Saskia Muru ja Aleksandra Munts-Avajõe
Programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid
Lastekaitse Liidu programmi „Kiusamisest vabaks!“ seisukohast kohtleme kõiki lapsi võrdselt ega too kedagi erinevatest gruppidest eraldi esile. Kiusamise ohvriks võib sattuda iga inimene ja iga laps, seda sõltumata rahvusest, isikuomadustest või väljanägemisest. Uuema kiusamist käsitleva teooria alusel ei põhjusta niisugust tegevust mitte lapse isikuomadused, vaid kiusamine on tingitud grupi madalast sallivuskultuurist.
Programmis “Kiusamisest vabaks!” kirjeldatakse sallivust kui igaühe erinevustega arvestamist ja üksteise kohtlemist võrdseina. Sallivus on miski, millest juhindumine suunab märkama ja aktsepteerima ümbitsevate inimeste mitmekesisust, seda nii üksikindiviidi kui rühma tugevusena. See hõlmab arusaamist ja arvestamist, et teiste arvamus on sama oluline kui sinu oma, isegi kui sa alati kaaslasega ei nõustu ega saa temast täielikult aru. Austus ja sallivus käivad käsikäes ning nende väärtuste abil võetakse omaks mitmekesisus.
Lapsed ei satu kooli või lasteaiarühma omal soovil ega saa rühmakaaslasi alati ise valida. Seepärast tuleb selgitada, et nad ei pea olema koheselt kõigi teistega parimad sõbrad, kuid saavad ja peavad olema head kaaslased nendega, kellega sattusid ühte rühma. Inimene valib sõpru enda soovil ise, kuid häid kaaslasi vajab ta kuulumiseks sotsiaalsesse võrgustikku, oma identiteeti kujundamiseks, arenemiseks, turvalise ja mõtestatud isikliku elu tundmiseks. Olla hea kaaslane tähendab teisi austada, sallida, neist hoolida ning olla julge, kui tuleb kaitsta nii iseenda piire kui pakkuda vajadusel abikätt.
Grupi sallivuslävi ja aktsepteerimise tase määrab, kas kiusamist esineb või mitte. Kui inimene hakkab kahtlema, kuhu ta kuulub või kas ta üldse kuhugi kuulub, võib see tekitada ebameeldivaid tundeid, sest tajutakse ohtu iseenda eksistentsile. Laste kuuluvustunne võib sattuda surve alla, kui kogukonna positiivne tähendus on määratlemata või rühmades, kuhu nad kuuluvad, on vähe sallivust. Tasakaal lööb kõikuma ka siis, kui senises stabiilses elus hakkavad toimuma häirivad muutused, näiteks kui mõni tore õpetaja jääb haigeks või lahkub töölt. Aga ka uute laste tulemine klassi võib senist tasakaalu kõigutada. Üks võimalus ebameeldiva tunde vaigistamiseks võib olla turvalisuse leidmine muul viisil, näiteks luua uus suhtlusring, mille põhieesmärgiks kujuneb kellegi tagakiusamine. Teisisõnu võib kiusamises näha sümptomit, mis väljendab hirmu üksijäämise ees ja moodust uue koosluse loomiseks.
Lapsed peavad tundma kogukonna kuuluvust isegi tugevaid sõprussidemeid omamata. Laste omavahelistele suhetele tuleb hakata tähelepanu pöörama niipea, kui neist saavad igapäevase eakaaslaste kollektiivi liikmed ning luua teadlikult tingimused laste ühtekuuluvustunne tekkimiseks ja koosolemisõõmuks, juurutades samal ajal üldinimlikke väärtusi.
Kõik, mida inimene endaga grupikooslusesse kaasa toob, omab tähtsust, mõjutab grupi kultuuri ja õhustikku. Seda tuleb osata väärtustada ja esile tuua kui positiivset mitmekesisust. Kõrge sallivuskultuur ei tähenda mitte ükskõiksust, vaid aktsepteerimist, võrdset kohtlemist, mitmekesisuse mõistmist ja austaval viisil oma ja kaaslaste piiride eest seismist.
Rohkem sallivust!