Kadri Järv-Mändoja, pereterapeut
Perekeskus Sina ja Mina
Peremudel, kus ema kasvatab lapsi ja isa teenib raha, on püsinud Eestis traditsioonina põlvest põlve. See on reaalsus, milles tänased emad ja isad üles kasvasid ja mis tundub ka oma peres loogiline ellu viia. Kuid kunagi toimiv mudel hakkab tänases päevas ajale jalgu jääma.
Pereterapeudina kogen oma töös, et meie ühiskond hakkab üha enam lastega seotud teemades pöörduma mõlema vanema poole.
Näiteks lasteaeda ja kooli kutsutakse vestlustele ikka mõlemad vanemad, lapsekasvatusest rääkivad artiklid ei ole suunatud ainult emadele jne. Ka lapse mure pärast pöördub vastuvõtule mitte ema üksi, vaid tullakse aina enam kahekesi ja vanematele mõeldud koolitustel ei ole isad enam mingi haruldus. Need on rõõmustavad märgid, sest laps vajab mõlemat vanemat ning lapse heaolu eest vastutavad võrdselt nii ema kui isa.
Isapuhkuse pikenemine ja võimaluste paindlikumaks muutmine on kindlasti abiks, et eespool kirjeldatud tendents jätkuks.
Miks on isapuhkus hea?
Isade kojujäämise positiivsed küljed.
- Vanema ja lapse suhe kui edasise elu vundament.
Lapsega sünnist saadik tegelemine ja ka lapsekasvatuse raskuskohtade koos kogemine ning ületamine tugevdab omavahelist sidet. See jääb kestma terveks eluks ja mõjutab lähedussuhteid, mida laps ise tulevikus looma hakkab. Muidugi võib isa oma lapsega suhet luua ka hiljem, kui laps saab pisut vanemaks. Oma töös näen ma pigem siiski, et kui varakult pole tugevat suhtevundamenti laotud, on see tulevikus juba suurem töö. Miks siis mitte võtta see aeg ja pühendudagi suhteloomisele nii, et tööasjad ei segaks?
- Harjutamine teeb meistriks.
Lapsevanemaks saadakse siis, kui laps sünnib, aga esialgu on see ainult tiitel. Lapsevanemaks olemise tegelikud oskused ja vilumused tekivad siiski vaid alles lapsega sünnist alates tegeledes.
Et sageli peetakse just ema lapsekasvatuse teemadel kompetentsemaks pooleks, tuleneb sellest, et ta on ajaliselt lapsega palju rohkem koos olnud ja seetõttu enesekindlam, tunnetab last paremini. Nii kuulengi vahel isasid ütlemas: „Ah, mina seda lastega seotud asja ei tea, ema meil tegeleb sellega“. Isa on lapse elus küll olemas, aga vastutus nihkub emale, sest „ema ju teab“. Ja teabki, mis tal üle jääb. Mis aga ei tähenda, nagu poleks isale looduse poolt kaasa antud võimet hakkama saada näiteks lapse lohutamise või jonnihooga. Isa on väga suur ressurss nii lapse kui kogu pere jaoks, ja see hakkab avalduma siis, kui isa kaasatakse lapsega tegelemisse sünnist saati.
- Lastega koos olemine muudab elu rahuldustpakkuvamaks.
Uuringud näitavad, et lastega argiseid toimetusi koos tegevad isad on rahulolevamad, tunnevad ennast vajalikumana ning naudivad lapsevanema rolli rohkem. Tõhusamaks muutuvad mitmed vanemlikud oskused, nagu näiteks lapse lohutamine, enesekehtestamine või siis toimetulek lapse keerulise käitumisega.
- Tugevam vanematevaheline liit.
Päevast päeva kodus olemine annab võimaluse saada lapsega seotud teemades vilunumaks ja kompetentsemaks. Nii tekib võimalus kaasa rääkida kõikides lastega seotud küsimustes. Seeläbi suureneb mõlemal vanemal „õlatunne“: ma ei ole üksi. Kui mõlemal vanemal on ka head suhtlemisoskused, et üksteisele oma vajadusi selgelt sõnastada ja teineteist kuulata, siis suureneb vastastikune toetustunne veelgi, mõjutades paarisuhtega rahulolu.
Lugu ilmus Lastekaitse Liidu “Märka Last” maikuu veebiajakirjas.
Seekordne number on vanemluse ja isaks olemise teemaline.
Päisefoto: pxhere.com