Kaitsepookimine diginakkuste vastu nõuab pidevat tööd

Marju Himma-Kadakas
Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur

Valeinfo nakkuse erinevate tüvedega ujutati maailm üle ligikaudu viie aasta eest. Tundus lootusetu võidelda eksitava teabe ja valedega, mis ujutasid üle meedia, iseäranis sotsiaalmeedia. Ometi oleme siiski kenasti toime tulnud. Viis aastat – see on hea mõõdupuu mõistmaks, kui kaua võtab aega, et saavutada teatud määral immuunsus ühe infonähtuse vastu. 

Praegu loeb 3. klassi õpilane inimeseõpetuse õpikust interneti ohtudest ja valeinfost. Kiusamise eri vormidega toimimise oskused on lõimitud pea kõikidesse ainetundidesse. Enamik inimesi teab, et kui uudises puudub info algne allikas, ei tasu seda usaldada. Paljude internetihügieen näeb ette, et kaheldava väärtusega sisu sotsiaalmeedias edasi ei jagata. 

Jätkuvalt on mõistagi inimesi, kes arvavad, et kui nad on ekraani ees üksi, on nad seda ka internetis ning lubavad endale käitumist, mis avalikku ruumi ei sobi. Õnneks jõuame ka Eestis üha enam ühisele arusaamale, et internetis kehtivad samad viisakusreeglid, mis mujalgi avalikus ruumis. 

Kusjuures, digitaalsed pärismaalased ehk tänapäeva lapsed ja noored tajuvad selgemini kui täiskasvanud, milliseid norme seab digikultuur, mis on päris ja mis mitte. Uuringud on näidanud, et noored eristavad selgelt digimina päriselu-minast ning oskavad sellest lähtuvalt oma käitumist kohandada. 

Siin on mõtteainet: eetilise käitumise norme on tavaliselt seadnud täiskasvanud, kuid digimaailmas oleks mõistlik kuulata ja võtta eeskuju hoopis lastest ja noortest, kes on nende keskkondadega koos kasvanud. 

Diginakkuste erinevad tüved

Valeinfoga toimetuleku strateegiad on nüüdseks juba laialt levinud, ehkki kunagi pole liiast korrata üle põhialused. 

  1. Äärmiselt ebatavalise ja ärevust tekitava info puhul kontrolli selle algallikat. Samuti kontrolli väljaande või sotsiaalmeediakanali taga olevate autorite tausta. 
  2. Ära piirdu vaid pealkirja lugemisega. Pealkirja põhjal „iseenese tarkusest“ tehtud järeldused eksitavad inimest ning vaid pealkirja alusel infot teistele edasi rääkides olete osaline valeinfo loomises ja edastamises. 
  3. Iseäranis fotode ja videote puhul kontrolli, kas tegu võib olla naljaga, millalgi varem ja mingis muus kontekstis ilmunud sisuga. Tänavarahutuste pilt Londoni kesklinnas võib vabalt olla tehtud kümne aasta eest, kuid praegu levima lastuna tekitab paanikat ja on näide valeinfost. 
  4. Õpi kasutama pildi- ja videotuvastuse programme, mis aitavad leida internetis leviva visuaalse materjali algseid ilmumiskohti. 
  5. Võta aega, et tutvuda meediakirjaoskuse teemaliste artiklitega ERRi Meediataibu lehel

Infokorratuse erinevatest vormidest teadvustavad inimesed vahest kõige vähem, et ka reklaam võib olla valeinfo. Juuksekasvu soodustavad seerumid, vähist ravivad kapslid või õhku puhastavad helivõnked võiksid olla äratuntav soolapuhumine, kuid pole seda mitte. 

Ennekõike langevad reklaami vormis valeinfo ohvriks eakamad inimesed. Noored aga ei oska näha reklaami või huvigrupi mõjutustega sisu sotsiaalmeedias. Selle näiteks on kasvõi vajadus juhendmaterjali järele, mis käsib sotsiaalmeedia mõjuliidritel tähistada sponsorlusega loodud postitused. 

Noored ei mõista veel, et ka nende meelelahutustegevus sotsiaalmeedias võib olla seotud reklaamiga, millele kehtib reklaamiseadus. Veel enam on selles kontekstis keeruline mõista, milline on mõjuliidri vastutus, kui ta levitab valeinfot. 

Oleme rahvusvahelises meediakirjaoskuse projektis SMaRT-EU otsimas lahendusi, kuidas suurendada noorte ja eakate meediakirjaoskust koos. Koolitada võib nii pensionäre kui ka teismelisi, kuid üks meie hüpotees on, et kõige tõhusam on panna noored ja eakad omavahel infot vahetama. 

Kui teismeline aitab oma vanavanemal mõista petuskeemi reklaami taga ning vanavanem selgitab, kuidas päevauudistes tõstatatud teemasid on lahendatud aastakümnete eest, toimub väga väärtuslik infoülekanne. Just selline küllaltki vanamoodne inimeste vaheline suhtlemine võib lahendada nii mõnegi valeinfo ja digiühiskonnaga seotud probleemi.

Tuleviku andmeprobleemid

Meile võib kasutajatena tunduda, et saame vastutasuks  kasutada tasuta hüvesid, näiteks suhtlusrakendusi, pilveteenuseid dokumentide kasutamiseks ja hoidmiseks, loomekeskkondi, info- ja meelelahutuskeskkondi jpm. 

„Tasuta“ pole siin aga kindlasti õige sõna. Meediauurijate hulgas on juba klišeeks kulutatud väljend „andmed on uus nafta“. Nii see ka on. Meie digitegevuste tagajärjel tekib tohutu hulk andmeid, mis veel omakorda toodavad andmeid, mille järele janunevad platvormid ning nende taga olevad suuremad ja väiksemad platvormid.

Olete kindlasti kogenud mõnd rakendust alla laadides või mõnd veebilehte külastades, et peate andma nõusoleku teie andmete kasutatamiseks. 

On väga palju rakendusi ja veebilehti, mida ilma andmekasutuse nõusoleku andmiseta kasutada ei saagi. Sisuliselt olete valiku ees – anda oma andmed või loobuda. Ja nii annategi platvormile ligipääsu oma fotodele ja videotele. Perekonnasündmuste piltidel olevad lapsed ja vanavanemad saavad andmeteks platvormide andmepankades, millega treenitakse tehisintellekti tuvastama inimesi tänaval, modelleerima jälgimistehnoloogiaid, ka neid, mis riivavad tugevalt privaatsust ja teisi inimõigusi.

Kui tihti kasutaja tegelikult vaatab, millele ta nõusoleku annab? Enamik lohutab end küll mõttega, et tal pole midagi varjata, las kasutavad. Aga just nende andmete ja rakendustele ligipääsude kaudu lubame teenuspakkujad oma eraellu – magamistoast poeskäiguni, rabamatkast WC-ni. 

Veel suurem probleem on aga lastega, kelle andmejalajälge aitavad ennekõike suurendada vanemad. Teismeikka jõudmise ajaks, mil nad hakkavad mõistma oma õigusi andmete üle otsustamisel, on platvormidel ja teenuspakkujatel nende kohta rohkem andmeid, kui kogunes nende vanavanemate kohta terve eluea jooksul. 

See võib tunduda utoopiline ja kauge, kuid ühel hetkel seisame silmitsi noortega, kes protestivad oma vanemate vastutustundetu andmekäitumise vastu, mis riivab nende privaatsust. See saab olema üsna sarnane praeguste kliimaprotestidega. 

Pärast seda, kui oleme õppinud toime tulema valeinfoga ning internetis viisakamalt käituma, oleme silmitsi andmestumisega kaasnevate probleemidega, iseäranis laste ees, kelle eludest on nende nõusolekuta joonistunud detailsed pildid suurkorporatsioonidele. Kuidas selle vastu juba varakult kaitsepookida?

YouTube: Mis kasu on meediakirjaoskusest ehk meediataibust?
YouTube: Milliseid vorme valeinfo võtab ja kuidas see levib?