Toivo Niiberg koostöös programmi “Kiusamisest vabaks!” meeskonnaga
Mida väiksem on laps, seda suuremal määral sõltub ta oma lähimatest sugulastest – eriti emast ja isast, vanavanematest, onudest, tädidest ning “olulistest teistest”. Aastate möödudes muutub aga laps järjest iseseisvamaks ning üha enam hakkab mõjutama koduväline õpikeskkond – algul, kas lasteaed või sõim, hiljem kool.
Õpikeskkond hakkab kujundama lapse arusaamu heaks olemisest ja teistega koostööst, selle abil õpib ta arvestama teiste vajadustega ja enda egoga. Seepärast on vaja pöörata tähelepanu laste kasvatamisele mittevägivaldseteks, enesekindlateks ja oma sotsiaalseid probleeme rahumeelselt lahendavateks kodanikeks.
Kui juba algklassides kiusamist ei peeta probleemiks, vaid tavaliseks nähtuseks, mis “on ikka koolis olnud”, siis omandavad õpilased vägivallaga saavutama kiiresti seda, mida nad tahavad ning kiusamine muutub tavaliseks suhtlemisnormiks. Nii kasvatab ühiskond kiusajatest täiskasvanuks kodanikke, kellel suure tõenäosusega tuleb vastust anda ühiskonnavastaste kuritegude ees. Koolikiusamine on suur probleem kogu maailmas, kuid kiusamise lõpetamise panuse saab teha igaüks meist.
Koolivägivalla kaheks tasandiks on pseudovägivald ehk süüdimatu agressiivne käitumine, mille taga on sageli meedias nähtu matkimine tegelikus elus ja tõeline ettekavatsetud vägivald, mille eesmärgiks on oma viha ja probleemide maandamine nõrgema nn. klassi peksukoti või tõrjutu peal.
Tõelisel koolivägivallal on ka kolm teed: õpilaste omavaheline vägivald, õpetajapoolne vägivald õpilase (õpilaste) suhtes ja õpilase (õpilaste vägivald) õpetaja suhtes. Koolivägivallal on neli väljundit: see võib olla füüsiline (kehavigastuse tekitamine, löömine, peksmine, togimine, millegagi loopimine, asjade petmine, tee peal seismine), verbaalne (sõnadega ähvardamine, alandamine, narrimine, mõnitamine,), psühholoogiline/varjatud (suhetega manipuleerimine, kuulujuttude levitamine, kurjade pilkude heitmine, jälitamine) ja küberkiusamine (ebameeldivad postitused veebis, loata fotode üleslaadimine, libakontod, ähvardused SMS-i teel).
Kiusamist on väga keeruline lõpetada, kuid hea sõnum on see, et seda on võimalik ennetada. Ennetamiseks on vajalik luua kollektiivis salliv käitumiskultuur, kus kõik suhtuvad teineteisesse austavalt, hoolivalt, sallivalt ja julgevad vajadusel ebaõiglasele käitumisele vastu astuda. Lastekollektiivides on vajalik võimalikult varakult hakata õpetama tundma enda emotsioonide nimetusi ja seda kuidas neid juhtida nii, et lapsed ise ja nende kaaslased tunneksid end hoituna.
Kahjuks ei pöörata igas kollektiivis ennetusele piisavalt tähelepanu ning seal saavad siiski kiusamisolukorrad juhtuda. Sellisel juhul on täiskasvanu roll märgata lapse suhtes toime pandud koolivägivalda ning sellesse sekkuda. Lisaks sellele, et lapsel võivad ilmneda füüsilised tunnused nagu sinikad, kriimustused, riiete määrdumine või rebenemine, mida ta püüab varjata või leiab nende päritolu kohta imelikke selgitusi, võib esineda ka hulgaliselt raskemini märgatavaid tunnuseid koolikiusamisest.
Need tunnused võivad olla seotud kooliga, näiteks kui teie laps, kes muidu läks heameelega kooli, ei taha sinna enam minna ning keeldub kooliteemadest rääkimast, lisaks lapsed võivad kasutada ka vältimistehnikat – nad lihtsalt ei lähe enam kooli. Kui mõnda õpilast pidevalt kiusatakse alaneb nende enesehinnang ja nad kaotavad austuse enda vastu, nad tunnevad ennast süüdi kiusamise esilekutsumises ning kõik see omakorda tingib kiusatute õpivõime ja keskendumise languse. Seetõttu osa lapsi kannatab pideva stressi all, mille sümptomiteks on kõige sagedamini pea- ja kõhuvalu, õudusunenägude nägemine ja unehäired.
Laps võib muutuda närvilisemaks ja agressiivsemaks või depressiivseks. Lapsevanem võib ohumärgina ka tajuda seda, et tema lapse sõprade arv on vähene või need hakkavad kaduma, eriti klassikaaslaste ridades ning laps soovib kapselduda koduseinte vahele.
Mida saab aga lapsevanem teha, kui ta on märganud, et tema laps on koolivägivalla ohver? Milline nõuanne oleks jätkusuutlik ja tõeliselt laps toestav? Kui laps on sattunud kiusamise ohvriks, siis kuula laps ära ja kinnita talle, et soovid teda aidata ning et te leiate üheskoos probleemile lahenduse. Leia iga päev oma lapsega kahekesi rääkimiseks aega – kasvõi pool tundi päevast, et laps tunneks, et temast hoolitakse ja teda tahetakse siiralt aidata.
Kui pead lapsega vestlusi, siis räägi temaga nii, et see ei oleks ülekuulamine. Selleks väljenda jutustamise käigus talle ka oma elu muresid ja hirme ning küsi ka tema tunnete kohta. Jutuajamiste käigus väldi kasutuid soovitusi nagu “Ära tee välja!”, “Kannata ära, kõik läheb mööda”, “Kasvata iseloomu”, “Anna ise vastu!” või “Vasta samaga!”. Lisaks püüa kontakteeruda lapse seniste sõpradega vanematega – sageli räägivad lapsed oma vanematele teiste laste muutustest ja klassis toimuvast, kuid pea meeles, et tee seda vaid nii, et ka sinu laps teab sellest ja lubas seda teha. Võta kindlasti ühendust ka oma lapse klassijuhatajaga, kuid püüa seda teha silmast silma, ilma interneti vahenduseta. Peegelda õpetajale oma muret enda lapse suhtes, ilma kedagi otseselt süüdistamata. Õpetaja saab aidata luua kontakti koolis oleva psühholoogi või muu tugispetsialistiga, kes aitaks selleks olukorras nii ohvrit kui ka kiusajaid.
Kui tunned, et klassijuhataja ning tugispetsialisti poolt pakutu ei ole probleemi lahendamiseks piisav või ei suudeta seda iseseisvalt lahendada, siis pöördu kooli juhtkonna poole. Vaidlusküsimustes on võimalik pöörduda ka kooli hoolekogu poole. Kõiki neid nõuandeid meeles pidades on kõige olulisem, et oleksid enda ja oma lapse vastu aus ning sooviksid mure lahendada nii, et kõik osapooled oleks austatud ja hoitud ning näeksid ka raskest olukorrast väljapääsu.
Tänapäeval koolikiusamine on kooliga kaasnev nähtus, sest kiusamise suureks eelduseks on see, et lapsed on sunnitud viibima koolis, ei ole sinna kogunenud ühiste huvide põhjal ja ei oma tihtipeale ühtekuuluvustunnet, mida nad hakkavad kompenseerima teiste kiusamisega, kuid see ei anna põhjust arvata, et kiusamise vastu seismine on kui võitlus tuuleveskitega.
Seetõttu, kallis õpetaja ja lapsevanem, ole oma lapse või laste jaoks olemas ja pea alati meeles, et suurim vägivald lapse suhtes on see, kui last ei märgata.
Lisainfo: www.kiusamisestvabaks.ee ja Facebookist
Päise foto: Skitterphoto, www.pexels.com
HEA TEADA
Käesolev lugu kuulub Märka Last veebiajakirja lapse õiguste kuu artiklite sarja, mille kaastoimetajateks on Lastekaitse Liidu Noortekogu liikmed.
Mitte ainult lastele, vaid ka koos lastega
- “Lapsed ise on oma õnne ja tänase lapsepõlve kõige paremad eksperdid.”
– Lastekaitse Liidu juhataja Varje Ojala - “Laste ja noorte heaks tehakse palju, kuid nendega koos tegemine aitab kindlustada juba täna olukorra, kus nende hääl ja visioon saab aidata luua mitte ainult tulevikku, vaid ka olevikku.”
– Lastekaitse Liidu Noortekogu juht Triin Sooäär (16)