Autor: Ene Ahas, vandeadvokaat
Advokaadibüroo Pormeister
Eesti Advokatuur on loonud neli suunavat videot perekonnaõiguse teemadel, millest esimene on suunatud vaidluste kohtuvälise lahendamise vajalikkuse teadvustamisele ja erinevate võimaluste tutvustamisele. Järgnevalt on toodud esile need aspektid, mida ei olnud võimalik videos käsitleda aja piiratuse tõttu. Need on asjakohased mõistmaks nii vanema kui ka erimeelsuste lahendamisega kokku puutuva juristi või spetsialisti paratamatute väljakutsetega perekonnaasjades.
Alustuseks statistikast
Viimase kolme aasta jooksul moodustab lahutuste osakaal ühes aastas abiellunute arvust ca 51%.[1] 
Aasta aastalt suureneb kohtutes perekonnaasjade arv. Aastal 2014 esitati maakohtutesse kokku 6340 asja, 2015 aastal 6978 asja, 2016 aastal 6944 asja ja 2017 esitati ja alustati
kokku juba 7260 perekonnaõiguse valdkonda kuuluvat kohtuasja.[2]
See on päris jahmatav statistika iseäranis olukorras, kus erinevad infoportaalid pakuvad nõuandeid ja juhiseid kõikvõimalike probleemide lahendamiseks ning perelepitajate, -nõustajate ja –terapeutide read täienevad aasta aastalt.
Lisaks on riik pidanud prioriteediks tagada kõigile inimestele võimaluse saada soodustingimustel õigusabi. OÜ Eesti Õigusbüroo koostöös justiitsministeeriumiga lõid alates 2017. aasta aprillist algatuse, mis pakub abivajajatele võimaluse saada tasuta õigusnõu.
Õigusbüroo juristid nõustavad inimesi 15 kohas üle Eesti. Peamise tingimusena ei tohi abivajaja brutosissetulek ületada 1800 eurot. Esimesed kaks tundi nõustamist on abivajajale lausa tasuta.
Siinkohal oleks loogiline arvata, et õigusteadlike kodanike suurema arvu puhul suudetakse erimeelsuste korral jõuda enam rahumeelse lahenduseni vähendades kohtute koormust. Statistika räägib aga hoopis vastupidisest tendentsist. Õhku jäävad küsimused: Miks kasvab perekonnaasjadega kohtusse pöördujate arv? Kuidas viia kohale sõnum, et kohtus vaidlusküsimuste lahendamine on ka päriselt kõige kehvem võimalikest valikutest?
Õigusrahu ei ole nõrkus
Artikli kirjutaja arvamuse kohaselt on paralleelselt erinevate õiguste kaitse tagamise meetmete ellu kutsumisega oluline ja hädavajalik selgelt kommunikeerida, et õigusest suuremaks väärtuseks on õigusrahu. Üksnes õiguste selgitamise ja kiire õigusabi kaudu õigusrahu ei sünni, sest sellisel juhul kannab iga kohtuasi juba eos alust järgmiseks kohtuasjaks. Avalduse rahuldamine toob teisele poolele kaasa inimliku soovi ka ise kohtu kaudu mõne õiguse maksma panekut nõutada, eriti veel kui nõuet on võimalik esitada sama isiku vastu, kes temalt midagi nõudis. Sama põhimõte toimib ka vastupidi – kui juba üks asi läks õnneks, ehk näkkab teiselgi korral. Milleks suhelda, kui on võimalik kohtuasja alustada telefoni teel – täita tuleb vajalik blankett, mille täitmist saab robotilt tellida.
Õigusrahu ei teki kohtusse pöördumise kaudu, vaid seda on võimalik saavutada ainult läbi kompromissi. Kompromissi saavutamiseks on omakorda vajalik, et vaidlusküsimuse osalised teevad esimeses järjekorras endale selgeks:
- mille üle tegelikult käib vaidlus ja mis on eesmärk
- millised on osapoolte seadusest tulenevad võimalikud nõuded ja tõendid oma nõuete maksma panemiseks
- vaidlemise hind arvestades nii aega, raha kui ka stressi ning kas vahendid selleks on olemas
- kas vaidlusküsimuse lahendus võiks saabuda alles aastate pärast. Kohtuvaidlus kolmes kohtuastmes võib kujuneda väga pikaks
Praktika näitab, et kompromiss on alati olemas igas asjas. Iga juristi või muu perega kokku puutuva spetsialisti ülesandeks on lisaks erialalistele teadmiste omamisele osata juhtida iseenda emotsioone, (mitte eskaleerida omalt poolt veelgi konflikti) ning kindlasti selgitada kohtuvälise lahendi saavutamise kasulikkust ja võimalikkust ning teha endast kõikolenev kompromissi sõlmimiseks.
Kompromiss ei ole nõrkus, vaid tarkus, mille kaudu näitab osapool üles austust nii iseenda, kui oma pere kui ka teiste konfliktis osalejate vastu. Sama käib ka abi küsimise kohta kompromissi saavutamiseks.
Konfliktid kompromissis ehk esikohale tuleb seada lapse huvid
Iseäranis lastega seotud vaidluste puhul on oluline vältida emotsionaalsust ning teha endast kõik olenev, et leida esimesel võimalusel kohtuväline lahend. Alati ei saagi kohe kõike ära reguleerida. Regulatsiooni määr ja periood on individuaalne. Enamasti ei tea keegi, kuidas uus elukorraldus toimima hakkab. Mida paindlikum on kokkulepe, seda vähem pingeid tekib kõigile asjaosalistele. Seda muidugi eeldusel, kui täidetakse kokkuleppeid ning laps saab jääda lapseks, ega muutu vahendiks vanemale või koguni mõlemale oma emotsioonide väljaelamisel. Kõige olulisem on mitte ära unustada lõppeesmärki – et uus elukorraldus oleks ka tegelikult lapsele sobiv ja tagaks tema heaolu.
Konfliktid kompromisside pinnalt tekivad enamasti siis, kui ei ole võetud aega selgitamaks vaidlusküsimuse juures kõiki asjaolusid, mida oleks tarvis lahti rääkida ja vajadusel ka reguleerida. Samuti siis kui konfliktis unustatakse ära kõige tähtsam ehk laps. Suhtluskorra vaidluste asjades tõusetuvadki kompromissijärgsed vaidlused väga paljudel juhtudel sellest, et vanemad on kokku leppinud sellises suhtluskorras, mis ei ole lapsele ega nendele endalegi jõukohane. Sellest saavadki sageli alguse vanemate vastastikused etteheited, näiteks võib üks vanem süüdistada teist lapsega manipuleerimises või lapse kohtumiseks ette valmistamata jätmises.
Kui kooselu lõppemise järgselt on tarvis taastada lapse ja vanema vaheline suhtlus, siis üheks tõenäoliseks kokkuleppe sõlmimise järgse konflikti põhjustajaks on liialt detailne lapse ja lahuselava vanema suhtluse regulatsioon ja kiire üleminek ühelt etapilt teisele. Näiteks minnakse Skype-suhtluselt kiiresti üle reaalsete kohtumisteni, millest edasi pikenevad kohtumiste ajad ja muutuvad nende toimumise kohad. Ka seatakse sisse ööbimiskohustus ja kirjutatakse täpselt ette, mis kellast kellani peab laps oma koolivaheajal ühe või teise vanema juures viibima, kuna sööb ja näiteks mis kell telefoni teel räägib.
Kokkuvõttes tekivad probleemid siis, kui püütakse kiirendatud korras ja aega andmata ellu viia uut elukorraldust, mõistmata, et paralleelselt „uue eluga“ on vaja kõigile perekonnaliikmetele aega „vana elu“ lõpetamiseks. Lein ei järgne vaid surmale – ka iga kooselu lõpp toob kaasa leina. Leinal on omad etapid – šokk, eitamine, viha, enda ja teiste süüdistamine, depressioon-masendus, leppimine. Ühtegi etappi ei saa vahele jätta ja etappide läbimise aeg on nii igale lapsele kui ka täiskasvanule individuaalne.
Lein perekonnaasjades
Perekonnaasjades me leinast kohtus ei räägi. Siiski võiks see kaasa aidata aru saamisele, et lapse käitumishäirete tekkimise või õppimistulemuste halvenemise taga ei tasu näha teise vanema „kätetööd“. Kooselu lõppemise järgselt vajab laps esimeses järjekorras vanematelt mõistmist ja tuge, mitte ülimalt detailset ja pingelist päevakava, millest laps on kohustatud kinni pidama, ja teebki seda ennastohverdavalt, sest ta armastab oma vanemaid ja tahab olla hea laps. Lapsel on keeruline aru saada, miks ta peab koolivaheajal sõbrale küllamineku või mitte millegi tegemise asemel kindlasti isa/ema või siis vanavanema või mõne muu perekonnasõbra, sugulase juurde minema ja miks kindlasti näiteks kolmapäeva õhtuti kella 19-20 peab ta laetud telefoniga käes ringi liikuma, et just siis saaks toimuma vanemate poolt kokkulepitud ajal ja tingimustel tema suhtlus teise vanemaga.
Nõuandeks on enne kokkuleppe lõplikku allkirjastamist leida aeg vaatamaks kriitiliselt üle kokkulepitut lapse vaatenurgast – kas kokkulepe teenib lapse huve või aitab hoopis vanematel vältida teineteisega suhtlust minimaliseerides igasugust kokkupuudet.
Tulles tagasi artikli alguses esitatud küsimuse juurde, tuleb tõdeda, et kiire ja kättesaadav soodustingimustel õigusabi selgitamaks ilma suurema ajakuluta välja iga asjaosalise eesmärgid, lapse huvid ja perekonnavaidluse tagamaad, võib lõppastmes avaldada mõju küll kohtuasjade arvule, kuid seda mitte vähenevas suunas.
Iga jurist ja muu valdkonna spetsialist, kes puutub tööalaselt kokku perekonnavaidlustega, peab tõsiselt peeglisse vaatama ja küsima endalt, kas tal on olemas kõik vajalikud teadmised ja oskused kvaliteetse töö tegemiseks ja enese läbi põlemise vältimiseks. Perekonnaasjadega tegelemine nõuab oskust ennast kõrvalt vaadata ja julgust märgata olukorda, kus tuleb tunnistada abi küsimise või aja mahavõtmise vajadust. Nii nagu iga arst ei sobi kiirabiarstiks, ei sobi ka iga jurist perekonnaasju ajama. Sama käib ka kõigi teiste lapsega kokku puutuvate spetsialistide kohta. Tarku valikuid meile kõigile.
[1] https://www.stat.ee/34272
[2] http://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/kohtute-statistika