Autor: Sigrit Nigulas, Lastekaitse Liidu programmi “Kiusamisest vabaks!” koolitaja
Väikestest asjadest sünnivad suured. Tihti me igatseme kohe suure pildi teostumist, kuid unustame detailidele tähelepanu pöörata. Ja vahel meil läheb meelest, et detailideks, ühendavateks lülideks, võime olla ka me ise.
Kaasav hariduskorraldus on aina enam tähelepanu keskpunktis ja kellelegi ei tule vast üllatusena selle rakendamise ilu- ja valukohad. See on olnud aastast aastasse me kõrvus, mõtetes ja tegudes. Ometi tuleks endalt küsida, kas mina ikka olen selle idee ja teostamisega päriselt ja täielikult kaasas?! Kaasava hariduse efektiivsemaks ellu viimiseks on endiselt puudu ressursse, ent vähemtähtsad ei ole puudujäägid meie endi hoiakutes. Kui suured asjad käivad vahel üle jõu, siis alustame väikestest. Alustame iseendast, et olla eeskujuks.
Mida teen mina selleks, et teised minu ümber tunneksid end kaasatuna ning osana tervikust? Salliv ja hooliv keskkond on kaasava hariduskorralduse alustalaks ning see on konkreetselt see, mille loomist saab iga inimene toetada. Vahel on hea piiluda enda sisse ja vaadata, millised on need seemned, mida oled enda ümber külvamas. Seda ei peaks tegema vaid korra, vaid see võiks saada harjumuseks. Küsida endalt, vastata endale ja mõelda, kuidas saaks veelgi paremini edasi tegutseda.
- Kuidas mina väljendan sallivust kaasinimeste suhtes?
- Kuidas ma õpetan teisi rohkem sallima?
- Kuidas mina väljendan hoolivust kaasinimeste suhtes?
- Kuidas ma õpetan teisi rohkem hoolima?
- Mida ma teen selleks, et abivajajaid märgata?
- Kuidas ma õpetan teisi abivajajaid märkama?
Need on vaid mõned mõtlemiskohad ja oleme realistid, tegemist on imepisikeste sammudega, ent ka väike samm on liikumine edasi. Ikka parema suunas.