Paha last ei ole olemas

Sagedasti kuulen vanemaid kirjeldamas:
ütlen lapsele esimesel paaril korral rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu, kirjutab perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Meelike Saarna.
See on kahetsusväärne olukord. Lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Enamasti on karistaja ise kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Kui inimese vaimsest ja/või füüsilisest piirist lapseeas pidevalt üle sõidetakse, hakkab ta sama tegema teistega. Laps, kellele ei võimaldata kogeda ennast kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi. Kahjuks on paljude praeguste täiskasvanute kunagine kasvukeskkond olnud seesugune, et neil on raske mõista võimu hävitavat mõju suhetele. Ka on võimu kasutamise tähendus tihti puudulik: laksu, nurkapanekut, tutistamist-sakutamist, lapse peale karjumist, tema ignoreerimist jms. peetakse tavalisteks kasvatusviisideks, sest vanem on ju ka inimene. Ent piiride panek jõumeetodil ei ole mitte ühelgi juhul sobiv viis last (või ükskõik keda) mõjutada. Võim ei pane kedagi oma mõtteviisi muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi.

Võim ja kokkulepped

Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Seetõttu ei olegi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikused kokkulepped. Kuna kõigis emotsionaalsetes olukordades, kus osalised on laps ja täiskasvanu, on vastutus täiskasvanul, siis on täiskasvanu asi märgata lapse käitumise taga olevaid katmata vajadusi. Niisiis on eelkõige tarvis püüda last mõista, teda kuulata ja aru saada tema käitumise ajendist. Väga paljudes olukordades, kus vanem tajub last kui pahategijat, kes on väärt karistust, vajab laps tegelikult vanema abi, sest mida “hullemini” laps käitub, seda suuremas hädas ta üldjuhul on.Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustuvad, lapse vaimne ja füüsiline kasv ning iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad lastele piire seadnud käskude, keeldude ja karistustega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama.
Üks mu patsientidest rääkis kord, kuidas ema teda karistas – ükskõik kui suur või väike oli “pahategu”, laksud ja rihm olid tihti mängus. Ühel päeval, kui ema tahtis teda harjunud kombel “õpetada”, märkas poiss, et on emaga ühepikkune. Ta võttis emast kinni ja tõstis ta ukse taha, sellest päevast karistamisaktsioonid lõppesid. Loomulikult ei saa sellises ema-lapse suhtes rääkida turvalisest emotsionaalsest seotusest ja usaldusest. Kui ema-lapse suhe kujuneb seesuguseks, on see kahtlemata suur kaotus mõlemale.
Osati on laste käitumisprobleemid ikka seotud sellega, kui hea või hõre on nende kontakt vanematega. Emotsionaalne kontakt (vanem on lapse jaoks kohal, kuulab ja toetab teda) ja vanemlik selgus (vanem väljendab ühemõtteliselt ja lapsele arusaadavalt ka oma vajadusi ja nõudeid) on lapse arengule äärmiselt tähtsad. Nn pahad lapsed on tihti need, kes selleks, et vanem talle otsa vaataks (tema juurde tuleks, teda puudutaks, temaga räägiks), käituvad vastuvõetamatul moel. Sellise lapse kogemus ütleb, et seni, kuni ta ilusti vaikselt mängib, ei tee keegi temast välja. Ka äraspidine kontakt, nt riidlemise kaudu, on parem kui kontakti puudumine.
Osa vanema ja lapse vahelisi probleeme on seotud vanemliku ebaselguse või järjekindlusetusega – kui laps on kindel, kust läheb vanema piir, on ta enamasti nõus seda aktsepteerima. Ükski laps ei kiusa oma vanemaid ega soovi neid oma käitumisega endast välja viia, nagu teinekord arvatakse ja millest on vahel lugeda ka perekeskuse e-murekirjadest. Laps armastab oma vanemaid ja vajab nende tähelepanu, mõistmist ja hoolivust.

Teadlik tegelemine iseendaga

Tihti on vaade laste kasvatamisele mustvalge: kas range käskimine-karistamine või vastupidi – kõige lubamine.
Sageli kaldutaksegi eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut. Jõu kasutamine suhete reguleerimisel on ikka pankroti tunnus. Ükskõik, kas seda rakendab teiste kallal suur
või väike inimene – tegu on olukorraga, kus mõistus on otsas, häda suur ja kuidagi tuleb toime tulla. Ent jõu kasutamine kasvatuses läheb ikka käiku üksnes siis, kui vanemal puuduvad teadmised ja oskused, mis võimaldaksid tal teisiti käituda, et toime tulla iseenda ja lapse eneseväärikust riivamata. Juhtub ka, et teadmised-oskused on küll olemas, kuid emotsionaalne seisund ei võimalda neid kasutada.
Enamasti toimub see olukorras, kus lapsevanem on hädas iseendaga. Kuid ükski laps ei saa seista selle eest, et vanem saaks oma vajadused kaetud. Seda saab teha ainult lapsevanem ise.
Paraku kipub iseenda ning oma elu ja suhetega kimpus vanem pinget maandama laste jt lähedaste peal. Et tunnetest laetud olukorras mitte üle reageerida, võib abi olla mitmesugustest võtetest, nagu kümneni lugemine, sügav hingamine, toast äraminek jms, kuid ainult neist ei piisa. Teadlik tegelemine iseendaga on palju tähtsam.
Lapsevanema roll on äärmiselt oluline, kuid vanem on ka mees või naine, lähisuhtepartner, oma eriala esindaja, oma sõpruskonna liige jms.Vanemad, kes oskavad selgesti ja järjekindlalt ka enda eest seista, suudavad laste kasvatamise keeruka ülesandega kannatlikumalt ja rahulikumalt toime tulla, ja kui selle kõrval ollakse ka valmis ennast kui lapsevanemat harima, on loota häid tulemusi. See on tõepoolest ju suurepärane olukord, kui osatakse luua võrdväärne pere, kus kõigi vajadused
on tähtsad ning erimeelsused lahendatakse üksteise kuulamise, mõistmise ja kokkulepete tegemise kaudu.