Kiri lapsele, keda kiusatakse

Kristine (14)
Lastekaitse Liidu noortekogu

Tere, kallis klassikaaslane!

Olen märganud, et Sind kiusatakse. Tahan Sulle toeks olla ja mitte jääda vaikivaks peatvaatajaks. Ma räägin, kuidas mina kiusamisest jagu sain ja loodan, et sellest on Sulle abi.

Kui käisin veel teises klassis, hakkasid tüdrukud klassis omavahel tülitsema. Tekkisid grupid ja algasid tagarääkimised. Mina olin selle kõige keskel, sest ei soovinud valida pooli ega kellegagi vaenutseda. Mind manipuleeriti ühest grupist teise, öeldi, et kui sa ei vali mind, pole ma enam su sõber jne. Alguses ei saadud nagu arugi, et kellegi kohta loll kirjutamine või tema tagarääkimine ongi kiusamine.

Kõrvalised inimesed ei teadnudki kujunenud situatsioonist mitte midagi. Aga mina otsustasin siiski kõigest emale rääkida. Mäletan tema väärt nõuannet:

„Kui tunned kiusamise tõttu, et oled saamatu, väärtusetu või ise süüdi, siis tea, et kiusaja just seda tahabki. Ainult nii saab tema end tunda tugeva ja tähtsana. Kiusajal endal on mõni probleem või ebakindlus, mida ta kiusamisega varjata püüab“.

Ema soovitas rääkida klassijuhatajaga, kelle juurde oma probleemiga läksingi. Ta aitas meid nagu oskas, aga sellest ei piisanud. Siis saatis klassijuhataja meid kooli sotsiaalpedagoogi juurde, kes kuulas ja nõustas, aitas lahendada paar tüligi, aga ka see ei lahendanud olukorda.

Siis ühel täiesti tavalisel päeval, kui oli parajasti tüdrukute käsitöötund, astus suvalisel hetkel klassi sisse meie kooli sotsiaalpedagoog. Me rääkisime väga pikalt… midagi tõelisest sõprusest… tuttavate ja sõprade erinevusest… Sellest kujunes südamest südamesse minev pikk vestlus, millest meile kõikidele jäi meelde niisugune mõte:

„Kõik ei saa olla rühmas parimad sõbrad, kuid kõik saavad ja peavad olema head kaaslased“.

Sestpeale hakkasid tüdrukute omavahelised tülid kahanema, sest meile jõudis kohale: pole ju mingit vajadust omavaheliseks vaenukiskumiseks selle nimel, et saavutada sõbrastaatus. Peaaegu kõik on sellest ajahetkest koos edasi liikunud ning mõned meist aastate pärast koguni parimateks sõpradeks saanud.

Saan nüüd tagantjärele aru, et kui ma poleks olnud julge ja probleemist ausalt oma emale ning õpetajatele rääkinud, kiusataks mind ikka veel ja olukord oleks iga päevaga hullemaks kasvanud.

Kiusaja pole tavaliselt mitte kunagi üksi, tal on otseseid või vaikivaid kaaslasi. Ka talle vastu hakata on kergem mitmekesi. Jagatud mure on pool muret. Isegi kui Sa tunned, et kedagi ei huvita, siis tegelikult huvitab küll. Sul tuleb lihtsalt need õiged inimesed üles leida ning igas koolis on nad õnneks täiesti olemas.

Me saame sellest koos jagu!

 

Päise pilt: programmi „Kiusamisest vabaks!” illustratsioon