Dagmar Kutsar ja Kadri Soo
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi lapsepõlveuurijad
Eelmise aasta aprillis ilmus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hariduse arengusuundadele viitav dokument The Future of Education 2030, milles on öeldud: „Koolide ees on keeruline ülesanne valmistada õpilasi ette kiireteks majanduslikeks, keskkondlikeks ja sotsiaalseteks muutusteks, ametiteks, mida pole veel loodud, tehnoloogiateks, mida pole veel välja töötatud ja senitundmatute sotsiaalsete probleemide lahendamiseks“. Kutsudes üles haridussüsteemi muutuma, näevad nad lapses ja tema toimevõimekuses (agentsuses) tuleviku vormimise „materjali“.
Lapsed, kes lähevad täna kooli, on ligi kahekümne aasta pärast noored täiskasvanud hoopis teistsuguses sotsiaalses, tehnoloogilises, majanduslikus jne keskkonnas. Ka Eestis on viimasel ajal palju arutelusid haridusuuenduse teemal, käesoleva aasta esimesel poolel avaldati visioonidokument Haridus Eestis 2035, momendil käib tuline vaidlus lasteaia riikliku õppekava ümber ja eriarvamusi on lõpueksamite, laste sportlike tulemuste avalikustamise jne asjus.
Tuleviku ilmingud on tänases päevas. Viidates professorite Asher Ben-Ariehi ja Ivar Frønesi peaettekandele laste heaolu konverentsil käesoleva aasta augustis Tartus (www.isci2019.org/key-note-speakers/), me mõistame uusi arenguid ühiskonnas alles siis, kui nad on (enamvähem) välja kujunenud. Sama on lapsepõlvega: me vaatame sellele tagasi kui olnule. Kuid lapsena tuleb elada ettepoole, läbi suhtlemise iseenda ja erinevate keskkondadega oma isiklikku elu igapäevaselt luues. Tekib küsimus, kas täiskasvanutes on piisavalt tarkust hariduse uuendamiseks? Kas laps saaks sellele kuidagi kaasa aidata?
Lapse toimevõimekus
Uue lapsepõlvekäsitluse kohaselt on laps loomupäraselt aktiivne ja eesmärgipärane, oma vanusele, teadmistele ja kogemusele vastava sotsiaalse kompetentsusega ja tal on võime anda hinnanguid nii enda kui ka teda ümbritseva kohta. Toimevõimekus eeldab arusaamist iseendast ja olukordadest enda ümber, selgust eesmärkides ja nende saavutamise võimalustest ning valikutest – osadust ja informeeritust. OECD Haridus 2030 dokumendis on öeldud, et tänased õppijad on muutuste kandjad. See eeldab, et nad on uuenduslikud, vastutust võtvad, kõrge teadlikkuse ja eneseregulatsiooni oskustega toimevõimekad subjektid.
Lapsed kannavad uuenduslikkuse energiat
Ben-Arieh ja Frønes oma Tartu konverentsi ettekandes leidsid, et lapsed suheldes erinevates keskkondades, kannavad endas uuenduslikkuse energiat. Nende väitel on tänase lapsepõlve väljakutseks sotsiaalsete protsesside mõistmine tulevikku vaatavalt ja lapsed on uuenduste varasalved. Et täiskasvanutena mitte ainult oma kogemusele lootma jääda, on tähtis rääkida lastega.
Haridusega seoses on ühelt poolt selge, et süsteem toimib hästi, kuna PISA testis on lapsed rahvusvaheliselt väljapaistvad. Järelikult on hariduses tehtud õigeid valikuid. TÜ lapsepõlveuurijad on aga rahvusvahelises laste heaolu uuringus Children’s Worlds küsinud lastelt kooli eri aspektide toimimise kohta ja näidanud, et laste kriitilisus kooli suhtes teisest kuuenda klassini süveneb märkimisväärselt. 12-aastaste laste hinnangutest on ilmnenud, et 15% on vanusegrupis selliseid, kelle enesetunde hinnangutes on võimendunud apaatsus, väsimus ja kurvameelsus. Nende laste elus on probleemid kuhjunud nii kodus, koolis kui ka mujal. Positiivse hinnanguga lastega (41%) võrreldes on nende hulgas enam selliseid, kes ei tunne end kodus ega koolis hästi ja kelle arvamust ei kuulata eriti, neil on vähem sõpru ja nad kogevad sageli eakaaslaste narrimist ning tõrjumist. Umbes kolmandik nendest lastest ei ole ka oma tuleviku suhtes optimistlikud.
On selgunud, et lapse subjektiivne heaolu hakkab „murenema“ väljaspool kodu, st koolis, kus ta veedab suurema osa päevast. Lapse kodu on heaoluloomes aga kõige vastupidavam. Järelikult, täiskasvanute poolt loodud näivalt hästi toimiv haridussüsteem sisaldab aspekte, mis süsteemi sihtgrupile ei ole sobivad ning vajavad uuendamist. Uuenduslikke ideid saabki siin lastelt. Näiteks on lapsed rääkinud uurimuse läbiviijatele ebaõiglasest kohtlemisest koolis. Lapsed saavad anda selgitusi, mis on nende jaoks ebaõiglane kohtlemine, tuua oma kogemustest ja tähelepanekutest näiteid, rääkida sellest, kuidas nad õpetaja poolse ebavõrdse kohtlemise olemasolu on omaalgatuslikult koolis testinud ning millist kohtlemist nad õpetajatelt ootavad.
Laste uuenduslikkuse energia ei ole piisav olemasolevate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, juhul kui nad ei saa seda suhetes täiskasvanutega avada. Laste heaolu uurimused (Children’s Worlds, Laste ja vanemluse monitooring) on näidanud, et laste osalusõigused on teiste õigustega võrreldes vähem laste elus realiseerunud. Samas, aktiivse toimevõimeka subjektina vajab laps osalust (informeeritust, kaasatust) protsessides, mis puudutavad tema elu. Seega lasub täiskasvanutel vastutus laste kuulamiseks ja nende arvamustega arvestamiseks, seda nii igapäevategevustes kui ka tulevikusuundade kavandamisel.
Millel põhineb lapse uuenduslikkuse energia?
Täiskasvanud teevad otsuseid tavaliselt juba kogetu ja olnu põhjal, samuti otsivad nad häid lahendusi näiteks rahvusvahelistest praktikatest, mis on samuti uue loomine olnu põhjale. Kuna lastel on vähe minevikku (elatud elu) ja kogetud kogemust, tuleb neil seni teadmata lahendusi ise luua. Üheks võimaluseks on mäng. Ben-Arieh ja Frønes väitsid Tartu konverentsil, et lapsed ei vaja mängimist mitte sellepärast, et nad on lapsed, vaid sellepärast, et lapsepõlv on eluperiood, millal inimene vajab mängu. Mäng ei ole lihtne etteantud rollide imiteerimine, vaid mängu läbi arenevad lapse suhtlemisalased ja uuenduslikud kompetentsid. Mängu uuenduslik olemus seisneb lapse erilises mõtlemise viisis ja sisemises motiveerituses ning toimevõimekuses. Seega, laps subjektina juhib evolutsiooni läbi uuendusliku kohanemise, nii mängides kui ka igapäevases suhtlemises erinevates keskkondades ja erinevate inimeste, nii laste kui ka täiskasvanutega.
Reaalsuses on oht, et lapsed on kaotamas võimalust vabaks mänguks ja loominguks, eriti siis, kui nende elu on liigselt täiskasvanute poolt juhitud. Nii kahaneb ka võimalus uuendusliku energia rakendamiseks vaba mängu olukordades ja uuenduslike ideede loomeks ning laps saab „juba olnu“ kordamise kaasosaliseks. Kuid ka lihtsalt vabast mängust on uuenduste märkamiseks vähe. Oluline on, et täiskasvanu oleks lapse jaoks olemas ja suhtlemisel lapsega märkaks lapse uuenduslikke ideid. Häid näiteid on mitmeid: Tartu TERA lasteaed, kus õueala laste tehtud kavandi järgi vanematega koos välja ehitati või Tartu Katoliku lasteaed, kus lapsed kavandasid Tähtpere pargi, mis kaasava eelarve konkursil sai teise, rahastatava koha. Tore oli näha lapsi Tartu kesklinnas oma pargi ideest möödujaid teavitamas ja ideele toetust küsimas.
Kas täiskasvanud hoolivad lastest ja arvestavad nende õigustega?
Lapsed on tänapäeva ühiskonnas kõrgelt väärtustatud, usuvad uurijad täiskasvanute hinnanguid analüüsides. Järelikult võib arvata, et väärtustades lapsi nad ka lastest hoolivad ja nende õigustega arvestavad. Kuivõrd väärtustamine teoks saab, oskavad vastata lapsed. Joonisel on näha 12-aastaste laste vastuste jaotus kahele küsimusele, kuivõrd Eestis täiskasvanud hoolivad lastest ja kuivõrd nende õigustega arvestavad. Selgub, et jaotused on väga sarnased: üle neljandiku lastest on väidetega täiesti nõus ning umbes 10% ringis on pigem mittenõustuvad.
Joonis. 12-aastaste laste vastuste jaotus küsimustele „Täiskasvanud hoolivad lastest“ ja „Ma arvan, et Eestis täiskasvanud arvestavad laste õigustega“ (Children’s Worlds, 2018)
Edasisest analüüsist selgub, et lapsed, kes leiavad, et täiskasvanud lastest hoolivad, usuvad enamuses ka, et täiskasvanud arvestavad laste õigustega. Lapsed, kes nõustuvad täielikult väitega, et täiskasvanud lastest hoolivad, on ise seda kogenud läbi positiivsete tundmuste nii kodus, koolis kui ka sõprade seltsis ning nemad on optimistlikud ka oma tuleviku suhtes.
Küsides samas uuringus 12-aastastelt õiguste realiseerituse kohta nende elus selgus, et ohtlikult vähe toimib laste elus õigus õiglasele kohtlemisele ka olukordades, kui laps midagi valesti teeb. Analoogse tulemuse saime 2018.aasta andmetega võrreldes ka 1997.aastal, kui samu küsimusi küsisime 14-aastastelt lastelt. Ilmneb, et lapsest hoolimine hakkab „murenema“ oskusest last õiglaselt kohelda. Lastelt saadud andmed näitavad, et 69% lastest, kes usuvad, et täiskasvanud neist hoolivad, samuti leiavad, et neid koheldakse õiglaselt, vähest hoolimist kogevatest vaid 39% nõustuvad sellega, et neid koheldakse õiglaselt.
Et tuleviku ilminguid märgata ja mõistlikke otsuseid täna teha, on lisaks iseenda tarkusele oluline avada lapse uuenduslike ideede varasalv, nii läbi mängu, õppetöö kui ka igapäevase suhtlemise. Lapse poolt avaldatu on sageli ootamatu, ei haaku täiskasvanu väärtuste ja subjektiivsete kogemustega ning esmapilgul tundub otstarbetu. Kuid selles ongi uuenduslik idee, midagi sellist, mis loob uusi väljavaateid ja kinnitab uusi suundumusi, mida täiskasvanu ei teadnud. Lapse uuenduslikkuse energia avaneb täiskasvanule, kui lapse jaoks olemas olla, teda kuulata ja kuuldut mõista ning sellega arvestada, st lapse arvamuse usaldamisest ja tõsiselt võtmisest.