Programmi „Kiusamisest vabaks!“ sõprusprogramm „Paremad sõbrad“ ühendab väiksemaid ja suuremaid koolis käivaid lapsi. Programm lisab väiksematele lastele turvatunnet ja pakub vanematele lastele väärtustamise tunnet. „Paremad sõbrad“ aitab erivanustel lastel saada sõpradeks ja muuta nii koolikäimine meeldivamaks kõigile. Selles artiklis jagavad oma kogemust programmi kasutamisest Tallinna Inglise Kolledži gümnaasiumi õppejuht Liisa Pärn ja käesoleval õppeaastal abituuriumis õppiv Marcus Ehasoo, kes koostas programmi „Kiusamisest vabaks!“ sõprusprogrammi „Paremad sõbrad“ tegevustest 2. ja 11. klassis uurimistöö.
Liisa Pärn, Tallinna Inglise Kolledž, gümnaasiumi õppejuht:
Tallinna Inglise Kolledž soovis välja arendada ülekoolilist väärtussüsteemide programmi, mis sisaldaks ennetustööd, et kaasõpilaste ja õpetajate vahel oleks meeldivad koostööle orienteeritud suhted. Koolil on kasutuses õppija profiil, milles sisalduvad muuhulgas sellised väärtused nagu avatus ja hoolivus. Kuna „Kiusamisest vabaks!“ programm põhineb samuti neil väärtustel, oli kokkupuutepunkt olemas. Näis, et neid kahte saab omavahel kenasti ühendada, samuti oli „Kiusamisest vabaks!“ programmi puhul olemas võimalus seda ülekooliliselt rakendada. Juhtkonna sooviks oli kaasata kõik kolm kooliastet ning ka lapsevanemad. Selle tulemusena tekiks suurem kogukonna ja ühtse koolipere tunne.
Esmalt osalesime Lastekaitse Liidu korraldatud kahepäevasel õpetajate koolitusel, mis toimus vahetult enne uue kooliaasta algust augustikuus. Veidi enam kui poole aasta möödudes, aprillikuus, toimus programmi jätkukoolitus, mis hõlmas samuti kogu õpetajaskonda. Esimese koolina Eestis olime julged ning võtsime eesmärgiks rakendada programmi ühes selle väärtuste ning põhimõtetega ka keskkooli osas. Alg- ja põhikoolis on õpetajatele abiks kohver programmi materjalidega ja muidugi juba paljudele lastele lasteaiast armsaks saanud Sõber Karu, keda võib igapäevaselt silmata koos õpilastega koridorides jooksmas või isegi õue kehalise tundi minemas. Suurt rolli just põhikooli viimastes klassides ning keskkoolis mängivad klassijuhendajad, kes on programmi väärtusi sidunud meie kooli õppija profiili põhijoonte kogumiga ning arutlenud nende üle just „Kiusamisest vabaks!“ programmi väärtuste taustal. Ikka ja jälle arutletakse küsimuse üle, kuidas olla salliv, hooliv, avatud ja julge. Neid teemasid saab hõlpsasti lõimida oma ainetundi iga õpetaja. Nii võib põimida arutelu nii kirjanduse kui ka võõrkeeletundidesse või lihtsalt mõttevahetuseks argipäevaste situatsioonide või klassis toimuva üle. Ühes viimases arutelutunnis, mille oma gümnaasiumi klassiga pidasin, õnnestus mul publikuni viia mõttetera, mis võiks olla keskne igas lasteaias ja koolis – “me ei pea olema sõber igaühega enda ümber, kuid me saame igaühega olla ikka ja alati sõbralikud”. Arvan, et seda endale motoks võttes ongi samm-sammult võimalik ennetada kiusamist. Muidugi peame õpetajatena ka ise seda sõnumit päevast-päeva endaga kaasas kandma ning sellele vastavalt käituma. Minnes ajas tagasi eelmise õppeaasta sügisesse, siis koostöös algklasside õppejuhiga leidsime, et programm ja selle põhitõed võiksid saada konkreetse tegevuse ja väljundi just keskkoolis, kus ta muidu ehk vähem rakendust leiaks. Hea väljund selleks tundus olevat “Paremad sõbrad” programm. Koostöös algklasside rahvusvahelise klassi juhatajaga viisime terve õppeaasta jooksul läbi ühiseid üritusi 2. ning 11. klassi õpilastele.
Nagu ikka oldi uue asja suhtes skeptilised ja eestlaslikult pigem negatiivselt meelestatud, seda just üheteistkümnenda klassi õpilaste puhul. Kuid aeg tegi oma töö, ning mida edasi, seda enam hakkasid ka nemad asja rohkem südamega võtma. Tõsi küll, mõned tegid seda juba esimesest kohtumisest peale. Õppeaasta jooksul toimus meil kokku 12 üritust, tempo oli koguaeg peal, kuid loobumissoovi ei avaldanud keegi. Ehkki peaaegu täiskasvanud õpilased leiavad sageli, et on juba piisavalt targad ja suhtuvad lisategevustesse kahtlevalt, siis „Paremad sõbrad“ programm leidis igati õigustust ja pakkus lisaväärtusi igale selles osalenule.
Oktoobrist juunini aset leidnud kohtumised hõlmasid väga erinevaid tegevusi. Enne jõule valmisid origami ja kirigami ning käejälgedest sõprusepuu, mille igal sõrmel olid kirja pandud omadused, mida iga sõber peaks endas kandma. Paaril korral toimusid kiiruse peale mõtte- ning sõnamängud. Väikeste üheks lemmikuks oli kindlasti „Kahoot!“, kust ei jäänud välja küsimused sõprusest ja programmi põhiväärtustest. Lisaks väikestele sõpradele tekitas ka suurtes palju elevust paberlennukite võistlus, kus oma väikesele sõbrale kaasa elades tekkis võistlusmoment ka keskkooli õpilastel. Tänu Salliva Kooli projektirahastusele õnnestus pakkuda kõigile ka Heino Seljamaa kohvriteatri etendust, mis ei jätnud külmaks kedagi publiku hulgast. Tegevuste ideed tulid kõik suurtelt õpilastelt, ühel korral kasutasime ka käsiraamatus pakutut.
Kuivõrd soovisin, et suured õpilased arendaksid ka enda juhtimise, ajaplaneerimise ja organiseerimisoskust, siis ürituste kavandamiseks suurtega kohtusime koos 2. klassi juhatajaga vaid viivuks, seega oli vastutus ikkagi õpilastel endil. Arvan, et hea kogemuse andis igale suurele sõbrale ka olukord, kus neil tuli ennast kuulama ja sõnade järgi tegutsema panna ca 50 inimest. See on kahtlemata kasulik kogemus mistahes täiskasvanuelu valdkonnaks. Julgen öelda, et keskkooli õpilased õppisid end selle programmi käigus paremini tundma ja avastasid endas ka uusi omadusi, nad arenesid eelkõige vaimult, mis ongi ju programmi „Kiusamisest vabaks!“ üks eesmärkidest. Programmi koordinaatorina nägin aasta jooksul, kuidas nii mõnigi alguses kohmetu ja kartlik võttis aja möödudes ohjad enda kätte ning suhtles oma väikese sõbraga nii, nagu oleks teda alati tundnud. Sellist sulamist oli näha ka mitme väikese õpilase puhul. Rõõm on sellist arengut, sõprust ja koostööd eri vanusegruppide vahel edasi viia, mistõttu jätkame programmiga ka käesoleval õppeaastal ja seekord teeme seda juba kahes gümnaasiumi klassis. Uue koosluse puhul saan parendada vanaga tehtut ning püüda veelgi rohkem tähtede poole.
Marcus Ehasoo, Tallinna Inglise Kolledži abiturient
Esmapilgul programmist “Paremad sõbrad” kuuldes valdas mind skepsis ning mõte, et taaskord on suudetud tuua Eestisse programm, mille kasutegur on suure küsimärgi all. Kuid siis sain aru, et hinnanguid ei ole mõtet anda enne, kui ei ole näha tulemust, mistõttu otsustasingi oma uurimistöö subjektiks valida ,,Paremad sõbrad” programmi ning uurida, millega on reaalselt tegu. Etteruttavalt võin öelda, et tulemus ei olnud see, mida ma eeldasin.
Minu uurimistöö baseerus vaatlusele ja huvigruppide intervjueerimisele. Intervjueeritud said kõik huvigrupid, mis andis hea ülevaate sellest, mida asjaosalised ise programmist arvavad. Olles ise Tallinna Inglise Kolledži õpilane, valisin just selle kooli oma uurimuse teostamiseks. Oma uurimistöö eesmärgiks seadsin selgitada välja, milline mõju on programmil, millised on programmi tugevused ja nõrkused ning kuidas saaks programmi tulevikus paremini teostada.
Huvitaval kombel osutus gümnaasiumi õpilaste arvamus programmist kohe alguses peale küllaltki madalaks, olenemata sellest, et tegelikkuses ei oldud programmiga niivõrd tuttavad. Suures osas jagasid õpilased minuga sarnast skepsist. Kuid seevastu olid juhtkonna liikmed ja algklasside õpilased programmist huvitatud, viimaste puhul lausa õhinas: oldi uhked, et just nende klass välja valiti.
Nagu arvata oligi, muutus programmi jooksul arvamus nii ühel kui teisel osapoolel. Kõige olulisemaks faktoriks tooks välja väärtushinnangute tekkimise ja nende arendamise. Vanemad õpilased õppisid suhtlema noorematega ja vastupidi, nooremad õpilased arendasid käeliseid oskusi ning seoste tekkimiste võimet, sest programmilised tegevused sisaldasid üldjuhul lisaks suhtlemisele ka lisaeesmärki. Vanemate õpilaste tagasisidest selgus, et paljud said targemaks, kuidas teiste eest hoolitseda ning neid vajadusel aidata. Koostöövõime arendamine oli oluline märksõna terve projekti vältel, mis sai ka realiseeritud. Nagu igal ettevõtmisel, oli ka sellel oma mure- ja arengukohti. Peamiseks probleemiks sai kommunikatsioon ning sellega seonduvad arusaamatused. Kui koolis saavad kokku kolm erinevat huvigruppi, on nende vahel küllaltki raske leida aega ja kohta, kus kokku saada ja koos olla. Seetõttu toimus kohtumisi harva ning need ei kestnud kaua. Vähemasti õpilased ise tunnetasid seda, et pikemalt koos viibimine aitaks eesmärgile paremini kaasa. Programmi jooksul õnnestus kasutada peamiselt ainult ühte keskkonda: klassiruumi või saali, mis ei võimaldanud alati loovust kasutada ning seadis konkreetsed piirangud sellele, milliseid tegevusi sai läbi viia. Programm on küllaltki hea vaheldus tavapärasele kiusamisvastasele programmile. Kui koolil on soov enda õppekeskkonda muuta sallivamaks ja meeldivamaks ning kui tekib vajadus ühtsema kooli järele, siis kindlasti tuleks proovida kasutada just seda programmi. Antud programmi eeliseks on valikuvabadus, st et ette on antud ainult raamid, kuid mida seal raamide sees peale hakata, see on juba igaühe enese loovuses kinni.