Maria Peterson – lavastaja, kes tõi südames sündinud lapsed teatrilavale
Maria Petersoni teatakse kui tundliku käe ja natuuriga lavastajat, keda on alati huvitanud elu mehhanismid. Kuidas elu n-ö töötab ja mis on inimese roll selles? Miks viib elu meid kokku teatud inimestega ja kuidas see meid muudab? Sellest jutustab ka Tervise Arengu Instituudiga koostöös valminud dokumentaallavastus „Südames sündinud“, mis rändas eelmise aasta lõpus mööda Eestimaad.
Maria, kelle peres on samuti kasvamas kaks teistest vanematest sündinud tütart, räägib enda kogemusest etenduse „Südames sündinud“ lavastajana.
Milliste mõtetega võtsid vastu pakkumise lavastada tükk, mis räägib kasuperedest ja asendushoolduse temaatikast?
Olin oma elus ja karjääris just sellises faasis, kus mõtlesin, et hea oleks teha midagi, mis on päriselt oluline. Olin väga õnnelik, kui Tervise Arengu Instituut (TAI) minu poole pöördus, sest tundsin, et see on teema, mida valdan tänu isiklikule kogemusele väga hästi. Kardan, et kui lavastaja seda teemat lähedalt ei tunneks, siis võiks kogu tükk kalduda liigsesse sentimentaalsusesse.
Kuidas sulle tundub, kas asendushoolduse ja kasuperede teemat on Eesti ühiskonnas piisavalt käsitletud või peaks sellest veelgi rohkem rääkima? Kas teatud teemapüstitus või nüanss on jätkuvalt käsitlemata?
Ma arvan, et Eesti ühiskond on küps ka ajutise hoolduse pakkumiseks. On palju lapsi, kelle vanematelt pole vanemlikke õigusi ära võetud, aga kes siiski peavad asenduskodus elama. Lapsele on see halvim variant, parem on kas või ajutiselt peres elamine. Asenduskodus jäävad lapse sotsiaalsed oskused kesisemaks ja samuti on oluline, et lapsel oleks võimalik kiinduda. Inimesed, kellel oma lapsed juba suuremad, võiksid sellisele võimalusele kindlasti mõelda ja seda kaaluda.
Kas sul oli algusest peale oma visioon ja nägemus sellest teemast? Et mis on oluline, mida sooviksid kindlasti lavastuses esile tuua ning milliseid tabusid ja eksiarvamusi lõhkuda?
Jah, tahtsin lõhkuda arvamust sellest, et lapse perre võtmine on heategu lapsele. Et inimesed ei mõtleks, et kui nad pakuvad lapsele kodu, siis nad on hästi head. Lapse oma perre võtmine peab olema eelkõige endale heateo tegemine. Inimesel endal peab olema vajadus armastust jagada. Kui mõtled, et laps peab õnnelik olema, et endale pere saab, siis see on väga vale lähtekoht.
Samuti soovisin, et lavastusest tuleks välja see, et iga laps, kes ei saa turvaliselt kasvada oma bioloogilises peres, on traumeeritud ja haavatud ning tuleb olla valmis pikaks ning kannatlikuks hingeraviks.
Milline teatriformaat on dokumentaallavastus? Mis on sellise žanri tugevused ja eripärad?
Dokumentaallavastuse tugevus on kindlasti see, et räägitakse päris inimeste päris lugusid, ja ehk teeb see teatri autentsemaks. Kuigi fiktsioon ja kujutlusmaailm on ka väga reaalne ning võluv.
Kohtusid lavastuse ettevalmistusfaasis mitme lapsega, kelle lood said ühel või teisel moel samuti lavastusse põimitud. Millise emotsiooni või mõtte võtsid nendest vestlustest endaga kaasa?
Olulisim oli minu jaoks ehk see, et lapsed on väga avatud nendel teemadel rääkima ja ei tohiks olla ühtegi tabu. Kui lapsel on huvi millegi vastu, mis puudutab tema päritoluperet või sünnilugu, siis tuleb sellest avatult rääkida, võimaldades siiski igal juhul oma bioloogilisi vanemaid mõista. Aidata vanemate valikuid, elu keerdkäike ja otsuseid mõista, mitte hukka mõista.
Kas lastega oli keeruline suhelda ning neid oma mõtteid ja emotsioone jagama saada?
Mulle meeldisid lapsepõlves täiskasvanud, kes suhtlesid minu kui võrdsega. Seetõttu ei näinud ma põhjust, miks nende lastega teist teed kasutada. Mida avatumalt suutsin mina oma küsimuse formuleerida, seda siiram oli ka laps.
Lavastuses teevad kaasa kolm näitlejat: Tõnn Lamp, Hele Kõrve ja Külli Teetamm. Kui keeruline on sinu hinnangul näitleja jaoks mängida dokumentaallavastuses, mille fookuses oleva teemaga puudub tal otsene kontakt?
Proovides rääkisime väga palju erinevaid lugusid lahti. Rääkisin ka oma perest ja näitlejad rääkisid oma lastest. See teema puudutas kõiki näitlejaid väga ja seetõttu oli prooviperiood väga põnev, emotsionaalne ja samas imeline. Minu meelest tabasid kõik näitlejad asja tuuma väga täpselt.
Kuidas publik sinu hinnangul lavastuse vastu võttis? Kas jälgisid nende reaktsioone?
Reaktsioone ma ei jälginud. Esietendusel olen ma tavaliselt silmad kinni ning kuulan näitlejaid ja publikut ning püüan tajuda saalis olevat atmosfääri. See oli täpselt selline, nagu ma lootsin.
Milliste mõtetega liikusid lavastaja ja lapsevanemana selle lavastuse juurest järgmiste projektide juurde?
Püüan teha selliseid projekte, mis mind inimesena arendavad. „Südames sündinud“ oli kindlasti üks nendest. Saatuse tahtel sattus mu teele hiljuti Joël Pommerati näidend „See laps“, mida praegu Theatrumis lavastan ja mis räägib taas perekondlikest teemadest, küll natuke teise nurga alt.
Maria Petersoni usutles Reelika Lepp.
2018. a hilissügisel Eesti lavalaudadele jõudnud dokumentaallavastus „Südames sündinud” põhineb intervjuudel ja räägib lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest. Lavastus on osa Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond. Alates 15. maist saab etenduse salvestust vaadata veebis.