Kadi Hainas usutles ajakirja “Märka Last” jaoks Lastekaitse Liidu pikaaegset juhatajat Alar Tamme.
Kogu ajakirja viimast numbrit saad lugeda siit.
Loodusega saab siis sina peale, kui seisatad ja võtad aja maha. Alles siis, kui ühe koha peal oldud vähemalt tunnike, on võimalik loodust nägema ja tunnetama hakata. Tunda lõhnu, kuulda kellegi krõbistamist või näha vilksamist taamal põõstaste vahel. Nii kirjeldab looduse maagiat Alar Tamm, kes naudib lisaks oma põhitööle Lastekaitse Liidus nii matkamist, kalastamist kui ka suvilas, värske õhu käes nokitsemist.
„Niipalju kui mahub, läheb seljakotti, ülejäänu jääb koju,“ räägib Alar ootusärevalt oma järgmisest suuremast reisist, mille teekond viib augustikuus Austria talvistesse suusanõlvadesse. Omaette teraapiaks peab ta aga kalastamist, mil saab haarata õnge ning mõlgutada rahus mõtteid. „Võrgupüüdja ma pole, eelistan pigem õnge ja spinningut,“ mõtiskleb mees nagu unistaks omaette juba järgmisest kalastusretkest. Kuigi esimese hooga suundus Alar põhjanaabrite juurde kalastama, naudib ta väga Eestimaal rändamist, mistõttu käib ta aastas korra või kaks oma seltskonnaga ka jalgrattamatkal.
On vaid koostegemine
Kuid kõikide huvide ja hobide seas on tal kõige enam südamel siiski laste heaolu, mille eest on ta Liidus juba kaks aastakümmet seisnud. „Lastega koos tehes ja nendega asju läbi mõeldes on võimalik maailma muuta,“ on Alar kindel. Peale keskkooli oli ta veendunud, et tahab minna õppima sellist eriala, mis annab võimaluse lastega koos töötada. Nii saigi Alarist kehalise kasvatuse õpetaja Saku koolis. „Koolitööle läksin mõttega, et väga pikalt seal ei tööta. Arvasin, et viis aastat, kuid juhtus nii, et kollektiiv oli vahva. Seepärast olin seal kokku üheksa aastat.“ Alar meenutab, et koos lastega tehti korda kooli dušširuumid ning ühiselt harjutati sisse hommikuste tervituste rutiin. Kui kool andis võimaluse lastega vahetult koos töötada, siis MTÜs tegutsemist ei pea ta enam niivõrd lastega koos töötamiseks, vaid laste heaks töötamiseks.
Täiskasvanutel on küll palju kogemusi, kuid Alar rõhutab, et lapsi ei tohi seetõttu mitte mingil juhul alahinnata, vaid tuleb jagada nendega vastutust. „Pole lubamine ja mittelubamine, on vaid koostegemine,“ leiab ta, et lapsed tahavad ise palju ära teha ning täiskasvanute roll ongi selleks võimalusi luua. Liidus töötatud aastaid peab ta põnevaks ajajärguks, mille jooksul on laste õiguste nimel palju ära tehtud. „Laste huvisid arvestatakse ja toetatakse, aga seda võiks veelgi rohkem olla,“ on Alari sõnul palju tehtud, palju veel ees.
Tänuks sära laste silmades
„Ise peab uudishimulik olema ja ringi käima,“ iseloomustab ta oma tööd. Et valdkonda tunnetada ja mõista tuleb ise väljale minna. „Kuigi ma igapäevaselt lastega kokku ei puutu, tean näiteks asenduskodude olukorda ning olen käinud nendega tutvumas.“ Sihtgrupi olukorda tema sõnul muudmoodi peegeldada ei saagi. Iga selline külaskäik on Alarile hinge läinud ning kõige südamlikumad on need hetked, mil ta tunneb – väikeste sammudega saab teha suuri asju. Rõõm ning sära laste silmades on teda alati liigutanud. Eriti vahetult on seda näha ka lastelaagrites, mille korraldamine Alarile väga rõõmu pakub. Laager on praktiline väljund ning tehtud töö on selle puhul kohe märgata. „Kui lapsed pärast kallistavad ja aitäh ütlevad, on see suur väärtus.“
Enda lapsepõlve meenutab Alar heade sõnadega. „Kodu on turvaline ja julge koht, kus võib kõike proovida.“ Selliste sõnade saatel kasvas ta üles ning seetõttu ongi tema peres kasvatus käinud alati läbi usalduse. „Tuleb meelde juhtum, kui ütlesin emale, et 12-13 aastased poisid tõmbavad nurga taga suitsu. Ema andis suitsupaki ja ütles: „Näed, sellepärast ei pea kohe nurga taha minema.““
Noorusajal tegeles Alar nii spordi kui ka muusikaga ning sai alati vanemate toetusele loota. „Kui tegime peres plaane, siis olid huvialad väga olulised.“ Alari noorusaega jäävad ka bändimehe aastad, mil tuli ette mõningasi reeglite eiramisi. „Mäletan, et pidime ühes restoranis mängima, aga olime selle jaoks liiga noored. Siis smuugeldati meid kuidagi sisse,“ meenutab ta nostalgiaga noorusaegu, mil esineti bändiga nii koolis, festivalidel kui ka pulmades. Alar mängis toona trumme ning sama muusikariista on enda jaoks leidnud ka poeg Henri, kes lõpetab tänavu Tallinna Reaalkooli. Oma poja kasvatamisel on Alar püüdnud rakendada neid samu väärtusi, mille ta lapsepõlves kodust kaasa sai.
Nüüd, kui 19-aastat kestnud töö Lastekaitse Liidus jääb selja taha, ei jäta ta valdkonda, vaid tahab hoopis arendada lastele loodud õppe- ja puhkekeskust Remnikul. Samuti on tema eesmärgiks leida viise, kuidas lastel oleks võimalik ise raha teenida, et laagritest osa võtta. „Lapsed on väga võimekas sihtrühm – neile tuleb luua võimalusi,“ on Alar täielikult veendunud.
Be First to Comment