Loone Ots, MTÜ Lastekaitse Liit, President
Lapsel on õigus sõnavabadusele. Sõnad aga õpitakse meie, suurte käest. Meie eeskuju najal hakkab laps nägema maailma kuldses või hämaras toonis. Sajandivanuse lastekirjanduse klassika „Pollyanna“ nimitegelane ootab vaesteabi pakist nukku, aga saab kargud. Algul võtab pettumus tihkuma, kuid tüdruku isa, vaene pastor, on teda õpetanud igas asjas head otsima. Nüüd paneb plika isa proovile. Mis head on karkudes reipa ja terve üheksaaastase jaoks? Ja isa vastab: „Sa võid naerda, sest SUL EI OLE KARKE VAJA!“
Hea vastand on kuri. Iga hea sõna vastu saame ka kurja öelda. Tihti me ei adugi, kui julm meie jutt tegelikult on. Meie keeles on liiga palju sõnu, et me nende väärtust hindaks. Poliitikud sildistavad üksteist suhtluskeskondades ja teleintervjuudes. Tavainimene karjub käsku eiranud lapsele: „Ma löön su maha!“. Kui keegi last kiusab, pannakse su asemele ta, aga mõte jääb samaks. Isa on justkui õiglane: nõuab lapselt ja kaitseb teda. Aga tema lapsel on õigus kasvada vägivallavabalt. Selle õiguse alla mahub ka vägisõnavaba keskkond.
Pärast Eesti elu süngeimat esmaspäeva, koolitulistamise järel sõitsin bussiga kesklinnast koju. Tagaistmel räuskas kerge auru all mees, kui halb ja vastik on elu. Tema kõrval istus elukaaslane, huuled kriipsuna koos. Naise suust ei tulnud sõna: „Jäta järele!“ Ju oli kogemuse põhjal selge, et jutt ei aita. Võib-olla sisaldas kogemus rohkematki rusikaõigust kui sõnaline. Mõtlesin, kas neil lapsi on. Ent mu suurem mure oli tõik, et mitte ükski kaasreisja, ei noor ega vana, ei nõudnud lärmajalt vaikust. Ka mitte siis, kui mehe seosetu jutt jõudis otsaga koolitulistamiseni.
„Need õpetajad ongi sihukesed!“ teatas mees valjult. „Mina oleks ka oma matemaatikaõpetaja maha lasknud!“
Ma ei saanud tõusta. Potentsiaalsest mõrvarist lahutas mind kaks pungil kotti, pinginaaber ja pool bussitäit rahvast. Mul oli häbi meie kõigi pärast, kes me seal bussis Ene Sarapi mälestust rüvetasime. Meil puudus julgus. Kodanikujulgus.
Vaba ja demokraatliku ühiskonna liikmetena võtame kähku tuld, kui keegi meie õigusi riivab. Ka õpetajatele anname jõuliselt märku, kui midagi nende töös meie või meie laste meelest lapse õigusi riivab. Õpetaja vastu julgeme sõnadega minna küll. Lapse vastu julgeme minna ka käe, jala, rihma, juhtme või malelauaga. Täiskasvanud mehest hoiame targu eemale. Meie kodanikusüüme sellest ei võpata. Orjamoraal hindab riske ja annab alla.
Pärast koolitulistamist on Eesti midagi muud kui enne. „Kevade“ varjust piilub „Klass“. Kunst on julmal ja äraspäi kombel tõeks saanud. Politsei hakkab uurima Facebooki. Riigiisad ja -emad muudavad relvadega seotud seadusi. Meetmed on head, aga kärbivad vaid vägivallapuu oksi. Juured on allpool. Meis endis. Kui tahame olla oma lastele eeskujuks, peame julgema öelda kõva häälega kiitust ja tunnustust kõige hea kohta. Samuti oleme kohustatud sekkuma, kui miski ohustab ükskõik kelle õigust tunda end turvaliselt. Leplikkus ja jaanalinnuhoiak vägivalla suhtes on lubamatu. Selle mis tahes vormi vastu peame näitama ainult nullsallivust. Kogu aeg ja ilma eranditeta. Eos maandatud jõhkrus ei kasva suuremaks. Küllap on siis vähem tööd nii politseil kui (laste)haiglal. Lapse põhiõigus olla õnnelik kasvab.
Be First to Comment