Liilia Mänd, Lääne prefektuuri ennetusteenistuse vanem
Nurmely Mitrahovitš, PPA arendusbüroo vanemkomissar
Politsei töö lastega seisneb ühelt poolt juhtumite menetlemises ning teisalt ennetustöös, kõige kesksemaks on probleemi varajane märkamine ja sellesse võimalikult õigeaegne sekkumine. Lastega tegelemine on olnud politsei jaoks prioriteet läbi aastate. Kuna enamikes Eesti piirkondades ei ole lastekaitseteenus 24/7 kättesaadav, on politsei ja kiirabi pahatihti ainsaks, kes on abivajava lapse juhtumi puhul ööpäevaringselt kättesaadavad.
Politsei statistika näitab, et alaealised rikuvad kõige tihedamini alkoholiseadust, peamiselt seisneb see alkoholi tarvitamise keelu rikkumises. Hiljutise politsei tellitud uuringu järgi on ligi veerand 4. klassi õpilastest tarvitanud alkoholi, 6. klassi lastest on see number 48 protsenti ja 8. klassis koguni 70 protsenti. Kuigi politseini jõuavad neist vaid väike osa, on seegi number hirmutavalt suur: keskeltläbi 7400 rikkumist aastas, ligi 20 juhtumit iga päev. Teeb muret, et rikkumisi pannakse toime juba väga varases eas, tänavu on noorim politseisse sattunud alkoholi tarvitanud laps olnud 8-aastane.
Kuigi viimased aastad näitavad küll rikkumiste arvudes langustrendi, püsib probleem jätkuvalt. Pelgalt statistikat ritta seades on raske aduda, et iga näitaja selles reas tähendab konkreetset juhtumit, kellegi last, tema või tema lähedaste muretunde, -päevi, võib olla isegi aastaid. Lahendamata probleemid sillutavad omakorda teed probleemidele, mis kestavad põlvest põlve. Politsei jaoks tähendab iga lapsega töötatud tund mitte ainult menetlustööd vaid see hõlmab endas ka võrgustiku- ja nõustamistööd ning annab ainet ennetustöö planeerimiseks ja läbiviimiseks.
Politsei töös on üsnagi tavapärane, et mõne rikkumisega vahele jäänud lapse puhul on tegelikkuses tegemist mitte pelgalt katsetamise, proovimise või kambavaimuga, vaid hetkeprobleemi taga peitub terve murede ja probleemide rägastik. Tihti tulevad just politseis ilmsiks laste keerulised elulood. Seetõttu koheldakse politseisse sattunud last abivajava või hätta sattunud lapse, raskematel juhtudel ka ohtu sattunud lapse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt.
Näitena saab siinjuures tuua üsna tavapärast olukorda, kus politsei huviorbiiti satuvad kas kodanike väljakutse abil või politsei enda tähelepanekute kaudu saadud info põhjal alkoholi tarbinud noored. Tavapäraselt on noorte rektsioon ühetaoline – ollakse ehmunud, hakatakse nutma ja politseid veenma, et juhtunust vanematele teada ei antaks, antakse lubadusi, et juhtunu enam kunagi elus ei kordu – ahastus on suur ja tuntakse hirmu edasiste toimingute ees. Muretsetakse, kas kool saab juhtunust teada. On aga juhtumeid, kus noor isegi ei tunne muret, mis edasi saab – „Jätke mind parem siia kainestusmajja“, „Mu vanematel on nii kui nii ükskõik“, „Mu ema nagunii ei tule mulle järele“, „Mu isa ei tea juba ammu minust mitte midagi“, „Ma saan kodus peksa“. Vahel on need emotsioonidest tingitud pääsemiskatsed, vahel aga kurb tõsi. Esimesel juhul on politsei tegevus lihtsam – tuleb rääkida ja selgitada, rahustada ja kui vaja ka õpetussõnu jagada, teisel juhul on aga ilmne, et politseil üksi on last keeruline aidata, sest ükskõik kui väljapaistvad oskused ja isikuomadused ka lapsega tegeleval politseiametnikul ei ole, lapsevanemat tal asendada pole võimalik.
Oma töös puutub politsei pahatihti kokku ka lapsevanemate poolsete vääraarusaamadega. Näiteks on koolitundide ajal suitsetamisega politseile vahelejäänud lapse vanem pahane, et tema last kiusatakse, selmet et pätte püüda või soovib lapsevanem, et alkoholi tarbinud lapsega tegeleks politsei, sest ise enam ei osata. Tuleb mõista, et politsei ei kiusa lapsi ja ei saa olla lapse kasvatajaks ning, et reeglina ainsaks vastutajaks lapse elu ja tervise eest on lapse vanemad. Lapsevanemate ebareaalsed ootused politseile külvavad segadust ja pahameelt omavahelisse suhtlemisse ja takistavad vajalikku koostööd lapse aitamiseks. Näiteks kui politsei oma otsustuses määrab alaealisele väärteo toime panemise eest rahatrahvi, on see määratud lapsele, mitte vanemale ja trahvi määramise eesmärk on mõjutada last edaspidi õigusrikkumistest hoiduma. Lapsevanemal on arukas kasutada seda kui abivahendit lapse mõjutamisel ja vastutustunde arendamisel. Heaks õppematerjaliks on lapse kogemus ka vanemale endale. Tasub mõelda, kas on ehk õige aeg teha kasvatusstiilides muudatusi, hinnata oma suhteid lapsega – kui usalduslikud need on, mida ette võtta, et suhet lapsega arendada või seda hoida võimalikult usalduslikuna. Teismeeas on üsna tavapärane, et tekivad tormilised muutused lapse käitumises, suhtumises vanematesse, teistesse inimestesse, endasse, oma tegemistesse ja maailma tervikuna. Siin on lastega töötavatel spetsialistidel vanematele arvukalt nõuandeid, kuidas sellistes oludes toime tulla – neid ei tasu alahinnata. Noorsoopolitsei kogemustele tuginedes tulevad noorte probleemidega kõige edukamalt toime pered, kus on oluliseks peetud laste ja vanemate vahelisi häid suhteid, nende loomiseks ja hoidmiseks on nähtud vaeva ning saadakse üle valehäbist kui on vaja abi küsida.
Eestis on viimastel aastatel tõusnud probleemiks järelvalveta teismelised. Üha rohkem tekib peresid, kus pere ülalpidamiseks on vanemad pidanud õigemaks töötada kodust eemal, kas teises maakonnas või riigis. Muudatused elukorralduses aga päädivad kas laste osalise järelevalve või sootuks järelvalvetusega. Nii juhtubki, et teismelised peavad neile endilegi keerulisel ajal üksi toime tulema. Kogemused aga näitavad, et ka kõige vastutustundlikumad noored jäävad vahel hätta neile pandud vastutuskoormaga ning otsivad abi ja lahendusi pigem sõpradelt kui pereliikmetelt. Paraku ei puudu sellistel juhtudel „esmaabikarbist“ ka alkohol. Alkoholi tarvitatuna aga on suur risk sattuda õnnetustesse ja vägivallaohvriks. Seetõttu on politsei astunud omalt poolt samme olukorra leevendamiseks, võttes kasutusele meetmeid nii menetlustöö kui ka ennetustöö suunamisel. Koostöös sotsiaal-, haridus-, ja muude laste eludega puutumuses olevate asutustega viiakse läbi erinevaid ennetustegevusi.
Alaealiste poolt toimepandud õigusrikkumiste avastamisel on politsei viimastel aastatel pööranud erilist tähelepanu nende täisealiste isikute välja selgitamisele, kelle abiga on lastel võimalik kahjulikke aineid ja tooteid soetada. Üha enam suudetakse välja selgitada kust ja kellelt alaealised neile keelatud aineid on saanud ning võetakse vastutusele just täisealised rikkujad. Samuti koolitab politsei kaupluste ja turvafirmade töötajaid, et ühiselt tõkestada alaealistele keelatu kättesaadavust. Rikkumiste avastamiseks kaasatakse vabatahtlikke jälgima alkoholi- ja tubakatoodetega kauplevate poodide ümbrusi ja kaardistama alaealiste kogunemiskohti. Turvafirmade abiga kontrollitakse vajadusel turvasalvestisi, et tabada eelkõige täiskasvanuid, kes lastele alkoholi või tubakatooteid kas ostavad, müüvad või pakuvad. Pingutused selles vallas on vilja kandnud, kuna üha enam oskavad müüjad ja turvatöötajad ise näha ohuolukordi ja sekkuda ning vajadusel julgevad ka abi saamiseks või info edastamiseks politsei poole pöörduda.
Ent väga suurt tähtsust omavad ka ennetustegevused. Headeks näideteks on eelnevatel aastatel Lääne prefektuuris läbiviidud ennetuskampaania „Tea, kus Su laps on“, mille raames kõlasid suuremates kaubanduskeskustes lapsevanemate tähelepanu juhtivad heliklipid, mis tõid kuulajani reaalse olukorra politseipraktikast ja kutsusid kuulajat üles mõtlema, kus ja kellega nende lapsed aega veedavad. Samal ajal jaotasid tublid vabatahtlikud võimalikele lapsevanematele lõbusaid flaiereid, mis panevad kontrollima kas ja kelle kontaktid lapse sõprade ja nende vanemate omadest on lapsevanemal hädajuhuks käepärast. Flaierile saab teha vajadusel ka ülesmärkeid, näiteks juhuks, kui kontakte on vaja jagada vanavanematele.
Häid kogemusi ja mõtteainet andis ka politsei osalemine projektis „Üksinda kodus“, mis oli ellu kutsutud toetamaks peresid, kus pereliikmed peavad olude sunnil elama lahus. Projektis osalesid nii lapsed kui lapsevanemad, kellel ei ole võimalik olla igapäevaliselt koos, või on seda vaid piiratult ning kes tundsid huvi kuidas hoida häid suhteid ka kauge vahemaa tagant. Osalejatelt saadud tagasiside kõrval on ehk kõnekamateks väikesed tähelepanekud kogu projektiürituse vältel – rõõm oli kogeda häid näiteid lapsevanematest, kes olid tulnud kohale seetõttu, et pikad tööpäevad võtavad lastega koosoldud aja; või kui projekti ühe osana psühholoogi poolt läbiviidud koolitusel tõdesid lapsevanemad, et lahendused võivad olla teinekord väga lihtsad – nt üks kõne igal õhtul aitab üksioleval teismelisel tunda end turvalisemalt; või kui foorumteatri meetodiga rollimängudes osalenud noored avastavad endagi üllatuseks, et nüüd ma tean, mis tunne mu emal on; või kui projekti lõppedes vahetavad lapsed kallistuste saatel oma vanematega kruuse, mille tahvelkattega pinnalt haarab pilk kriidikirjutist „Saame kokku“.
Soovime ennetustöös jõuda iga lapseni, kas laste endi, nende vanemate, vanavanemate, õpetajate või kaaskodanike kaudu. On hea meel, et ajaga on kasvamas laste hulk, kelleni me ennetustöö raames jõuame – mullu oli see näitaja 34 protsenti. Politsei eesmärk on ennetustegevust läbi viia juhtumi- ja analüüsipõhiselt ning kasutada oma töös tõenduspõhiseid meetmeid. Seetõttu tellis politsei 2013. aastal TNS EMOR-ilt uuringu, mille raames küsitleti kokku 8055 inimest (3850 üldelanikkond, 3853 õpilast, 352 õpetajat), et hinnata inimeste teadlikkust, käitumist ja hoiakuid politsei poolt enim mõjutatavates teemades (liiklus, vägivald, sõltuvusained). Uuringu tulemused näitavad, et näiteks kiusamiskäitumise ja sõltuvusainete teemadel on laste teadlikkus sellest, mis on õige ja mis valve käitumine väga kõrge. Samas on nii kiusamiskäitumise kui sõltuvusainete tarvitamise ulatus jätkuvalt kõrge. Seepärast on oluline järgmiste aastate vältel keskenduda hoiakute muutmisele, kuna hoiakutel on palju suurem mõju inimeste käitumisele, kui teadlikkusel. Märka ja sekku!“ ei saa jääda vaid riiklikuks üleskutseks, vaid sellest peab saama iga inimese südameasi.
Be First to Comment