsiaaltöötajad kohtumisel kogu perekonnaga. Kindlasti on vaja hinnata, kas lapse käitumine kahjustab oluliselt tema tervist ja kas ta on otseses ohus, vajades turvalisuse tagamist lastekaitseasutusesse suunamisega. Ka laps ja tema vanemad saavad väljendada arvamust suunamise vajaduse kohta. Ühisel lepitakse kokku asutusse viimine, esimene kohtumine, vajadus piirata lapse suhtlemist ja/vôi liikumist. Viimastest tulenevalt teeb sotsiaaltöötaja otsuse, mida saab vaidlustada. Lapse või vanemate eriarvamuse korral tuleb kohtumisel olukorda selgitada ja uurida põhjuseid, miks sotsiaaltöötaja arvates on laps ohustatud ja miks ei võiks teda aidata avahoolduses. Vajalik on teada, et lapse saab kiirkorras suunata lastekaitseasutusse kuni 30 päevaks ja suunamist vôib jätkata veel maksimaalselt 30 päeva. Määratud aeg ei tähenda aga, et last ei vôiks lubada koju juba järgmisel päeval, näiteks eksliku informatsiooni korral või muu lahenduse leidumisel. Sotsiaaltöötajana soovitan lastekaitseasutusse suunatud lapse vanematel mitte võtta ühendust juristi või advokaadiga, vaid teha koostööd sotsiaaltöötajatega, osaleda kokkusaamistel ja otsida samaaegselt ise aktiivselt asjale lahendust. Kui on väikegi võimalus vääritimõistmiseks, soovitan tôlgi kaasamist.
Avahooldusteenustena pakutakse murdeealistele noortele näiteks nôustamist, peretööd, koolitatud tugiisikuga kohtumisi, vajadusel ka sôltuvusainetest vôi mängusôltuvusest vabanemist, päevarütmi taastamist, tervisekontrolli jne.
Selliste juhtumite puhul tegeletakse kogu perekonna teenustevajaduse väljaselgitamisega. Nii võidakse pakkuda pere teisele lapsele näiteks toetust harrastuse eest tasumiseks ja vanematele osalemist tugirühmades, harrastusvôimalusi, tööhôive- või tervishoiuteenuseid. Siin on võimaluste valik lai.
Juhtum 3: Vanemad on leidnud 17-aastase poisi toast narkootikume. Lapse sôbrad on vanemate sõnul ”imelikud” ja lapsest vanemad. Laps on viimasel ajal enesesse tõmbunud ja varasemast pelglikum. Koolis tuleb ta antud ülesannetega toime ja käitub hästi, kuid kodus on vahel agressiivne ja ähvardab. Poeg on küsinud vanematelt raha, kuid vanemad ei tea, milleks seda kasutatakse. Midagi uut ei ole ta endale ostnud, mõned tema riided on kodust kadunud. Poiss väidab need olevat sõbra juures. Vahejuhtumina püüdis laps varastada kauplusest, kuid turvatöötaja sekkus, pidas ta kinni ja kutsus politsei.
Antud juhtumis jõuab lastekaitsetöötajatele teatis politsei kaudu. Mõnikord peetakse sellist tegu liialt väikeseks ja teatist ei järgne. Kirjeldatud olukorra puhul soovitan vanematel vôtta kindlasti ise lastekaitsega ühendust. Tegutseda tuleks viivitamatult vaatamata sellele, et laps on sekkumise vastu ja tema arvates probleemi ei esine. Last võib ähvardada oht, ta võib olla kas narkootikumide eest võlgu või saanud narkootikume vahendamise eest “töötasuna” kasutada. Narkootikumide tarvitamisel on lapse tervis alati ohus! Noorte seas sageli ohutuks peetav kanep võib põhjustada psüühiliste probleemide teket või haiguste vallandumist. Lapse tulevast elu ja karjäärivõimalusi mõjutab negatiivselt ka märge politsei karistusregistris. Narkosõltuvuse korral on oluline viivitamatu võõrutusravi alustamine.
Lastekaitsetöötajat ei ole põhjust karta
Soovitan Soomes elavatele peredele, nii lastele, vanematele kui ka nende võrgustikule pöörduda ametnike poole kui tekkinud probleemidega on raske ise toime tulla. Sotsiaaltöötajate ülesandeks on anda nôu ja vôimaldada lapsele ja perele vajalikke teenuseid. Neil on erinevaid võimalusi aidata, kuid lahenduste leidmise eelduseks on võimalikult täpne ja tõene informatsioon juhtunu ja selle võimalike põhjuste kohta. Kui vanem arvab ennast toime tulevat, kuid kahtleb oma otsustes, saab lapse või pere olukorra kohta uurida ka anonüümselt. Soome sotsiaaltöötajad ei ole karistajad ega kohustajad, vaid hoopis nõustavad, toetavad ja abistavad lapsi ja peret.
Soovin kôigile peredele siin ja seal pool Soome lahte värviküllast sügist ja meeldivat koostööd kôigi murede lahendamisel. Eesti kodanike turvalisuse eest hoolitseb Soomes ka Eesti Suursaatkond. Infot leiab ka veebiküljelt www.lastensuojelu.info. Vastan ka ise meeleldi abivajajate küsimustele – vôta julgesti minuga eesti keeles ühendust riina.mattila@espoo.fi
Artikkel ilmus Justiitsministeeriumi toel projekti “Hea nõu lastega peredele” raames.