Autor: Kaja Kallas, Euroopa Parlamendi saadik
25 aastat tagasi olin peaaegu 15-aastane. Aasta oli 1991 ja Eesti oli just taastanud oma iseseisvuse. See oli uus olukord kõigile. Aga ärevad ajad olid möödas ja õhus oli palju lootust ja riigi ülesehitamise tuhinat. Kuna kevadel valmistusin lõpetama põhikooli, siis usun, et mu meeli hõivas siiski rohkem see, kuhu edasi õppima minna ja kuidas eksamid sooritada. Aga paratamatult, kuna meie pere oli aktiivselt uue riigi ülesehitamisega ametis, siis mõtlesin ka neile teemadele palju.
Kui ma õigesti mäletan, siis oli veel talongide aeg, mis tähendas seda, et poodidest ei saanud midagi niisama osta. Peredele jagati talonge, mille eest sai siis näiteks jahu ja võid lunastada, sest kaupa lihtsalt ei olnud. Valget saia ei olnud. Värskeid puu- ja köögivilju ei olnud. Mitte midagi magusat poodides ei olnud. Magusaisu vaigistamiseks sõime hapukoort suhkruga. Praegusel külluseajal on seda keeruline isegi mäletada, aga ilmselt veel raskem ette kujutada, kui ise pole kogenud.
Mu isa oli tol ajal Eesti Panga president ja seetõttu keerlesid meie köögilaua arutelud sageli ümber Eesti oma raha – Eesti krooni – tuleku ettevalmistuste. Ka koolis ja laste seltskondades räägiti sellest üsna palju. Minu käest küsiti tihti, et Kaja, räägi millal Eesti kroon tuleb. Muidugi ei teadnud ma seda, sest see oli suur saladus, aga tülikate küsijate käest vabanemiseks vastasin lihtsalt “minu sünnipäevaks”. Mu sünnipäev on 18.juunil ja 20. juunil 1992. aastal tegelikult kroon tuligi.
Meie pere jaoks olid need ajad rõõmsad ja ühtlasi ka väga rasked. Rõõmsad seetõttu, et isa suur töö hakkas tulemuseni jõudma ja sellel oli meie riigile nii suur tähendus. Rasked aga seetõttu, et tööpäevad venisid tihti hommikutundideni, õhus olev pinge kandus ka koju ning vahetult enne krooni tulekut tabasid meie perekonda mitmed kurvad sündmused. Paar päeva enne minu põhikooli lõpetamist ja nädal enne krooni tulekut ärkasin kahel hommikul selle peale, et kuulsin, kuidas isa telefonis rääkis. Esimene kord tegi kõne politseile, et meie auto on varastatud ja järgmine päev sain teada, et mu kallis vanaema, minu isa ema, on surnud. Järgmisel õhtul ei julenud enam magama minna, sest kartsin millise uudise peale hommikul jälle ärkan.
Õnneks peale seda hakkas elu ainult paremaks minema. Poodidesse ilmusid kaubad ja elu muutus mitmekesisemaks. Piirid avanesid ja sai reisida. Kahekümneviie aastaga oleme jõudnud hoopis teistsugusesse võimaluste riiki.