Autor: Loone Ots
MTÜ Lastekaitse Liit president
2017 algas ootusrikkalt. Tänavu lähevad kohalikke omavalitsusi valima juba 16-aastased noored. Kodukandi elu kujundamisel loeb nüüd ka nende hääl ja täiskasvanuil tuleb kõrvad selle jaoks lahti hoida. Lapse õiguste maratonirajal on astutud pikk samm võidu poole.
Enne seaduse vastuvõtmist rõhutasid kõhklejad noorte kogenematust ja mõjutatavust. Kui aga tahame kasvatada asjalikke riigikodanikke, peamegi alustama võimalikult vara. Mullu kuulutas Rahvarinde Muuseum Tallinna koolidele välja esseekonkursi „Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 25. Tulevik on meie kätes“. Laekunud 60 tööd nii eesti kui ka vene õpilastelt tegid rõõmu. Asjalikult analüüsis uus põlvkond oma võimalusi. Tõdemusest, et Eestis on hea elada kuni nendinguni, et olukord on kehv, ent see on meie tuleviku väetis (autor kirjutas tsitaadi eht lennartmeriliku lopsakusega välja) näitasid autorid, et nad ei vaja meie ühiskonna plusside ja miinuste nägemiseks silmatilku ega suurendusklaasi. Enamik tegi ainult konstruktiivset kriitikat; paljud kinnitasid, et alustada tuleb iseendast ja et ka pisike muudatus kasvatab progressi. „Muutkem olevikku, et saaks sündida parem tulevik!” kutsus üles võidutöö autor Carl Edvard Roland Tiik Ühisgümnaasiumist. Kriitilise mõtlemise õpetamine peaks olema hariduse keskmes, nõudis hõbeauhinna pälvinud Paul Johannes Kalda. „Haritud ja laia silmaringiga inimesed on need, mida üks riik vajab, et tulevik oleks helge ja jätkusuutlik,” võttis kolmanda koha saanud Saskia Olesk kokku paljude võistluskaaslaste arvamused. Tõsiasi, et noored oskavad muretseda mitte ainult Eesti pudrupotipoliitika, suure maailma segaduste ja meie kõigi ökoloogiliste jalajälgede pärast, näitab, et päevaküsimustega ollakse hästi kursis. Lastekaitsjaid peaks rõõmustama seegi, et töödes leidus viiteid lapse õiguste ja nende realiseerimise kohta, kord isegi lausa Lastekaitse Liidu üllitise sõnastuses.
Kirjutised tõestasid, et noored on valmis võtma vastutust ja tajuvad enda killukest osa üldise hüve suures pusles. Kindlasti ei ole need 60 ainsad, kes tahavad kujundada tulevikku ning kel jätkub selleks ideid. Konkursi võitja pole veel otsustanud, kas temast saab arst või jurist. Eesti vajab mõlemat, nagu vajab ka pühendunud õpetajaid, laotöölisi, ametnikke ja baleriine. Vajab igaüht, kes edendaks Eesti elu, usuks tulevikku ja teeks õigeid otsuseid nii poes toidukogust kaaludes kui ka valimiskasti sedelit lastes. Usaldades noori, avame senisest laiemalt värava teekonnaks, millel on eeldus lõppeda õnnelikult – püsivusse, allesjäämisse, kasvamisse.
Head uut aastat, usku ja usaldust!