Loone Ots
MTÜ Lastekaitse Liit president
Emadepäeva peame just õigel ajal: kõik õitseb, lilli võib tuua sületäite kaupa. Istume korraks koos, austame emasid ja rõõmustame pereväärtuste üle.
2011. aasta Perekonnaseadus sätestab, et alla 18aastane laps peab vanemaid kodutöödes aitama. See on veider. Lapse osalus mikroühiskonna ehk kodu toimetustes on ju endastmõistetav. Jõukohaselt ja lapsele sobivalt. Kolmene suudab kuivatada nuge-kahvleid, viiene võtta tolmu ja kümnene pesta põrandaid. Vana hallitanud arvamuse järgi on need kõik „naistetööd“, tähendab, tööd, mida kodus on tavaliselt teinud ema ja milles kaasalöömine võtab tänapäeva töötavalt ja tihti ka õppivalt emalt argitoimetusi vähemaks.
Eesti elu on edenenud. Keskküte, tolmuimeja, nõude- ja riidepesumasin, aga ka valmistoit jätavad meile rohkem aega iseenda jaoks. Tublid emad kutsuvad lapse asemel appi masina.
Nii ongi tänapäeva lapse jaoks töö rohkem koolitöö. Ta õpib ja õpib, saab häid hindeid ja tunneb, et tema töö on kandnud vilja. Iseenda jaoks. Lapsed ja noored panustavad paraku järjest vähem üldise hüve loomisse, sellesse, millest oleks kasu kõigil ja mille eest pole oodata isiklikku tasu.
See on tõsine probleem. Kasvatades lapsest head kodanikku peame juurutama temas ka mõtteviisi, et mingeid asju tehakse teiste jaoks. Mitte kõik lapsed ja noored ei osale maikuistel „Teeme ära!“ talgutel ega lähe parki puid istutama. Nagunii on selliseid suuri üleriigiaktsioone harva. Laps peaks saama tasuta töö kogemuse. Rõõmu panustamisest, nagu ta panustab tasuta või lausa peale makstes YouTube´i kanalisse uut infot ladudes.
Lapse palgatöö on Eestis hästi reguleeritud, luubi all, nagu peabki. Ent siiski tekib mõnikord nostalgia mõeldes ajale, mil kool nõudis lapselt ühiskondlikult kasulikku (paneme tähele nimetust!) tööd ja pidas selle kohta päevikus arvestust. Mil mööda tänavaid jooksid abivajajaid otsivad timurlased või usinad vanapaberikütid, kes täitsid oma missiooni õhinal, mitte käsu korras, sest ühiskond väärtustas seda. Või lastele, kes tohtisid töötada kooliaias koolitoitu kasvatades, ilma et vanemad oleks lastekaitsele kaebama läinud.
Ringiga koju naastes peame mõtlema peredele, kes on sõlminud lapsega lepingu, et nõude kuivatamise eest saab euro või isegi kaks. Või lasevad lapsel võileibu teha ja ostavad need õhtueineks ära. See on sama vale kui kutsuda, paluda, anuda last tulla ja kuivatada nõud (tasuta) ning saada vastu torssis nägu ja kuri sõna. Paraku olen ise näinud nii ühte kui ka teist ja mitte ühes, vaid liiga paljudes kodudes.
Emal on üks emadepäev, kus ta saab lilli ja võib-olla kohvikandiku voodisse. Aga perel võiks olla 365 päeva aastas, kus kõik pereliikmed annavad jõudumööda oma osa, et kodu oleks Kodu. See ei tähenda, et kümneaastane laps peaks hooldama haigestunud õde ja väikevenda, sest ema ja isa töötavad välismaal. See tähendab märgata, et miski ootab tegemist ja ära tunda, et mina saan seda teha, ootamata ema käsku või seda, et isa selle ise korda sätib. Tähendab arusaamist ja soovi võtta vastutus. Kodust algavat partnerlust, mis kasvab koos lapsega suureks ja ühiskondlikuks.
Aga lisaks tähendab see soojust ja armastust. Aasta ringi, emadepäevast emadepäevani.
foto: internet