Elise Nikonov,
Sotsiaalministeeriumi lastega perede osakonna nõunik
Riigi ja kogu ühiskonna üheks oluliseks ülesandeks on tagada kõigi riigis elavate laste õigused ja heaolu. Lapse õiguste ja heaolu tagamine tähendab, et last toetatakse selles, et ta saaks olla võimalikult terve, õnnelik, tark ja ise oma elu juhtiv – nii täna siin ja kohe kui ka aastate pärast.
Täiskasvanud tunnevad enamasti, et nad teavad paremini kui lapsed, mis lastele hea on. Mõnikord on see tunne vale ja tegelikult oleks mõistlikum lapsel lasta teha nii, nagu ta tahab, sundimata peale omapoolseid mõttetuid reegleid. Paljudel juhtudel on aga see tunne täiesti õigea – see, mida laps teha tahab, on temale endale või teistele nii kahjulik, et täiskasvanu peab takistama teda seda tegemast. Osa sellistest tegevustest on ka õigusnormidega keelatud.
See, kuidas saab viia lapse, kes tahab käituda ennast või teisi kahjustavalt, selleni, et ta seda enam ei teeks, on aga omaette küsimus. Tihti on täiskasvanu esimeseks instinktiks last võimupositsioonilt sundida, ähvardada. „Kui sa nii ei tee, siis…“. See ei anna aga häid tulemusi.
Eesti ühiskonnas, mitte ainult spetsialistide, vaid ka avalikkuses, on aina rohkem hakatud väärtustama positiivset vanemlust. Ehk – ei ole ainult kaks varianti, kas diktaatorlik vanemlik sund või siis minnalaskev vabakasvatus. On ka kolmas tee: hooliv, selge, piire seadev, lapsega kõike läbi arutav, lapsele piisavalt palju otsustusõigust ja vastutust andev kasvatus – lapse kasvatamine koos lapsega.
Tõeline reform ei seisne mitte mingisuguses praegu või hiljem jõustuvas seadusemuudatuses, vaid vaikses liikumises sellise maailma suunas, kus iga last koheldaks eelpool nimetatud viisil. Nii peres tema enda vanemate poolt kui ka kõigi spetsialistide ja riigiasutuste poolt. Suhtudes lapsesse hoolivalt ja austavalt ning rakendades meetodeid, mis ka tegelikult töötavad. Kõiges selles tasapisi, samm-sammult aina paremaks saades.
Õigusrikkumisi toime pannud lapsed ja abivajavad lapsed on keerulised, mitmekesised ja suures osas (kuigi mitte üleni) ühtivad sihtrühmad, kellega seonduvat käesoleva väljaande ülejäänud artiklid erinevate nurkade alt põhjalikumalt analüüsivad. Ja nende jaoks töötab Eestis suur hulk erinevaid spetsialiste, kellel igaühel on oma roll – igaühel oma pusletükk, millest kõigist üks terve pusle kokku peab tulema. Ja neist iga spetsialisti ja iga asutuse roll on ühest küljest teha enda pusletükki aina paremaks ja teisest küljest vaadata ümberringi, kas äkki vajab keegi teine abi oma tükiga ja mis sellest kõigest kokku tuleb.
Milline see terve valmis pilt on, mida me ehitada püüame? Just see esimeses lõigus öeldu, igakülgselt tagatud õiguste ja heaoluga laps – kes samal ajal ei kahjusta ka teisi, ei sea ülejäänud ühiskonda ohtu. Õigusrikkumisi toime pannud lapse puhul jõuame me selle pildini kõige paremini, kui täidetud on järgmised ülesanded (pusletükid) järgmiste spetsialistide (osapoolte) poolt:
| Ülesanne | Osapool |
| Õigusrikkumisele reageerimine selliselt, et lapsele selgitatakse hoolivalt, miks tema tegu vale on, hoidutakse ülereageerimisest, pakutakse lapsele positiivset ja motiveerivat suhtluskogemust, korraldatakse lihtsamatel juhtudel kahju heastamist | Politsei, prokuratuur, mõnel juhul kohus |
| Lapses sügava mõistmise tekitamine tema teoga tekitatud kahjust, kannatanu rahulolu tagamine ja kahju heastamise korraldamine | Lepitaja (Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi) |
| Lapse abivajaduse hindamine, lapsele abi korraldamine ja abi pakkumine | Kohaliku omavalitsuse üksus (lastekaitsetöötaja) koostöös teenuseosutajatega sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusvaldkonnast |
| Hariduse omandamise aina meeldivamaks, lapsesõbralikumaks, kaasahaaravamaks muutmine, nii et laps tahaks koolis käia ja õppida ja laste vahel oleksid koolis head suhted ja probleemid saaks hästi lahendatud | Kool (õpetajad, tugispetsialistid) |
| Lapsele piisavalt huvitavate vaba aja tegevuste pakkumine | Noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse pakkujad |