Lauri Tankler
RIA küberturvalisuse juhtivanalüütik, meediaekspert
2017. ja 2018. aastal sooritati India erinevates paikades hulk kohutavaid mõrvu, mida võiks nimetada lintšimiseks ehk omakohtuks. Vähemalt 15 mööda Indiat rännanud ning väikelinnades ja külades peatunud inimest hukkus kohutava kuulujutu ja valeinfo tõttu.
Nimelt levis külaelanike seas Whatsappi gruppides kuulujutt ja video sellest, et riigis sõidavad ringi kurjategijad ja röövivad kohalikke lapsi. Omapead jäetud laste röövimine on Indias päris suur probleem – kuritegelikud rühmitused röövivad tihti lapsi, et müüa neid rikastele indialastele teenijateks, kasutada lapsprostituutidena või panna kerjama turistirohketesse paikadesse. Kuna pimedad või haiged kerjuslapsed teenivad rohkem, kardetakse, et röövitud lapsi sandistatakse meelega. Seetõttu langes selline kuulujutt viljakasse pinnasesse ja inimesed oma külades kartsid oma kogukonna pärast.
Neid mõrvasid ühendas see, et tapjad olid enne intsidenti näinud ja jaganud oma Whatsappi grupis üht lapseröövivideot. See oli justkui turvakaamera lindistus külatänavast, kus oli näha mängivaid väikeseid lapsi. Korraga sõitis lastest mööda mootorratas kahe mehega, kellest tagumine haaras ühest mängivast poisist kinni ja kihutas koos temaga minema. Kui külla jõudsid mõned võõrad rändajad, jagati videot uuesti ning hullunud rahvahulk peksis võõrad surnuks.
Video oli aga muudetud. Originaalis oli tegemist paar aastat varem naaberriigis Pakistanis kokku pandud kampaaniavideoga, kus lõpus sõitsid mehed laste juurde tagasi, poiss pandi maha ja üks mootorratturitest tõstis kaamera poole suure sildi hoiatava kampaaniasõnumiga. Kampaania eesmärk oli teavitada kohalikke lapseröövidest ja tõsta valvsust. India külaelanike Whatsappi gruppides levis versioon, milles oli õnnelik lõpp välja lõigatud. (Lisaks inimröövi videotele levisid Indias kuulujutud ka sellest, et võõrad käivad seal maal ringi ja tapavad lehmasid, mida peetakse Indias pühaduseteotuseks.)
See lugu on häiriv eriti selle tõttu, et neid videoid jagasid edasi täiesti tavalised inimesed oma kogukonnale – nende ajaloo tõttu oli see teema neil hinges, nad umbusaldasid võõraid ja nad teadsid, et kui nemad midagi ette ei võta lapseröövide ennetamiseks, siis kuritegevus jätkub. Ja mis kõige olulisem: nad ei teadnud, et video on muudetud. Tegemist ei olnud pahatahtliku ässitamisega, vaid kõigil ühismeedia osalistel olid positiivsed kavatsused: kaitsta oma koduküla.
Kuid see lugu tõstatab küsimuse meile kõigile: „Mis on valeinfo ja mis on kuulujutt ja milliste lugude rääkimine (mille jagamine sotsiaalmeedias) võib lõppeda kurvasti?“
Alles jaanuari alguses jälgis kogu maailm, kuidas USAs tungisid inimesed Kapitooliumile, et enda arvates päästa Ameerika Ühendriigid lapsi kupeldava kommunistliku ja kannibalistliku eliidi käest, kes võltsisid Venezuela kunagise presidendi Hugo Chavezi abil valimised. Paljude jaoks oli tegemist päästeoperatsiooniga, ning kui selle rahvamassi kätte oleks sattunud mõni kuulujutu sihtmärk – spiiker, asepresident või isegi mõni noor sotsiaaldemokraadist või muslimist rahvaesindaja – oleksime tõenäoliselt näinud otse-eetris verevalamist.
Aga peame meeles: nii nagu Indias, langesid ka USAs need kuulujutud, valeinfo ja vandenõuteooriad viljakasse pinnasesse. Kui suur hulk inimesi tahab uskuda mingit infot, siis pole enam vahet, kes on valeinfo või kuulujutu autor, mis kanalist see tuleb ja kui mitu korda on lugu faktikontrollidega ümber lükatud. Samade vaadetega seltskond ei suutnud uskuda oma silmi, kui Joe Biden päriselt ametisse vannutati, sest kuulujutud olid neid veennud, et just sel päeval toimub riigipööre (terves maailmas) ja Donald Trump arreteerib üle maailma sadu tuhandeid inimesi.
Sotsiaalmeediaettevõtted on aastaid püüdnud rõhutada, et nemad ei saa kontrollida, mida keegi nende platvormil ütleb. Pärast India lintšimisjuhtumeid ütles Whatsappi omanik Facebook, et nemad eravestlusi ei näe ja seetõttu ei saa ka grupisisest suhtlust kuidagi mõjutada. Pärast seda, kui neis keskkondades ringi liikuvad kuulujutud on põhjustanud ohtu inimelule, on erinevad platvormid võtnud siiski üht-teist ette. Enamasti on nad püüdnud kasutajaid eelkõige harida – näiteks õpetanud, kuidas valeinfot ära tunda ja kuulujutte levitavaid postitusi ära märkida nii, et neid saaks eemaldada. USA viimaste valimiste järel märgistas Twitter ja Facebook president Donald Trumpi valeväited valimispettuste kohta eraldi siltidega. Pärast Kapitooliumi rünnakut eemaldasid ettevõtted Trumpi kontod lõplikult, kuna nägid Trumpi tegevuses ohtu avalikkusele.
Nendest juhtumitest tuleb aga rääkida koolis ja kodus selleks, et meie ise hakkaksime aru saama kuulujuttude mõjust meile endile ja meie ühiskonnale. Milles see vandenõuteooria ikkagi seisneb? Mis oli see valeinfo, mida levitati? Miks see vale on ja miks see ohtlik võib olla? Kuidas võiks sinu laps või õpilane sinuga rääkida sotsiaalmeedias levivatest kuulujuttudest või ässitamisest? Valeinfol on komme levida kiiremini ja kaugemale võrreldes tõese informatsiooniga, sest tihtipeale ei võta me seda ohtu tõsiselt: miks peaks võtma aega, et mingisuguse lollusega end kurssi viia?
India juhtumite puhul ei julgenud osalejad enam tagantjärgi ajakirjanikega väga rääkida, kuid üks tsitaat The Guardiani ajalehest jäi mulle meelde. Valeinfo jõuab sinuni ju tegelikult läbi sinu enda tuttavate ja üks lapsevanem imestaski oma Whatsappi grupi kohta: „Kuidas on võimalik, et minu lähedased nii rängalt eksivad?“ Annaks jumal, et me ei oleks kunagi need lähedased, kes nii rängalt eksivad.
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee