“Septembris ei joo!” kuulutas sotsiaalreklaam ja õigesti tegi. Lastekaitse annaks sellise sõnumi eest kohe 12 punkti ja rohkem. Kaasavas lauses (loodan, et kaasatulijaid oli ohtralt) on vale ainult üks sõna. See kõige esimene. Kui kinnitame, et joomine on väär ainult sügiskuul, võib järeldada, et ülejäänud 11 kuud on alkoholil roheline tuli.
Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool ja kui kogu aeg ei jaksa kainust järgida, olgu klaas kas või see üks kuu kummuli. Rõhuv enamik Eestimaa rahvast ei ole õnneks veel alkoholist lõpuni läbi imbunud. Ka üdini karsklasi on vähe. Kui nõustuda, et aeg-ajalt tarbime kõik mingis koguses vägijooke, peaks järgmine küsimus olema, kui palju on palju või kui vähe on vähe.
Ma ei arutle praegu, mitu liitrit puhast alkoholi iga eestimaalane, vastsündinud ja teised lapsed vanuses kuni 18, kaasa arvatud, aastas tarvitavad. See statistika on valus ja sunnib igatsema, et hindamismeetodis oleks viga. Aga võtame igapäevaelu. Minu kodukoha pisikeses poes läheb kohe kell 10 lahti kõva õlleralli, aga selsamal kellaajal tullakse juba ka viina järele. Ostjad ei ole paadialused, vaid pealtnäha korralikud kodanikud. Ent õllepudel on ikka kaks liitrit suur ja õlu ise see kangemat sorti. Ja mis kõige kurvem, kork keeratakse kohe poe ukse ees pealt ja juuakse. Januga. Mis tähendab, et kodanik, kes kopikaid ei loe, nagu rahakotist paistab, vajab ometi pinti õlut kohe hommikul ega vaevu isegi ootama, kuni nelja seina vahele jõuab.
Poest ülejärgmine maja on kool, igal vahetunnil lippab lapsi poodi kommi järele. Nii et ennelõunane poerahvas ongi laias laastus lapsed ja need, kes ei suuda kohe kuidagi õllehimu alla neelata. Pärastlõunal läheb asi karmimaks. Isad ja vanaisad toovad lapsi lasteaiast või koolist. Laps võtab suure mehe käekõrval jäätise ja paar tuleb maksma. Jäätis lüüakse läbi. Siis küsib mees justkui muuseas: „Ja üks lauaviin.“ Müüja toob. Tema asi on müüa, mitte moraali lugeda. Seadus keelab müüa alkoholi nähtavalt joobes inimesele, aga lapsega inimesele kahjuks mitte.
Isale-vanaisale, kes, laps käekõrval, valju häälega viina nõuab, on vaja vitsa või viinaravi. Kordan taas: riiete, käitumise ja sõnavara järgi on need täiesti keskmised Eestimaa mehed. Sellised, kellelt lapsed võiks eeskuju võtta. Kellelt siis veel kui isalt-vanaisalt.
Ükski avalik üritus ei möödu meil enam kraadijookideta. Koolide avamised on olnud armas erand. Aga muidu on laual ikka vähemalt vein. Teisiti oleks justkui imelik. Mõtleme, hea lugeja: kui paljud meist tegelikult õhtuti kodus klaasikese võtavad? Kui paljudele on loomulik manustada lastega külla minnes või lastega nädalalõppu veetes midagi, mis on ju „ainult“ vein, „ainult“ siider, „ainult“ õlu, „ainult“ kokteil?
Avaliku Sõna nõukogu peaks rangelt liistule tõmbama alkoholitootja, kes on Tallinna üle ujutanud reklaamiga „Osta isadepäevaks soodsalt!“ See reklaam on küüniline ja lapsevaenulik. Muidugi valib igaüks ise, kas kutset kuulda võtab. Aga juba fakt ise, et isadepäev seotakse kange alkoholiga, on absoluutselt ja kompromissideta alatu. Tõik, et seni pole seda reklaami keelatud, kinnitab, kui madalaks meie valulävi ajaga on alanenud, kui tavaliseks alkohol meie elus on saanud. Aga ühiskond ei tohi mitte mingi hinna eest harjuda, et isa ja viin kuuluvad kokku.
„Mida rohkem mina joon, seda rohkem saate teie oma lastele aktsiisimaksu!“ irvitas ükskord keegi, kes tahtis iga hinna eest kaitsta vaba riigi kodaniku õigust juua, palju tahab. Meenutame purjus pea võimalikke ja paraku liiga sagedasi tagajärgi: lapse- ja naisepeks, ohvritega, sh lastest ohvritega liiklusõnnetused, räme käitumine, oksendamine ja muu avalikus kohas, lastele ostmata jäänud nukud, tossud või teatripiletid, lastega veetmata jäänud aeg… Mina igatahes oleks nõus maksutulust loobuma, kui saaksin vastukaaluks rohkem õllelõhnata isasid ja emasid.
Viinakuul on rahvakeeli veel mitu ilusat nime: porikuu, rehekuu, kulukuu, vihmakuu, viimasel ajal ka loomakaitsekuu. Klaas käest, pea selgeks ja käsi lapsele pihku! Siis on porikuuski päikest oodata.