Varje Ojala
Lastekaitse Liidu juhataja
“Õnnelik laps – kuulatud, kaasatud ja mõistetud” on pealkiri, mida kannab tänavune Lastekaitse Liidu aastakonverents, mida on 18. novembril võimalik jälgida ka veebi vahendusel. Hästi ilusad sõnad ning hea ja õilis suund, kuid igapäevane reaalsus on siiski kahjuks teine. “Ema, sa ei kuula mind praegu!” Usun, et keegi meist pole sellest süüst päris puhas ehk et kui sageli me kuuleme, ent tegelikult ei kuula?
Ükskõik, kas räägime kodu, kooli või laiemalt kogu ühiskonna kontekstis, lapsed ei ole rumalad ning tunnetavad hästi, kes päriselt kuulab ning kes lihtsalt kuuleb.
Seekordses Märka Last veebiajakirjas, mis on pühendatud lapse õiguste kuule ning laste osalusele ja kaasamisele, saavad sõna nii valdkonnaeksperdid, õpetajad, noorsootöötajad ning muidugi ka lapsed ja noored ise. Siinsetesse teemadesse süvenedes puudutas mind eriliselt meie lapse õiguste saadiku Aveli (15) kirjutatud arvamuslugu, mille kohta oli minu esimene reaktsioon, et selle loo näol on meil ju lapse õiguste kuu juhtkiri olemas ning mitte ainult – tema poolt käsitletav youthwashing on väärt üle-eestilist diskussiooni.
“Youthwashingu puhul on tegu kaasamisega viisil, kus noored küll pealtnäha on kaasatud, kuid reaalselt ei võeta nende arvamusi kuulda. Youthwashinguga on tegu näiteks siis, kui noorel palutakse teha intervjuu, mille tekst on talle ette kirjutatud ning ta täidab laias laastus vaid reklaamnäo rolli,” kirjutab Aveli.
Laste ja noorte valdkonnas on tänaseks palju erinevaid lähenemisi, mõisteid, kontseptsioone, nagu ka spetsialiste, organisatsioone ja arvamusi. Eesti on väike, tubli ja edumeelne riik, siinsed arengud on võrdlemisi kiired ning tänu sellele on ka meie noortel juba praegu päris palju võimalusi osaleda ja kaasa rääkida.
Seesuguste arengute teine äärmus on see, et erinevate organisatsioonide vahel jagavad end ühed ja samad noored, kes on sageli juba noores eas läbipõlemise äärel. “Lapsed ja noored, eriti aga koolinoored, ei peaks sisendi andmiseks kulutama oma vabast ajast tundide kaupa aega. Ainuüksi kool ja kodutööd võtavad täiskasvanu päevase tööaja jagu aega. Laps teeb seda vabatahtlikult. Ära koorma teda üle ning ära pane valima unetute ööde või sisendi andmata jätmise vahel! Tuleb leida tasakaal,” toob Aveli välja ning taaskord noogutan mõttes temaga kaasa.
Ent kuidas seda tasakaalu leida või tekitada? Milline on piisavalt paindlik, lapse jaoks arusaadav ning tema aega väärtustav meetod? Kas kõigil on vaja osaleda või kuidas aru saada, kes soovib sõna sekka öelda?
Sageli oleme olukorras, kus igapäevane infovoog on nii suur, et isegi valdkonnas tegutsevatel spetsialistidel puudub terviklik ülevaade. Kuidas siis kogu selles teavituste ning hõigete laviinis päriselt laste ja lastevanemateni jõuda? Mis siis on see päriselt osalemine, mille jooksul laps tunneb, et teda on reaalselt ja sisuliselt kaasatud? Et teda mitte ei kuuldud, vaid kuulati. Kuidas jõuda punkti, kus täiskasvanud mõistaksid, et nende teod räägivad kõvemini kui sõnad ning meie kõigi reaalne eeskuju ja igapäevane käitumine mõjutavad rohkem kui kõik projektid kokku?
Küsimusi on kordades rohkem kui vastuseid ning arenguruumi jääb alati. Ent samas tehakse ka juba praegu igapäevaselt tänuväärt tööd nii Eestimaa kodudes, koolides, noortekeskuses, kohalikes omavalitsustes kui ka riiklikul tasandil. Mõned nendest näidetest on läbi meie aastakonverentsi ja siinse veebiajakirja veergude teie ees.
Kuulame, kaasame ja mõistame!
Head lugemist!
“Kuulatud, kaasatud ja mõistetud, aga kuidas?” juhtkiri ilmus novembris 2022 lapse õiguste kuule pühendatud Märka Last veebiajakirjas.