Andra Siibak
TÜ meediauuringute professor
Tehnoloogia- ja andmerikkas maailmas levib privaatsuse teemadel peamiselt kaks arvamust. Ühed ütlevad, et neil pole midagi varjata ning on valmis muretult sõlmima partertehingu, mille käigus vahetatakse privaatne informatsioon mugavama teenuse või kasulikuna näiva vidina vastu. Teised seevastu tõdevad, et digiühiskonnas, kus meie käitumist, harjumusi ja igapäevapraktikaid suunavad aina enam erinevad algoritmid ja tehisintellekt, on privaatsusest saanud erakordne hüve, mille tagamiseks on vaja astuda iseäranis teadlikke samme. Eriti tõsiselt tuleks seejuures suhtuda laste privaatsusõigusesse.
Teadlased eristavad laste privaatsusest rääkides peamiselt kolme privaatsuskonteksti: 1) interpersonaalset privaatsust, mis puudutab inimestevahelisi suhteid ja erinevate sotsiaalsete suhete kestel vahetatavat informatsiooni; 2) kommertsiaalset privaatsust, mis tõukub suurkorporatsioonide ärihuvidest ning mille keskmes on erinevat sorti andmed, mida me teenusepakkujaga (nt mõne tehnoloogiafirmaga) jagame, kui kasutame nende loodud digividinaid, veebiplatvorme või telefonirakendusi; ja 3) institutsionaalset privaatsust, mis viitab sellele, et ka paljud erinevad (riiklikud) institutsioonid, näiteks haridusasutused, võivad laste kohta koguda hulgaliselt erinevaid andmeid ning sellega nende privaatsust ohustada.
Interpersonaalne privaatsus: kas sul jagamiseks nõusolek on?
Empiirilistest uuringutest nähtub, et lapsed ja noored ise muretsevad kõige enam just nende privaatsusriivete pärast, mis võivad sündida suhtluses eakaaslaste või vanematega.
Suhetes eakaaslastega on väikesed privaatsust puudutavad hõõrumised olnud ajast aega üsna sagedased. Miia on solvunud, et Merit otsustas jagada Marleeniga salajuttu, mis oli vaid Meriti kõrvade jaoks mõeldud. Markus kelkis Peetri ees Birgitte saadetud WhatsAppi teatega. Patrik postitas Tiktokki video sõpruskonna ühisest lõbusast istumisest, mis pidi vaid seltskonna enda teada jääma. Kõik need näited illustreerivad erimeelsusi inimeste privaatsustajus ja võivad kaasa tuua nii lihtsalt omavahelisi arusaamatusi kui ka suuremaid solvumisi ja tülisid.
Uuringud näitavad, et paljud noored on hakanud omavahel just avalikel sotsiaalmeedia platvormidel suheldes eelistama salasõnumite saatmist ehk praktiseerima sotsiaalset steganograafiat. Selliste salasõnumite saatmiseks kasutatakse sageli laulusõnu või popkultuurist tuntud fraase, jagatakse vaid sisegrupile arusaadavaid nalju ja postitatakse kahemõttelisi meeme või videoid. Vaid see inimene või väike inimeste rühm, kellele konkreetne postitus on mõeldud, suudab selliseid postitusi mõtestada nii, nagu teate saatja seda loodab ja eeldab. Seevastu kõik teised sotsiaalmeedia kasutajad, kes neid krüptilisi teateid Youtube’is, Twitteris või Instagramis näevad, ei oska tõlgendada seda tegelikku mõtet, mis nende postituste taga peitub. Hoides oma teated korraga paljude silmapaaride ees avalikuna, kuid mõistetavana vaid üksikutele, saavad noored säilitada oma interpersonaalset privaatsust. Kusjuures üks oluline sihtrühm, kelle ees selliste salasõnumite edastamise kaudu enda privaatsust säilitada püütakse, on lapsevanemad.
Olgugi et erinevad poliitikadokumendid sätestavad lapsevanemate üheks ülesandeks ka seista lapse privaatsuse eest, nähtub uuringutest, et vanemad ise on potentsiaalselt ühed suuremad lapse privaatsuse kahjustajad. Nii näiteks on väga paljude lapsevanemate jaoks tavapraktikaks saanud lastest fotode ja videode jagamine sotsiaalmeedias ehk nn võrguvanemlus, olgugi et noored vaatavad sellele vanemate tegevusele sageli üsna viltu. Uuringutest ilmneb, et lapsed ja noored tahaksid olla hoopis enam kaasatud vanemate jagamisotsustesse. Nad tahaksid saada rohkem võimalusi jagatavate fotode valikul kaasa rääkida, ning kui väga vaja, siis ka vanemate postitusi vetostada. Laste kogemustest selgub, et paljud vanemad ei püüa lapsi neil teemadel praegu veel vestlustesse kaasata ning omavahelised perereeglid – mida tasub postitada, mida ei peaks laiema maailmaga jagama – on enamasti loodud vanemate käskude-keeldudena lapsele ega puuduta sugugi kõiki pereliikmeid. Aga võiks, õigupoolest lausa peaks.
Kommertsiaalne privaatsus: andmed rahaks
Paljud lapsevanemad on viimastel aastatel hakanud üha enam kasutama ka erinevaid tehnoloogilisi võimalusi, et end lapsevanema rollis pisut kindlamalt ja muretumalt tunda. Nii näiteks lubavad targad vidinad ja telefonirakendused väikelaste vanematele ennustada, millal nende beebi üles võiks ärgata, millal tal kõht tühjaks võib minna, või nügivad telefonile saadetava teate kaudu lapsel mähkmeid vahetama. Selliseid ennustamisi, nügimisi ja soovitamisi saavad teenusepakkujad teha, toetudes kasutajate kohta kogutud andmetele.
Kui kasutajate jaoks on andmed teenuse või platvormi kasutamisega kaasnev kõrvalprodukt, siis tehnoloogiafirmade jaoks moodustavad andmed ärimudeli ja kogu jälgimiskapitalismi nurgakivi. Ilma andmeteta ei saaks toodet käigus hoida, arendada ega kasumit teenima panna. Tavakasutaja jaoks sageli märkamatult müüvad tehnoloogiafirmad aga kogutud andmeid edasi kolmandatele osapooltele, kes omakorda kasutavad saadud teavet personaliseeritud reklaamide ja informatsiooni edastamiseks või juhatavad kasutajad otsejoones mõne konkreetse kaupluse- või kohvikuketi uksest sisse. Näiteks peavad kollide jahil olevad Pokemon Go mängijad paljudes riikides peatuse tegema McDonaldsis, sest just sinna on suurkorporatsioonide partertehingu käigus loodud Poké-võimlad.
Digividinate või platvormide kasutamise kaudu tekkivad andmed võivad jõuda aga ka näiteks tööandjateni, kindlustusfirmadeni või pankadeni ehk hakata mõjutama meie elu algsest Tiktoki, Fitbiti või vaimse tervise äpi kasutamise kontekstist hoopis teises sfääris. Näiteks rasedusrakenduse kasutajad võivad ootamatult avastada, et nende personaalsed terviseandmed on jõudnud nende tööandja kätte, hakates mõjutama nende edasist karjääri, või noorte autojuhtide sõidusujuvust hindava telefonirakenduse andmestest sõltub, mis hinnaga tervise- või autokindlustust perele pakutakse. Sellisest andmedoonorlusest on sageli võimalik loobuda vaid teenuse lõppemise hinnaga.
Institutsionaalne privaatsus: andmestunud koolikeskkond
Uusi tehnoloogilisi lahendusi kasutatakse üha enam ka erinevates haridusasutustes – eelkoolist kõrgkoolideni välja. Koroonapandeemia kiirendas haridussektori andmestumist veelgi, muutes 2020. aasta kevadel ca 1,6 miljardi õpilase hariduse omandamise veebiplatvormidest ja tehnoloogilistest lahendustest sõltuvaks.
Uusi tehnoloogilisi vahendeid on hakatud koolides kasutama väga erinevatel eesmärkidel. Näiteks selleks, et ennustada lapse õppeedukust ja edasijõudmist koolis; monitoorida laste käitumist, kohalkäimist või vaimset tervist; hinnata nende osavõttu õppeprotsessist; ohjata akadeemilist petturlust või et tagada lastele turvaline ja ohutu koolikeskkond. Kõik sellised lahendused muudavad lapsed aga andmeobjektideks, sest enamjaolt pole lastel võimalik sellisest jälgimisest hoiduda või loobuda, olgugi et nende käigus kogutakse sageli hulgaliselt nii biomeetrilisi kui käitumuslikke andmeid.
Kuidas võiks selline andmepõhine õpilaste jälgimine koolides välja näha? Toon mõned näited rahvusvahelisest praktikast. Hiinas on koole, kus koolivormi sisse õmmeldud mikrokiibid aitavad turvameestel popitegijaid ukse pealt kinni pidada ja tagasi tundi toimetada, või koole, kus õpilaste tunnis kaasatöötamist ja keskendumist mõõdab elektroentsefalograafia (EEG) anduritel töötav peavõru. Ameerika Ühendriikides on paljud koolid võtnud kasutusele õpilaste sotsiaalmeedia profiilide monitoorimist võimaldava tarkvara, et juba eos ära hoida potentsiaalseid koolitulistamise ja terrorismi juhtumeid, aga ka selleks, et tuvastada vaimse tervise probleemide ja depressiooni käes vaevlevaid õpilasi. Austraalia koolid rakendavad õpilaste füüsilist aktiivsust mõõtvaid andureid (nt Fitbit), et motiveerida õpilasi nii koolipäeva kestel kui koolivälisel ajal spordiga tegelema ning nii kehalise kasvatuse tundideks boonushindeid koguma. Suurbritannias ei usaldatud 2020. aasta kevadel pandeemia tõttu ära jäänud gümnaasiumi lõpueksamite asemel aastahinnete väljapanekut aineõpetajatele, vaid hoopis algoritmile, mis hindas ca 40% õpilaste õppetulemused arvatust madalamaks. Teadlased üle maailma on aga välja arendamas personaliseeritud täppishariduse mudeleid, mis võimaldaks näiteks ülikooli õppekava valikul arvestada tudengi geneetilist sobivust õpitava erialaga. Kuivõrd pakuvad sellised arengud tegelikult lahendusi erinevatele haridussektorit vaevavatele probleemidele, kuivõrd me võime selliseid tehnoloogilisi lahendusi tegelikult usaldada või kuivõrd eetilised ja õpilaste õiguste ning privaatsusega arvestavad sellised tehenoloogilised lahendused on? Vastuseid nendele küsimustele empiirilised uuringud kahjuks veel ei paku.