Jaanus Kangur
Religiooni antropoloog, taastava õiguse ekspert
Võiduta õigus
Eesti kriminaalõiguses on võistleva menetluse mõiste, kus keegi võidab ja keegi kaotab. Võib aga juhtuda, et kaotavad kõik. Ligi kümme aastat tagasi varastati minult fotoaparaat ja sülearvuti, kahju oli umbes 20 000 krooni. Asjaolud olid selged ja pärast üsna lühikest uurimist mõisteti teo sooritanud alaealine noormees kohtus süüdi. Mina võitsin, õigupoolest võitis prokurör minu huvides. Süüdlase karistuseks oli poolteist aastat tingimisi vangistust ja kahju hüvitamine. Kui mõne aja jooksul mulle kahju hüvitatud ei olnud, pöördusin kohtutäituri poole. Tema ei saanud mind aidata, sest süüdimõistetud noormehel polnud ei vara ega sissetulekut. Minu võit osutus Pyrrhose võiduks. Maksumaksja, kaasa arvatud minu, raha eest olid tööd teinud uurija, prokurör, kohtunik ja kohtutäitur, ainus kes kogu protsessi ei panustanud oli kahju tekitaja. Olukord poleks kaugeltki parem olnud, kui ta oleks reaalselt vangi mõistetud, sest siis oleks maksumaksja, kaasa arvatud minu, kulu olnud veelgi suurem. Lõpuks ei ole keegi võitnud, vaid kord tekitatud kahju on üksnes suurendatud. Mida siis teha?
Võit – võit õigus?
Aastal 1974 Elmira linnas, Kanadas olid noorukid lõhkunud 24 tänavale pargitud autot. Selle asemel, et saata noored vangi või määrata tingimisi karistus, saatis kohtunik Gordon McConnell noorukid kõigi kannatanute juurde vabandama ja hüvitises kokku leppima. Esmalt võimaldas see kahju tekitajatel võtta otsese vastutuse enda tekitatud kahju eest, vaadata kannatanutele otse silma ja vabandada. Üks noormeestest, Russell Kelly, on hiljem öelnud, et see oli üks raskemaid hetki tema elus. Teiseks hüvitasid kahju tekitajad otsese kahju kannatanutele ning kolmandaks vähendas see protsess märkimisväärselt tõenäosust, et eksinud noorukitest oleksid saanud professionaalsed kurjategijad. Õigupoolest otse vastupidi – seesama Russell Kelly tegutseb täna edukalt turvalisuse ja õiguse valdkonnas.
Sellist lähenemist nimetataksegi taastavaks õiguseks. See ei ole ennekõike meetod või programm, vaid teatud lähenemisviis sotsiaalsetele konfliktidele. Taastava õiguse kese on konflikti läbi tekkinud kahju heastamine, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled ning mille eesmärgiks on kõigi osapoolte tervendamine ning turvalise kogukonna ja üldise rahu loomine.
Ma usun, et ka minu loo puhul oleks palju suurem võit olnud see, kui noormees, kes mulle materiaalset kahju tekitas oleks kas minu heaks töötamise vms viisil mulle kahju hüvitanud. Kui ta oleks mul suve läbi muru niitnud, oleks minu jaoks kahju korvatud ja säärane töökasvatus oleks ka tema jaoks kindlasti mõjusam olnud. See oleks võit-võit lahendus. Selline lähenemine võib meie õigusruumis tunduda võõras, aga tegelikkuses ju väga lihtne, vähem kulukas, preventiivses mõttes efektiivne ja mis peamine, kannatanu seisukohalt õiglane.
Kahjusid heastav, osalisi kaasav ja kuritegevust ennetav õigus
Taastav õigus pole midagi uut ega enneolematut, vaid vahepeal pisut unarusse jäänud vana. Norra sotsioloog Nils Christie on kirjeldanud konflikti kui omandit ning tema sõnul on konflikt osalistelt “varastatud”. Ühel hetkel ajaloos, ei käsitleta enam konflikti kui inimeste vahelist, vaid kui inimese ja riigi vahelist asja. Selle protsessi peamine tagajärg on kannatanu marginaliseerumine. Konflikti keskmesse tõusevad kahju tekitaja ja karistamine. Taastava õiguse eesmärk on anda konflikt osalistele tagasi, et kõik, kes on konfliktist mõjutatud, saaksid lahendusprotsessis osaleda ning peamine eesmärk oleks tekitatud kahjude heastamine ning suhete taastamine (ing. k. making things right).
Taastava õiguse kesksed küsimused mistahes konflikti puhul on:
- Milline kahju on tekkinud?
Kahju puhul võetakse arvesse nii otsest materiaalset, kuid ka kaudsemat emotsionaalset kahju. Ennekõike vahetu kannatanu, aga samuti kogukonnale ja ka kahju tekitajale endale tekkinud kahju, näiteks suhete katkemine või halvenemine, sotsiaalse staatuse langus jne.
- Kes on selle eest vastutav?
Uus-Meremaa maooridel on väljend whanaungathanga, mis tähendab seotust ja suhteid ning kogukondlikku rahu, mille eest on kõik vastutavad. Taastav õigus baseerub osalt moodsale individualismile ning käsitleb konflikti ennekõike isikute vahelise küsimusena, mis tuleb lahendada nende osalusel ja huvides. Teiselt poolt on taastav õigus kogukondlik ning eeldab kõigi konfliktist mõjutatud osapoolte kaasamist lahendusprotsessi. Oluline on lahendus suunata põhjustele, mitte tagajärgedele. Nii võib olla oluline võtta kogukonnal vastutus selle eest, et kellestki kujuneb kurjategija (mis ei välista ega vähenda kahjutekitaja isiklikku vastutust).
- Kuidas see kahju heastada?
Kahju heastamisel on oluline, et see vastab nii kannatanu vajadustele, kui kahju tekitaja võimalustele. Oluline on, et kahju tekitajale oleks võimalikult otsene ja isiklik võimalus tekitatud kahju heastada (näiteks trahvid on pigem vanematele suunatud, mitte alaealisele õigusrikkujale).
Kas taastav õigus on imerohi? Ei ole. Esiteks ei ole seda võimalik rakendada kõigi konfliktide puhul. Peamiselt juhul kui kahju tekitaja ei võta vastutust ning ei ole valmis enda teo eest vabandama ega kahju heastama. Täismahus ei saa ka taastavat õigust rakendada kui kannatanu ei soovi protsessis osaleda. Paljudel juhtudel on aga taastav õigus parem lahendus kui süü ja karistuse keskne konfliktilahendus.
Taastav õigus praktikas
Taastava õiguse levinumaid praktikavormid on lepitus (ing k mediation), taastav nõupidamine (ing k conference või ka family group conference) ning ringid (ing k circles). Euroopas on ilmselt kõige enam levinud lepitus, kus kaks (vahel ka enam) konfliktset osapoolt püüavad jõuda kokkuleppele vahendaja kaasabil. Taastava õiguse elujõule viitab asjaolu, et kui 1970-ndate keskpaigas rakendati seda peamiselt kriminaalõiguses, siis täna rakendatakse taastava õiguse praktikaid koolides, tööl, kogukonnas jne. Samuti saab taastavat õigust rakendada nii konflikti järgselt, kui seda ennetavalt ning ringide metoodikat kasutatakse tihti ka ilma igasuguse konfliktita. Austraalias ja Suurbritannias tegutsevad mitmetes koolides õpilaslepitajad (ing k peer mediator) ja mõnes kõrgkoolis akadeemilise personali lepitajad. Taastav õigus on levinud paljudesse valdkondades. Selle rakendamiseks on oluline mitte vaadata neile erinevustele, mis meil on mõne teise riigiga, kus neid praktikaid kasutatakse, vaid sarnasusi ennekõike üldinimlikul tasandil. Teiseks ei ole vaja otsida põhjusi, miks see ei võiks töötada. Näiteks, et eesti inimesed on kinnised, vaid pigem tasub leida meile ainuomaseid viise, kuidas taasvat õigus Eestis võiks töötada. Ning viimaks tasub veelkord rõhutada, tegemist pole imerohu või utoopilise ühiskonna loomise kavandiga, vaid pragmaatilise ja efektiivse viisiga kuidas konfliktidest tulenevat kahju ennetada ja/või selle tagajärjel tekkinud kahju vähendada. Taastava õiguse eesmärk on, et selle rakendamisest võidaksid kõik.
Kaisa Vetemaa, lastekaitsetöötaja: Tuginedes oma 2016. aasta magistritööle „Taastav õigus töös alaealiste õigusrikkujatega“, leian, et alaealiste õigusrikkujate puhul on oluline reageerida Eesti õigussüsteemis viisidel, mis alaealiste käitumist positiivselt mõjutaks. Noorte ning neid ümbritseva lähivõrgustiku kaasamine protsessi on sageli konfliktilahendamisel mõjusam, kui noore eest otsuse langetamine. Lastekaitsetöötajana leian, et taastava õiguse rakendamine, taastava õiguse põhimõtetest lähtumine, võiks olla alternatiiviks karistuslikule lähenemisele. Lastekaitsetöö tähendab eeskätt tööd perega, last või noort ümbritseva võrgustikuga. Taastavast õigusest lähtumine võimaldab kõigil professionaalidel, kes töötavad laste ja peredega, keskenduda positiivse suhte loomisele, et kutsuda esile muutus, mis omakorda aitab kaasa korduvõigusrikkumiste ennetamisele tulevikuperspektiivis.