Kristi Märk
Märka Last toimetaja
Kolm vaimse tervise organisatsiooni kolmes Euroopa riigis ühendasid jõud, et tuua kokku teadmised kogemuspõhise toetamise kohta. Ikka selleks, et luua juurde võimalusi jagada toetust ja julgustust vaimse tervise väljakutsete seljatamiseks. Nii sündisid veebipõhised õppematerjalid, mille leiab kodulehelt peersupport.training.
Täna on meie küsimustele vastamas nende materjalide üks loojatest, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise projektijuht ja Peaasi.ee koolitaja, Merle Purre.
Merle, alustame palun algusest ehk et mis asi see kogemuspõhine toetamine üldse on?
Kogemuspõhine tugi on sõnapaar, mis on eesti keeles sisuliselt heaks vasteks ingliskeelsele sõnale peer support. Selle all peame silmas suhestumise viisi, mis aitab teisele inimesele tuge pakkuda või teiselt tuge saada, ja seda võimaldavad inimlikul tasandil jagatud kogemused – see, mis on meil teise inimesega ühist. Kogemuspõhise toe tuum ongi suhe võrdsete osapoolte vahel, leidku see aset kas kahe töökaaslase vahel või kogemusnõustaja juhitud toetavas vestlusgrupis.
Olgugi, et tõenäoliselt on toetaja oma taastumisteekonnal toetatavast mõned sammud eespool ja fookuses on just toetatava võimestamine, pole nende vahel hierarhilist võimusuhet, vaid sarnane elukogemus. Kõigi osapoolte vaated ja kogemused on võrdselt väärtustatud. Sealjuures ei rakendata mingit kindlat tehnikat või mõtteviisi, küll aga juhivad seda teatud väärtused, põhimõtted ja eetilised printsiibid.
Kas kogemuspõhist tuge saab pakkuda iga inimene?
Vaadates lähemalt kogemuspõhist tuge vaimse tervise valdkonnas, siis seda saab pakkuda inimene, kel on kogemusi vaimse tervise väljakutsetega; kes on neist kogemustest taastunud nõndapalju, et tuleb toime igapäevaeluga, ning kel on tööriistad, et hakkama saada ka võimalike tagasilangustega. Need kogemused võivad olla mitmekesised – vaimse tervise raskus nagu näiteks läbipõlemine, diagnoositud häire nagu näiteks depressioon või ärevushäire, aga ka keerulised üleelamised nagu lähedase kaotus, raskused tööl või suhetes, toksiline kasvukeskkond või kasvamine asenduskodus ja palju muudki.
Samuti on oluline, et kogemuspõhine toetaja on oma rasked kogemused läbi töötanud ning tal on nendega teatav ajaline või emotsionaalne distants – ta saab kogetud väljakutsetest rääkida, ilma et see sikutaks teda tagasi valusatesse tunnetesse. Sama tähtis on ka see, et inimene on omandanud ka kogemuspõhise toetamise põhitõed – sealhulgas mõelnud läbi enda isiklikud piirid ja selle, et tema tegutsemine oleks eetiline, traumateadlik ja ei teeks kahju.
Teil on praeguseks välja töötatud põhjalikud materjalid, kuidas ja mis põhimõtetele tuginedes te nende loomiseni jõudsite?
Siin on mitu tähtsat tegurit, mis meid sinnapoole suunanud on. Ühelt poolt kindlasti see, et on palju inimesi, kes soovivad teisi inimesi toetada, sageli isiklike kogemuste baasilt. Ja sellist julgustust, innustust, tuge ja abi on ju väga vaja! Võime end sageli leida olukorrast, kus me kuulame ja pakume kellelegi abi ilma, et me oleksime sellest teadlikud. Ent pakkumaks tuge erilisemate vajaduste korral – näiteks raskemate vaimse tervise kogemuste või psüühikahäirete korral – on igapäevasuhtlusest omandatud oskustele vaja veidi täiendust, et mitte sattuda inimlikele eksiteedele.
Seetõttu olemegi selle materjali kokku pannud nõnda, et iga inimene saaks läheneda toetamisele teadlikumalt ja läbimõeldult. Nuputada keerukamate olukordade lahendamise üle juba ennetavalt (mitte alles siis, kui olukord kätte on jõudnud ja tuleb reageerida!) ja tunda end toetajarollis kindlamalt.
Samuti soovime anda enda panuse valdkonna arendamisesse, pannes kokku kvaliteetsed ja kergesti kättesaadavad materjalid, kust võib tuge saada igaüks, kes kogemuspõhisest toetamisest huvitub. Meie eesmärk on see, et need pakuksid head sissejuhatust kõigile, kes alles alustavad oma teekonda toetamise suunas; aga samas annaksid reflekteerimise, teadmiste värskendamise ja uute vaatenurkade võimalusi neile, kel valdkonnas juba veidi kogemust.
Nähes inimeste soovi toetada – ja samas ka professionaalse abi vähest kättesaadavust – jõudis paar aastat tagasi meie organisatsioonini üleskutse osaleda rahvusvahelises Erasmus+ projektis. Seal olid ees ootamas juba kaks organisatsiooni, kelles nägime võimalust leida olulisi mõttekaaslaseid – Hugarafl Islandilt ja HerstelTalent Hollandist. Nii läkski!
Ja pea kaheaastase projekti lõpptulemusena on sündinud sissejuhatav e-kursus ja sügavamale vaatav e-raamat. Need mõlemad leiab veebilehelt peersupport.training, kus igaüks neile tasuta ja mugavalt, ilma kuhugi sisse logimata, ligi saab.
Mainisid eelnevalt kogemusnõustajaid, kas kogemuspõhine toetamine on sama asi, mis kogemusnõustamine?
Neil kahel on suur ühisosa, ent need ei ole samad. Kogemuspõhine toetus on laiem katustermin, mille alla mahuvad mitmed erinevad toetamise viisid ja vormid. Kogemusnõustamine on üks kogemuspõhise toetamise vorme — sihipärane ja formaliseeritud toetamise vorm, mis vajab täiendavat väljaõpet ja juhendatud praktikat. Mulle näib, et see on Eestis praeguseks ka kõige tuntum kogemuspõhise toe vorm.
Lühidalt võib aga öelda, et iga kogemusnõustaja on kogemuspõhine toetaja, aga iga kogemuspõhine toetaja pole kogemusnõustaja. Peer Support+ materjalide läbitöötamine võib olla hea esimene samm kogemusnõustaja väljaõppe suunas.
Erinevatest toetamise viisidest-vormidest, mis mahuvad kogemuspõhise toe katuse alla, annab ülevaate järgmine joonis:
Kas ja millised võimalused on kogemuspõhist tuge rakendada lastekaitsetöös?
Võimalusi selleks on mitmeid, sobitudes erinevate sihtgruppide ja eesmärkidega. Tahaksin välja tuua kolm võimalust, mida näen hästi haakuvat – ja millele leiab toetust ka teaduskirjandusest. Siinkohal tasub aga alati meeles pidada, et iga kogemuspõhise toetaja pakutud tugi on isesugune, kuna sõltub olukorrast ja tema pädevustest.
Esimese olulise võimalusena näen seda kontakti soodustamise viisina. Laste ja peredega töös on esmakohal oskus luua usalduslikke suhteid.
Kogemuspõhine toetamine pakub selleks ühe võimaluse. Praktikud on märganud, et see võib eriti tõhusalt toimida noorte ja teismeliste puhul, aidates murda müüte ja tekitada usalduslikku õhkkonda, kus noor tunneb end päriselt kuuldu ja mõistetuna. Seda kasutades saame ka spetsialistidena silmas pidada ja teada saada seda, mis mõjub just selle lapse või noore jaoks toetavana.
Teise võimalusena näen tugigruppide või toetavate vestlusgruppide ellukutsumist (või sellele kaasa aitamist võrgustikust võtmeisikute leidmise ja kaasamise teel).
Oma igapäevatöös näevad spetsialistid, millisest julgustust ja milliste murede korral on teatud sihtgruppidele kõige teravamalt juurde vaja. Olen kuulnud, et näiteks Soomes on hulgaliselt kogemuspõhiseid tugigruppe erinevate elukogemustega inimeste toetamiseks – näiteks asenduskodus kasvanud noortele; noortele, kelle vanem on kinnipidamisasutuses; rääkimata leinaga või mõne konkreetse häirega elamisega toimetulekut soodustavaid gruppe.
Hea viis selliseid gruppe ellu kutsuda ja käigus hoida on tandemina – üks läbiviijatest võib olla näiteks lastekaitse- või sotsiaaltöötaja (või mõni teine spetsialist, kes end grupiprotsesside juhtimisel kindlalt tunneb) ning teine läbiviija on kogemusnõustaja/kogemuspõhine toetaja. Piisab kahest inimesest, kes saavad kogemuspõhise toe põhimõtteid jälgides luua julgustava ja turvalise keskkonna ning pakkuda seeläbi tuge ja innustust paljudele, kes sarnaste eluraskustega kimpus on. Kasuks tulevad ka vaimse tervise esmaabi oskused!
Kolmanda väärtusliku rakendusvõimalust näen töökeskkonnas. Kogemuspõhise toe abil saavad kolleegid üksteisele toeks olla ja õppida teineteise kogemustest.
Töös laste heaolu kaitseks kohtame sageli keerukaid olukordi, kus kolleegi julgustav sõna ja hea nõu võib olla elulise tähtsusega. Usun, et toetava vestlusgrupi formaat, mida kasutame Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises, võiks selleks eesmärgiks kenasti sobida. Kutsume sellist vestlusringi omakeskis mölateraapiaks ja pean tõdema, et see on väärt asi!
Nii lahe sõna see “mölateraapia”, mida Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise „mölateraapia“ endast täpsemalt kujutab?
Tegu on toetava vestlusringiga, mis võrsunud just meie liikmeskonnas ja lähtub kogemuspõhise toe põhimõtetest. Selle on pisuke struktuur – alustame kokkulepete ja tutvumisringiga, vahepeal on vaba aruteluring, kus küsimusi ja teemapüstitusi võib esitada iga osaleja, ning lõpetame alati lõpuringiga, mille juhtküsimus suunab positiivsusele.
Alustavas ringis saab igaüks öelda neli asja: oma nime, vabalt valitud fakti enda kohta, viimase aja ühe väikse või suure võitluse (väljakutse, raskuse), ja viimase aja väikse või suure võidu (ehk kasvõi tibatillukesegi eduelamuse).
Viimased kaks just sellises järjekorras!
Mölateraapias on oluline, et ka läbiviija jagab oma kogemusi – võitluseid ja võite – ning saab samuti protsessist osa.
Ta seisab küll hea selle eest, et osalejatel oleks selge, mis saama hakkab, ning küsimusi, mille üle arutleda, ent muus osas on ta võrdsel positsioonil teiste osalistega. Just üheskoos luuakse usalduslik, toetav ja julgustav keskkond, kus saab suhelda, vaikida, kuulata, mõelda, nutta, naerda, mängida – just seda, mida tolles hetkes tarvis!
See formaat on sündinud aja jooksul, korjates ja katsetades killukesi siit-sealt ning jättes alles just seda, mis meie noorteliikumise liikmete vajadusi enam on kõnetanud. Ühed killud – laiema raami ja nime osas – rändasid meieni Ülase12 sotsiaalkeskuse inimestega; algusringi ülesehitust on aidanud vormida jällegi ammused liikmed Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi ridadest. Näen, et see formaat on nii paindlik ja universaalne, et oleks vahva näha selle kasutamist ja kohandamist teisteski kogukondades!
Ja lõpetuseks, Merle läheme korraks tagasi täiesti algusesse ehk et kuidas Sa ise üldse nende vaimse tervise ja kogemuspõhise toetamise teemadeni jõudsid?
Jõudsin vaimse tervise teemadeni omalaadse ringiga. Nimelt on meditsiin mulle alati põnev valdkond olnud. Kaalusin arstiõpet, just tagamõttega suunduda psühhiaatriasse. Ent hakkasin pelgama pikka väljaõpet nii üleüldiselt kui seda, et psühhiaatria temaatikasse sukeldumist tuleb ülikoolis mitu-mitu aastat oodata. Läksin siis hoopistükkis semiootikat ja kultuuriteooriat õppima. Nüüdseks olen ikkagi juba kümmekond aastat Tartu Ülikooli radu käinud – praegu sotsioloogia doktorandi kingades.
Magistriõpingute alguses käigus jõudsin aga toredale koostööle Peaasi.ee tiimiga, mis mind vaimse tervise teemade juurde tagasi sikutas. Ning Peaasjade võsuna võrsus ka Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine, mille tegevuste käigus olen saanud avastada seda, milline jõud võib olla toetaval kogukonnal ja kogemuslugude jagamisel. Taastumislood, milles keerukatest elukogemustest on vormitud innustavad, julgustavad või hoopiski abisüsteemide pudelikaeltele osutavad lood, kõnetavad inimesi täiesti ainulaadsel moel.
Nii saangi panustada toredal kombel lõpuks just sellesse valdkonda, mida algselt soovisin, lihtsalt teise nurga alt: tehes uurimusi, koostades materjale, viies läbi koolitusi, töötube, vestlusringe ja projekte. Ja näen oma mitmekesises töös iga päev, kui erakordne ja eluline väärtus võib olla isegi ühelainsal siiral ja hoolival vestlusel.