Liina Jõeste ja Annika Kuldsaar
Tallinna Pelguranna Lasteaed
Sõber Karu tuli esimest korda meie lasteaeda juba väga ammu – aasta oli siis 2012. Aga enne teda elas meie rühmas tema eelkäija – Võlukoti Karu, kes istus kapinurgal oma mõnusas punases kotikeses ja märkas toimuvat. Ta jälgis laste tegemisi ja pärast arutati üheskoos viimseni kõik, mis juhtus, läbi. Tema tegi sedasama, mida teeb Sõber Karu praegu: õpetas lastele, kuidas olla hooliv, austav, salliv ja julge.
Aastal 2012 käisid esimesed õpetajad programmi „Kiusamisest vabaks!“ koolitusel ja tulid sealt tagasi mahuka kotitäie karudega – Suur Sõber Karu ning väikesed Sõber Karud igale lapsele. Ja niimoodi see „karupisik“ Tallinna Pelguranna Lasteaias levima hakkaski. Kohe varsti tulid karukesed ka teistesse rühmadesse ja tänaseks on neid meie majas kõikjal, isegi tillukeste mudilaste juures sõimes.
Alguses on Sõber Karud riieteta ja ühesugused ning ka laste emmed-issid ei tea nendest veel midagi. Aga siis korraldavad õpetajad lastevanematele karukoosoleku, kus räägivad sellest toredast programmist ja tegevustest ning vanemad saavad seejärel koos lastega karudele riidedki selga meisterdada.
Aga kus siis meie karukesed kõik elavad? Igal rühmal on neile maja, selline mõnusate taskutega pesake, mis meisterdati vanemate ja õpetajate abiga. Väikesed Sõber Karud elavad kogu aeg lasteaias, lesivad oma taskukestes ning laste juures kodudes käivad ainult siis, kui neile on vaja uusi riideid teha või kui laps lasteaia lõpetab. Aga lapsed ei ole üldse kurvad, et ei saa oma karukesi koju kaasa võtta, vaid hoopis rõõmsad, et neil on lasteaias kogu aeg olemas tilluke sõber, kellele võib kõik oma mured ja rõõmud sosistada ja keda saab igal ajal lohutuseks kallistada. Aga kodus külas käib lastel hoopis Suur Sõber Karu. Seda päeva ootavad lapsed väga, sest siis tehakse temaga koos kõikvõimalikke toredaid asju ja käiakse igal pool. Nendest vahvatest hetkedest saab pärast lasteaias teistele rääkida ja pilte näidata.
Suur Sõber Karu ja väikesed Sõber Karud ei ole niisama peidus oma nunnudes pesakestes, vaid on päriselt meie lasteaia-elu osa. Meil ei toimu mitte midagi ilma nendeta. Karukesed võtavad osa kõikidest päevategevustest ning tähtsatest sündmustest: õueseiklustest, matkadest, retkedest, teatrietendustest, pidudest. Suur Sõber Karu on iga päev juba varakult hommikuringis ja väikesed karukesed jälgivad toimuvat oma pesakestest. Suur Sõber Karu on meie rühma loomulik osa, ta on lastele väga tähtis ja ülioluline. Lapsed organiseerivad talle alati istekoha meie ühises ringis. Lapsed hoolitsevad ühteviisi selle eest, et Sõber Karul oleks mõnus. Nad hoiavad ja hoolivad. Kui Suur Sõber Karu palub lapsed appi, siis sööstavad nood kohe toimetama – kõik tahavad aidata ja Sõber Karu rõõmustada. Kui väikesed Sõber Karud on oma pesadest „välja hiilinud“ ja omapead seiklema läinud või isegi täiesti „kadunud“, siis lapsed tõsimeeli otsivad neid ja tunnevad suurt muret. Lapsed hoolivad karukestest.
Väga tähtsad on rühma karukoosolekud. Need toimuvad meil üks kord nädalas, aga kui on vaja midagi tähtsat arutada, siis korraldame ka välk-karukoosolekuid. Neil osaleb alati Suur Sõber Karu ja iga laps võtab sülle oma väikese Sõber Karu. Kui tähtsad jutud on läbi arutatud, vestluskaardid vaadatud ja mängud mängitud, siis tuleb koosoleku mõnus ja pehme osa – seljale joonistamine! Kui laps ei julge veel sõbra seljale pai teha, siis saab ta mõnusasti silitada oma väikest Sõber Karu. Teha talle pai kõrvadele, käppadele, seljale ja sabale. Ja varsti on ta juba nii julge, et teeb pai päriskaaslase seljale ja lubab ka enda omale pai teha.
Karukoosolekuid korraldame ka lastevanematele, et rääkida karukeste elust-olust rühmas. Ja muidugi korraldame mõnusaid koosolemisi õpetajatele, et nad saaksid jagada omavahel kogemusi ja häid ideid ning näidata avastatud uusi vahvaid raamatuid. Sest on ju olemas nii palju imelisi lugusid lastele erinevatest väärtustest ja tunnetest rääkimiseks ja lugude jutustamiseks ja uurimiseks ja avastamiseks ja lavastamiseks…
Ühel hetkel panidki õpetajad kokku lasteaia näitetrupi, mille nimeks sai „Karukesed“. Tänaseks oleme üheskoos lavastanud juba mitu etendust, mis räägivad kõikidest olulistest tunnetest ja väärtustest, mis saadavad meid terve elu: „Kõik lubatud ehk alati korralik olla ei suuda ju keegi!“, „Kõik mulle ehk 10 nippi, kuidas kõik endale saada!“, „Segadus päkapikukontoris“, „Päkapikkude suvepäevad“ ja „Siil ja jänes“. Viimase etenduse „Minagi tahaksin kampa lüüa!“, mis räägib just kiusamisest, eneseusalduse kasvatamisest, tunnetest ja sõprusest, lavastasime hoopis voogteatrina Zoomi keskkonnas.„Karukesed“ koos suudavad palju, olgu olukord milline tahes.
Meil käib külas ka päris „elus“ Suur Sõber Karu ehk karu maskott. Katsume teda meelitada meie lasteaeda kõikidele tähtsatele üritustele – spordipäevadele, rattapäevadele, Eesti sünnipäevale, lasteaia sünnipäevale, sõbrapäevale jne. Lapsed ootavad temaga kohtumist alati nii väga. Ja just tema näitab meie maja ja kõiki salapaiku uutele lastevanematele kevadises lasteaeda tutvustavas videos. Küll oli see imeline võimalus!
Elu koos Sõber Karuga ongi otsast otsani täis imelisi helgeid hetki. Sel kevadel juhtus meil Sõber Karudega täiesti muinasjutuline asi. Imelikel segastel asjaoludel olid meie lasteaeda elama jäänud mõned täiesti ilma sõpradeta väikesed Sõber Karud. Ei teagi täpselt, kuidas ja miks nii oli juhtunud, aga karukesed võtsid julguse kokku ja kirjutasid meie õpetajatele sellise kirja:
TERE, ARMAS ÕPETAJA!
KIRJUTAN SULLE, SEST MA TEAN, ET SINA OLED KÕIGE KÕIGE SOOJEMA SÜDAMEGA…
SINA ALATI MÄRKAD KÕIKE…
SINA HOOLID KÕIKIDEST, ÜKSKÕIK, MILLINE TA KA EI OLE…
SA ALATI TUISKAD APPI, KUI KEEGI HÄDAS ON…
SA KUULAD ÄRA KÕIK RÕÕMUHÕISKED JA NUUKSUMISED…
SA HOIAD KUULDUD SALADUSED ENDA TEADA…
SINU KÄPAS ON ALATI SOE PAI…
SINU SÜDAMES ON RUUMI KÕIKIDELE RÕÕMUDELE JA MUREDELE…
MA OLEN NII ÜKSI…
SEST MUL EI OLE PÄRIS OMA SUURT SÕPRA…
PALUN VÕTA MIND ENDALE!
MA MAHUN SULLE TASKUSSE VÕI TÄITSA PÕUE, SÜDAME LIGI…
MA OLEN PEHME JA ARMAS…
MA EI TEE PAHANDUST…
MA OLEKSIN PÄRISELT SINU OMA!
IGAVESTI…
VÄIKE SÕBER KARU
Me leidsime õpetajatega selle kirjakese Suure Sõber Karu käpast õpetajate karukoosolekul „Sõber Karu salasosinad“. Oi, oli meil siis alles kaisutamist ja silitamist ja pisarate pühkimist! Alates sellest päevast on igal meie maja õpetajal oma väike Sõber Karu – päriselt tema oma. Igavesti! Kui hellalt hoidsid õpetajad oma karukesi – täpselt nii, nagu seda teevad meie maja lapsed.
Jah, ei ole suuremat rõõmu, kui näha, kuidas lapsed oma karukese hellalt kätte võtavad, kõrva juurde tõstavad ning kuulavad säravate silmadega, mida too neile sosistab. Seda teeb isegi kõige suurem vigurivänt, kes on hetk tagasi teistele kuulutanud: „Karud ju tegelikult ei räägi! Mina küll ei kuule!“ Ja milliseid imelisi „sosinaid“ siis lapsed kaaslastele edasi jutustavad, mida kõike karukesed on neile rääkinud. Ja kui hellalt nad karukesi paitavad ja kui õrnalt nad neid süles kiigutavad…
Tänu Sõber Karule oskavad lapsed hetki märgata, sekkuda ning julgelt rääkida, oma tundeid kirjeldada ja keerulistele olukordadele lahendusi leida.
Meie lapsed märkavad, hoolivad, on sallivad, oskavad, teavad ja nad julgevad. Meil jääb üle vaid loota, et nad seda ka edaspidi ja alati teevad! Meie usume, et teevad, sest meie silmad on seda näinud.
Aitäh, Sõber Karu! Oled meie südames!