Marianne Kuzemtšenko, Eesti Autismiühingu juhatuse esimees
autismeesti@gmail.com
Autismispekter on olemuselt lai ja hõlmab endas väga erineva raskusastmega probleeme. Ka autismispektri häirega või autistlike joontega lapsed on indiviidid, erinedes üksteisest oma isiku- ja iseloomuomadustelt. Nagu igal lapsel on neilgi eelistused, võõristused ja hirmud. Nad erinevad üksteisest vaimse arengu tasemelt, on erinevate sensoorsete tundlikkustega ja erineva kõne arengu tasemega. Individuaalsus ja vajadus teistsuguse lähenemise järele muudab sellist last ümbritsevatele inimestele nende mõistmise äärmiselt keerukaks.
Siiski on autismispektri häire või autistlike joontega laps oma olemuselt lihtsalt üks väike inimene. Autismi kui püsiva seisundiga hakati põhjalikumalt tegelema 20. sajandi teises pooles. Hoolimata uuringutest ei ole autismile leitud üheseid tekkepõhjuseid. Kindlasti ei ole autistliku lapse vanemal põhjust ennast süüdistada. Märgatud on, et autismi esineb poiste hulgas umbes neli korda enam kui tüdrukutel. Kuigi autistliku lapse vanemaks, sõbraks või kaaslaseks või temaga tegutsevaks spetsialistiks olemine nõuab enam tähelepanu ja oskust tegutseda pigem praktika kui konkreetsete juhiste abil, pakub see ka palju rõõmsaid hetki.
Kuidas aru saada, et tegu võib olla autistliku lapsega?
Kaasava hariduse tingimustes satub üha enam autistlikke lapsi ka tavalasteaeda. Sealsetel õpetajatel puuduvad sageli eelteadmised ja oskused märgata lapse erivajadust ning teda vastavalt abistada.
Autistlik laps ei erine sageli lasterühmas mingi välise tunnuse poolest. Autismi võiks lihtsate sõnadega defineerides kirjeldada inimese võimetusena tunnetada maailma sarnaselt teistega. Seega on autistliku lapse käitumises midagi erinevat teistest – lasteaiarühmas võib selline laps vältida kontakti õpetajate ja teiste lastega. Tema suhtlemisoskused, oskus algatada mängu ja mängida või töötada grupis on puudulikud. Suuremad lapsed ei mõista huumorit ega nn “ülekantud tähenduses” öeldud asju. Näiteks väljend “vesi ahjus” tähendabki tema jaoks ahju, millesse on valatud vett. Autistlik laps võib hoida tundide või päevade kaupa omaette, mängides süvenenult ühte tüüpi mänguasjadega. Ta võib keelduda maitsmast teatud toite, süüa vaid mingit komponenti toidust või süüa neid eraldi taldrikutelt. Sageli on nad võimlemistunnis kohmakad, katavad muusikatunnis hirmunult kõrvad või hoiduvad voolimisest. Autistlikul lapsel võib olla raskusi ühest tegevusest teise üleminekul, ta võib minna endast välja ka mängu ootamatul lõpetamisel.
Temaga suhtlemisel ja õpetamisel – kasvatamisel tuleb esmalt lähtuda olemasolevatest teadmistest ja täiskasvanu teadlikust soovist teda aidata.
Soovitan olla õpetajal avatud ja püüda rohkem mõista. Autistlik laps oma olemuselt ei ole ju midagi muud kui väga segaduses, hirmunud ja oskusteta laps. Tema keha ja tunnetus ei aita piisavalt kaasa õppimisele toime tulema iseenda probleemide ja muutuva maailmaga. Toetavad inimesed koos toetava keskkonnaga on just see, mida ta vajab.
Maailmas on välja töötatud erinevaid spetsiifilisi metoodikaid autistlike laste õpetamiseks ja abistamiseks Näidetena võiks välja tuua TEACHH, ABA, Lovaas, erinevad teraapiad jms. Enamasti on võimalik leida nende seast lapsele sobivaid sekkumisviise. Need metoodikad annavad õpetajatele ja vanematele teadmised, mida saaks teha lapse abistamiseks. Enamus neist metoodikatest omavad mitmeid sarnasusi. See annab kindluse, et valdavalt on need osutunud sobivaks autistlike laste aitamisel. Järgnevalt mõned mõtted, kuidas saab last aidata ka ilma spetsiifilise väljaõppeta õpetaja.
Lapse eripäradega arvestamine
Autistlikul lapsel on keeruline toime tulla kiire ja muutuva maailmaga. Täiskasvanu saab abistada alustades struktureerimisega. See “võlusõna” tähendab, et kohandame last ümbritseva keskkonna ja ajakava lapsele sobivaks.
Autistliku lapse jaoks võib pisimgi muudatus teda ümbritsevates esemetes või päevakavas tuua esile käitumisprobleemi. Soovitan hoida lapse keskkonna suhteliselt muutumatuna. Siiski on aeg-ajalt vaja muutusi teha. Hea lahendus on tutvustada plaanitavaid muutusi lapsele eelnevalt, andes talle aega nendega kohanemiseks. Ka muutused päevakavas peaksid olema lapsele eelnevalt räägitud. Keskkonna kohandamisel saab arvestada lapse sensoorseid omapärasid abivahendite kasutamise või keskkonna vältimise abil. Nii võib müratundlikul lapsel abi olla kõrvaklappide kasutamisest tolmuimeja või pesumasina töötamise ajal, ka muusikatunnis. Lõhnatundliku lapse puhul saab mõista, mitte hukka mõista, tema ebameeldivaid aistinguid. Kui lapse keha on tundlik, ei tasu teda sundida kandma lühikeste või pikkade varrukatega särki või talle ebasobivaid materjale.
Autistlike laste jaoks võiks mängu ja õppimise ala olla eraldi ja nii ka lapsele selgitada. See aitab tal keskenduda ja vältida teadmatusest tekkida võivat segadust.
Toetav rutiin ja turvatunne lapse päevakavas
Pidevate muutustega aitab autistlikul lapsel tugiraamina toime tulla rutiin. Kui laps on eelnevalt teadlik, mis ja kus hakkab toimuma, kes on tegevuses osalejad, millal tegevus algab ja lõpeb ja mis sellele järgneb, on tal iseenese jaoks kergem luua teatavad laadi selguseid ja seoseid. Seega saab lasteaiaõpetaja sellisele lapsele muusika- või liikumistunnist ette teatada ja muuta sellega tunnis osalemise lapse jaoks hõlpsamaks. Päevakava saab lapsele koostada vastavalt tema võimekusele. Kasutamiseks sobivad nii pildid, piktogrammid kui ka sõnad, palju on leitav internetiotsinguga.
Samas peaks mõtlema ka sellele, et maailm ja inimesed muutuvad ajas ja ka autistlik laps peab õppima muutustega toime tulema. Seetõttu ei tohiks jääda ühte kindlasse rutiini kinni ja tuleks teha ka ilma hädavajaduseta, ettevaatlikult, kuid kindlalt rutiinis muutusi. Kindlasti on oluline toimuvat eelnevalt lapsele selgitada ja talle harjumisaega anda.
Autistlik laps vajab sageli mõnda abivahendit, et tunda end turvaliselt. Mõne lapse jaoks on selliseks abivahendiks mõni ese, näiteks mänguasi või rõivas. Mõni laps vajab kindlat stereotüüpset tegevust, mis aitab lapsel uutes situatsioonides ebakindluse ja erinevate emotsioonidega toime tulla.
Kui sellised lapsele olulised abivahendid või tegevused ei kahjusta ega häiri teisi, võiks neid lapsele lubada. Turvatunne ja heaolu on lapse kohanemisel olulised. Kui aga mõni tegevus on näiteks teiste laste suhtes ebaviisakas või häiriv, peaks leidma lapsele asendustegevuse.
Kannatlikkus viib sihile
Autistlikud lapsed vajavad paljude ka lihtsatena tunduvate oskuste omandamiseks rohkem aega ja harjutamist. Seetõttu ei tohiks vanemad ega ka õpetajad esimeste ebaõnnestumiste peale käega lüüa. Sageli võtab mõne oskuse omandamine aega kuid, isegi rohkem. Kuigi täiskasvanu jaoks võib õpetamine olla vägagi raske ja sihikindel töö, ei saa lapsele anda signaali, et eesmärgi saavutamisest saab loobuda. Näiteks võib tunduda, mis siis ikka, kui ta ei oska noa ja kahvliga süüa, Tulevikule mõeldes on aga edaspidi lihtsam ja ka meeldiv ühine ajaviide lapsega koos väljas söömine. Ka enamikku enesehooldusoskustest on raske selgeks õpetada, kuid iseenesest see ei tule. Lapseeas sisseharjunud oskused aitavad autistliku inimese toimetulekule suuresti kaasa tema edaspidises elus.
Lasteaia, lapsevanemate ja lapse ühisel jõul saabub edu
Lasteaiaõpetaja koostöö vanematega on alati tulemuslik, ent autistliku lapse puhul üks tähtsamaid alustalasid. Sageli on vanematel mõni väike nipp oma lapsega probleemsetes olukordades toime tulekuks. Kui vanemad soostuvad seda oskust jagama õpetajaga, võidavad mõlemad pooled. Ka vanemad on õpetajale tänulikud märgatu eest.
Lapsevanemate ja õpetajate jagatud rõõm, teadmised lapse kohta, tema oskused, eripärad ja hirmud on olulised lapse õpetamisel parima tulemuse saavutamiseks. Kuna autism väljendub puudulikes sotsiaalsetes oskustes, siis on lapselt informatsiooni saamine vähene või puudulik. Õpetajal võib olla raske mõista, et vanemad ei julge, ei oska või ei tule õpetajalt abi küsimise peale. Avatud ja julgustavam suhtlemine ja oma abi pakkumine on lihtsad tõed üle kordamiseks. Lapsed, keda ümbritsev tugivõrgustik teeb omavahel tihedat koostööd, on tavaliselt soodsas ja arengut soodustavas keskkonnas.
Täiskasvanute ülesandeks on aidata väikest autistlikku last, kes ei oska väljendada oma soove, muresid ja hirme. Omandatud erioskustest enamgi aitab autistlike laste arendamiseks sobilikule keskkonnale õpetaja või vanema soe süda ja hooliv suhtumine ning julgus otsida abi ja infot ning teha koostööd. Leidkem üles iga lapse tugevad küljed ja nendele tuginedes arendagem neid vanemate ja spetsialistide koostöös.