MTÜ Lastekaitse Liit metoodika „Kiusamisest vabaks!“ on Eestimaa lasteaedades kasutusel juba kaheksandat aastat. Tallinna Linnupesa lasteaed oli pealinnas üks pilootlasteaedadest, kus Lepatriinude rühma õpetaja Esta Tubalkain alustas ühena esimestest edasi andma metoodika kandvaid väärtusi sallivust, hoolivust, austust ja julgust. Ühe staažikama metoodika kasutajana nõustus ta meenutama ajakirja „Märka last!“ kaudu nii esimesi muljeid kui ka jagama julgustavaid kogemusi.
Küsisid: Viive Rull ja Grete Landson
Alustasid “Kiusamisest vabaks!” metoodikaga 2010. aastal. Kuidas see Sinuni jõudis?
„Kiusamisest vabaks!“ metoodikaga alustamisel Eestis sattus meie maja pilootlasteaedadeks valitute hulka. Seda soovitati varasemalt Hea Alguse lõimitud valikutega lapsekeskset metoodikat rakendanud lasteaedadesse. Kui endisaegses lasteaias juhtis tegevusi õpetaja rangelt päevakava alusel, siis Hea Algus tugineb tööle rahulikus õhkkonnas, väikestes gruppides tegevuskeskuste süsteemis. Nii muutus rühma töö õpetajakesksest lapsekeskseks ja „Kiusamisest vabaks!“ metoodika järgnes täiesti loomuliku jätkuna.
Millised olid Sinu mõtted, ootused ja ehk ka hirmud esimese koolituse järel?
Koolituse eel tundsin põnevat õhinat nagu ikka uue asjaga alustamisel, misjärel teadvustasin kiusamise regulaarsuse nii laste kui täiskasvanute hulgas. Sain aru, et selle teema kõige olulisemat osa, ennetamist, tuleb alustada juba lasteaias. Laps läheb omandatud pagasiga kooli ja oskab seal kiusamiskäitumisega toime tulla ning julgeb sellele vastu astuda. Just lasteaiaõpetaja pakub lapsele arutluse, teadvustamise ja õpetamise kaudu sageli esmase käitumismudeli.
Sain aru, et kiusamine ei ole kahe inimese vaheline asi. Lisaks kiusajale ja ohvrile on rollides ka pealtvaatajad ja kaasajooksikud ning tegelikult on kiusaja ise sageli ka ohver.
Koolitus puudutas mind ja segased tunded ongi sellisel puhul normaalsed. Käsiraamat muutus mu igapäevaseks lugemisvaraks, millesse süvenesin hommikul tööle sõites ja tagasiteel. Joonisin olulised kohad alla. Käsiraamatu läbitöötamine ja sellesse märkmete tegemine kinnistas õpitut. Kuigi metoodika on tänaseks minu igapäevaelu osaks muutunud, kasutan käsiraamatut aeg-ajalt ikka abivahendina.
Mida Sõber Karu lastele Sinu arvates annab?
Laste jaoks on metoodikaga kohanemine on nagu lasteaeda esmakordselt tulek – mõni on arem, teine julgem. Sageli on lapsed puudutuste suhtes tundlikud ega soovi massaaži. Lapsele tuleb anda kohanemiseks aega – ta võib anda käe teise lapse asemel õpetajale või abiõpetajale. Tegevusest keelduvat last tuleks alati kutsuda ja anda talle võimalus kõrvalt vaadata.
Kuigi lapsed oma karusid iga tegevuse juurde kaasa ei võta, annavad nad lastele turvalisust. Samas võivad lapsed näiteks joonistama asudes panna karud samal ajal laua peale vaatama.
Mind esialgu häiris, et lapsed võtsid oma karusid kes sallist, kes jalast, vahel karude koosoleku ajal nad nii neid hoiavadki. Siis aga mõistsin, et ei tasu üle mõelda – oluline on sisu ja karu on nende väärtuste edasiandmise juures ainult abivahendiks.
Kas väikeste laste omavahelised suhted vajavad tõesti eraldi metoodikat?
Endisaegses lasteaias konflikte ei ennetatud. Kui kahel lapsel tekkis tüli, kutsus õpetaja nad rääkimiseks eraldi eemale.
Kui meie rühmas on konflikt, saavad sellest õppida kõik. Räägime karukoosolekul, mida võiks tülitsenud Jüri ja Mari teha, pakkudes lastele juhindumiseks mitu positiivset mudelit.
Kas lastevahelised tülid on seotud ka keskkonnaga?
Jaa, muidugi keskkond on oluline, just ruumi suurus ruutmeetrites! Teate, kus tekib lasteaias kõige enam konflikte? Riietusruumis! Seal on ruumi vähe, igaühele piiritletult, kapi jagu. Temperamentsemad lapsed tõstavad kitsastes oludes sageli häält. Nii nagu täiskasvanudki, vajavad ka lapsed aeg-ajalt rahupaika ja privaatsust.
Konfliktid kuuluvad loomuliku arenguetapi juurde – laps õpib sotsiaalseid oskusi ja kasutama käte asemel sõnu. Vanemates rühmades võivad ühekordsed ja lahendatavad konfliktid tekkida ka sportlikes mängudes, kus igaüks on maksimaalselt panustamas.
Kas kiusamisel kujuneb välja mingi stereotüüp?
Ma olen tänaseks täiesti veendunud, et on vaid head lapsed, kuid halvad võivad olla käitumismudelid. Õpetaja saab sekkuda ja olla heaks eeskujuks, teadvustada ja märgata. Just lasteaias saab alguse tõrjumine, mis on alguseks kiusamisele. Õpetaja sageli kas ei pane tähele või ei oska sellise käitumisega toime tulla. Tõrjumisprobleemid tulenevad sageli temperamendist – mõni laps tahab alati olla juhi rollis ega anna teistele võimalust. Sellisesse lapsesse ei suhtu kaaslased halvasti, kuid teda ei taheta mängu võtta ja hakatakse tõrjuma.
Muidugi on siin veel kolmaski osaline ja see on perekond, kes lihtsalt peab tulema kaasa püsivate lahenduste leidmiseks. Õnneks on enamik perekondi valmis last aitama. Paranemine ja parandamine on aga tohutult pikk protsess ja sellega tegelemine peab kindlasti jätkuma koolis.
Millised on tänapäevased lapsed ja nende vanemad?
Lapsed, kes tulevad praegu sõime, räägivad vähem ning tänapäeval on aiarühmas ka palju logopeediliste probleemidega lapsi. Arvan, et mõneti on see tingitud nutiseadmete kasutamisest. Aga ka kõnetud lapsed on nutikad, neil tekib oma märkide süsteem ja aru saavad nad ju kõik.
Nüüdisaegsed vanemad hoolivad oma lastest väga – iga lapsevanema jaoks on tema laps ainuke – maailma keskpaik. Nii kasvabki igas peres üks või mitu ainukest. Lasteaiarühmas koguneb ainukesi kuusteist või kaheksateist, kuid lasteaiaõpetajatena peame me olemas olema kõigi jaoks. Vanemad tunnistavad, et nad sageli nii ei olegi taibanud mõelda.
Üks keerulisemaid teemasid vanematele selgitamiseks on lapse tähelepanuvajadus. Vanemad ütlevad, et nad on oma lastega palju koos. Siit tulebki erinevus – lapsega ollakse sageli koos ühise ruumi mõttes, vaja oleks aga ühist, mitte kõrvuti tegutsemist.
Sa oled kooli saatnud kaks rühma metoodikaga kasvanud lapsi ja õpetad hetkel kolmandat. Mida soovitaksid “Kiusamisest vabaks!” metoodikaga alustavale õpetajale?
Esialgu tundus, et karudega tegutsemine toob mulle tööd juurde – tähtsaid asju on lasteaias palju. Lõimin „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat süsteemselt teiste ainevaldkondadega – õpime arvutama karukoosolekul massaažiks paare moodustades. Arutelude kaudu arendavad lapsed nii sotsiaalseid oskusi kui ka keelt ja kõnet, aga ka julgust, kartmata valesid vastuseid või õelat naeru. Meie karukoosolekutel on juhtunud, et lapsed hakkavad naerma. Kui laps, kelle jutu peale naerma hakati, mõistab situatsiooni koomilisust, siis ta ei solvu.
Asendusõpetajana on mul rühmas lihtsam teha karude koosolekut kui näiteks käelisi tegevusi, sest karukoosolekutel avaldavad lapsed oma arvamust väärtustest ja minu eelnev kogemus või eelteadmised nende oskustest ei ole tähtsad.
Meedias kõneldakse käitumisprobleemidega laste üha suurenevast tendentsist. Kas Sul on ka mõni edulugu meiega jagamiseks?
Murest saab edulugu sündida vaid koostöös perega.
Vähe on nii küpseid lapsi, kes pere toetuseta keerulistest situatsioonidest läbi tulevad.
Üks väga korralik laps pani nii kodus kui lasteaias saapad sirgesse ritta, tegi ühepikkuseid tähti ega tahtnud minna õue kui kunstitöö pooleli jäi. Ta ei talunud nalja ja tahtis olla parim. Ootamatud muutused tekitasid vihahoogusid – laps võis lüüa tooli vastu maad või äsada kaaslasele. Ema palus meil leida igal õhtul hetke möödunud päevast rääkimiseks. Saavutasime perega väga tugeva koostöö. Õpetajana olen ma ka vaid inimene. Selle lapsega tegelemisel ei läinud ma aga kunagi närvi. Teadsin, et reeglid on talle samad nii kodus kui lasteaias ning minu hääletoon ja silmavaade peavad toetama lapse tegu. Lasteaia lõpuks jäid lapse vihahood harvadeks ja tean, et tihe koostöö õpetajaga toimub perel ka koolis ning laps on saavutanud stabiilsuse.
Olen kogenud ka tõsist konflikti ühe keeruliste suhetega perega, kes ei soovinud õpetajatega koostööd teha. Hädas olid kõik – vanemad, laps, õpetaja, ka teised rühma lapsed kannatasid. Katkise hingega ema võttis iga meie soovitust rünnakuna. Isaga õnnestus kontakt saavutada ja arutasime lapsega seonduvat. Edasi viis meid just mõistmine, et kõigil osalistel on väga raske. Kui lapse isa meie vestluse lõpuks mind kallistas, mõistsin kergendustundega, et saame hakkama. See konflikt oli minu üheks suuremaks õpetajaks. Nüüd usun, et ka vanemad ja õpetajad on vaid head, halb on vaid kokkusattumuste jada.
Mis annab Sulle töötamiseks jõudu?
On loomulik, et elu käib üles ja alla. Leian tuge heast meeskonnast ja ka meie uuendusmeelsest ja usaldavast juhist. Ka lapsed annavad mulle jõudu oma kiire arengu ja vahvate ütlemistega. Lapsed nutavad rühmas vähe – see annab mulle rahulolutunde vanemate kaudu. Minu abikaasa on ka väga hea inimene ja ka minu parim sõber.
Kas Su süda laste pärast valutab?
Lasteaedades tegeletakse usinalt „Kiusamisest vabaks!“ metoodikaga – liitunud on terved lasteaiad ja üksikud rühmad. Ma soovin, et ka koolid ennetaksid kiusamist täie tõsidusega, sest tunnist väljapoole jäävat ei pruugi õpetaja märgatagi. Seal toimub sageli juba tõsine kiusamine. Lapsed ise peavad olema julged sekkuma ja abi otsima. Kuigi ükski metoodika ei ole võluvits ega luuletuse pähe õppimine, siis lasteaias „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat kasutanud lapsed oskavad konfliktide puhul näha positiivset lahendust.
Tõeliste tulemuste üle saame arutada aga siis, kui väikelapseeast alates häid suhteid õppinud põlvkond saab täiskasvanuks. Seniks aga tuleb ennetustööga tegeleda süsteemselt – see on pikk tee astuda, et tõuseks nii vanemate kui laste teadlikkus.