Uuringu tutvustus
ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK, 1989) artikkel 3 lõige 1 kohaselt tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekande asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse huvid. Samale põhimõttele on viidatud ka mitmes teises LÕK-i artiklis: lapse eraldamine vanematest (artikkel 9), perekondlikust keskkonnast ilmajäetus ja asendushooldus (artikkel 20). Lapse parimaks esindamiseks on täiskasvanutel kohustus kuulata laste arvamust lapse elu puudutavates aspektides (artikkel 12). Iseäranis lapse perekonnast eraldamise korral on oluline pöörata tähelepanu lapse õiguste ja huvide kaitsele, sh lapse uue elukorralduse vastavus tema huvidele sisuliselt.
Helen Saarnik
MTÜ Lastekaitse Liit
MTÜ Lastekaitse Liit viis ajavahemikul aprill – august 2021 läbi asendushooldusel elavate laste osalusuuringu. Selle eesmärk oli teada saada asendushooldusel kasvavate laste osalemiskogemusi nende elu puudutavates otsustes. Uuringu juhtivad küsimused olid: kuidas ja kes on lastelt küsinud arvamust asendushooldusteenuse planeerimise protsessis ja asendushooldusel viibimise ajal ning kas ja millisel määral sellega ka on arvestatud?
Uuring viidi läbi kolmes etapis: küsimustiku piloot (eesmärgiga koguda tagasisidet uuringu sihtgruppi esindavatelt lastelt), ankeetküsimustik veebis ja intervjuud. Siinjuures soovin tänada kõiki koostööpartnereid (MTÜ Oma Pere, Igale Lapsele Pere, Tallinna Lastekodu, Eesti Asenduskodu Töötajate Liit, Sotsiaalministeerium ja Õiguskantsleri Kantselei), kes aitasid uuringu valmimisele ja levitamisele kaasa; lastekaitsekaitsespetsialiste, hooldusperesid ja asenduskodusid, kes andsid oma nõusoleku laste uuringus osalemiseks ja kõige enam lapsi, kes uuringus osalesid ja oma kogemust jagasid!
Uuringus osales 157 hooldusperes ja asenduskodus (sh perekodus) elavat last vanuses 10 kuni 16 eluaastat. 126 noort osales veebiküsitluses ning 31 fookusgrupi- või individuaalintervjuudes. Uuringus osalemine oli vabatahtlik ja kõikide eetikanõuete järgmine oli tagatud (kooskõlastatud Tallinna Ülikooli eetikakomitees).
Uuringu tulemused näitasid, et asendushooldusel elavate laste kaasamise praktika on väga erinev ja sõltub paljugi täiskasvanutest, kes lastega töötavad või nende eest hoolitsevad. Veelgi enam – väga erinevad on teemad, millesse lapsi kaasatakse ja millistest teemadest räägitakse nendega vähem.
Seoses laste igapäevaeluga tunnevad paljud uuringus osalejad (sh 36% ankeetküsimustikule vastanutest), et nende arvamust küsitakse piisavalt või nad ei soovi, et nende arvamust rohkem küsitakse: „Ma ei arva, et minult peaks küsima mõne asja kohta rohkem minu arvamust, kuna minult küsitakse alati minu arvamust.“ (Juhan, 15.)
Samas, kui palusime osalejatel mõelda tagasi sellele ajale, kui nad (viimasel korral) kolisid ja praegusesse perre (elukohta) elama tulid, selgus, et paljudele ei antud võimalust teadlikult otsustusprotsessis osaleda – neil puudus täielik ja tõene informatsioon ning seetõttu ka võimalus oma arvamust avaldada.
Kahjuks on vastanute seas liiga suur hulk lapsi, kellega paigutuse eelselt ei räägitud piisavalt – ligi neljandik vastanutest ei teadnud, kuhu või kelle juurde ta läheb elama ja viiendik vastanutest ei saanud põhjendust, miks ta läheb uude perre.
„Mult küsiti, kas ma tahan maale puhkama minna, siis ma ütlesin jaa – siis ma mõtlesin, et ma lähen oma tädi juurde. Ja siis noh, ma siis ma nägin, et ma ei läind, aga siin oli ka üsna lõbus.“ (Sirli, 10.)
Sotsiaalkindlustusamet (2020) on välja andnud juhise KOV-idele selgituseks ja toeks asendushooldusteenuse korraldamisel. Juhises on selgelt öeldud: „Kõigi last mõjutavate otsuste langetamisse kaasatakse kindlasti laps, selgitatakse välja lapse huvid ning lähtutakse otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. /…/ Äärmiselt oluline on lapsega ausa ja avatud arutelu pidamine, lapsega dialoogis olemine tema vajadusi ja arengut arvestades, lapse pidev kaasamine ja tema arvamuse väljaselgitamine, talle iga etapi ja otsuse selgitamine ning põhjendamine.“
Uuringu tulemustest selgus, et avatud dialoogi peetakse lapsega pigem vähe ning paljusid lapsi siiski ei kaasata neid puudutavate otsuste langetamisesse. On arusaadav, et võib tekkida olukord, kus mingisugusel teatud põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse soovidega. Seda enam on äärmisel oluline, et laps oleks siiski kaasatud ning talle selgitatakse, miks selline otsus langetati. Jooniselt 2 on näha, et suur osa on neid lapsi, kes ei ole kindlad või ei oska küsimusele vastata. Ka intervjuudest selgus, et paljud lapsed tõlgendavad olukordi erinevalt täiskasvanutest ning tihtipeale ei mõista, kui nad erinevaid meetodeid kasutades on kaasatud. Seejuures on oluline meeles pidada, et lapse teadlik kaasamine saab toimuda vaid lapsega arvestaval ja eakohasel viisil, mis toimub tema arengule vastavalt ja temale arusaadavas keeles.
Käesolevas artiklis on välja toodud vähesed uuringuküsimused ja nende tulemused. Soovin rõhutada, et uuringus osales vaid osa asendushooldusel viibivaid lapsi ja nad ei esinda kogu sihtgruppi ega nende osaluskogemusi. Samas on äärmiselt oluline anda võimalus kaasa rääkida ning võimendada nende laste häält, kes on nõus oma kogemust jagama ja asendushoolduse praktika arengule kaasa aitama.
Uuringu raport avaldatakse 18. novembril MTÜ Lastekaitse Liidu kodulehel ning selle tulemusi tutvustatakse liidu aastakonverentsil „Kuidas elad, Eestimaa laps?“.
Uuring toimus Lastekaitse Liidu ja Sotsiaalministeeriumi 2020-2022 strateegilise partnerluse projekti “Koostöös laste ja perede heaks!” raames.
Päise pilt: Freepik.com