Autorid:
Jaanika Reinik
Kätlin Valge
Tallinna Meelespea Lasteaia Sipsikute rühma õpetajad
Fotod: Tallinna Meelespea Lasteaed
Neli aastat tagasi oktoobrikuus osalesime „Kiusamisest vabaks!“ metoodika põhikoolitusel. Kiusamise temaatika on väga isiklik ja igal inimesel on sellega oma kokkupuude või oma lugu rääkida. Koolitusel kuuldu kõnetas meid isiklikult ja sütitas soovi kasutada programmi meie sel ajal kolme kuni nelja aastaste laste rühmas.
Baaskoolituse läbimise järel analüüsisime koolituselt saadut ja koostasime mõttelise plaani selle kasutamiseks. Meie kõige olulisemaks lähtekohaks sai koostöö, mis on ühise tegutsemise alustalaks. Kaasasime protsessi lapsevanemad, kelle ülesandeks oli nelja nädala jooksul sõnastada põhiväärtused rühmaesiku seinal olevatele plakatitele. Väärtuste sisulise tähenduse üle arutlesime ühiselt spetsiaalselt „Kiusamisest vabaks!“ koosolekul, kus sõna sai iga lapsevanem. Viisime samas läbi ka oma esimese täiskasvanute karukoosoleku, kus kasutasime arutelukaarti rühma lapsevanemate vaheliste suhete arutamiseks. Jõudsime ühisele arusaamale täiskasvanute eeskuju olulisusest, milleks on sõnade ja tegude kooskõla.
Koosolekul mõistsime ka kodu ja lasteaia vahelise koostöö olulisust, et Sõber Karu oleks lapsele usaldusväärseks sõbraks. Lapsevanemad mõistsid neile pandud ootusi ja tuge kiusamisvaba kultuuri loomiseks rühmas.
Lapsed leidsid tee karudeni seiklusliku mängu kaudu. Muusikatunni järel leidsid nad koridori seintelt juhiseid millegi otsimiseks. Väikesed Sõber Karud olid end peitnud jõulukaunistuste vahele. Elevuse ja rõõmuga liikusid lapsed rühma, tutvustama uuele sõbrale olulisi asju lapse elus – kus ta magab, käsi peseb, riideid vahetab, mängib, joonistab või legodega ehitab. Esimese sagimise järel koondusid lapsed vaibale karukoosoleku ringiks ja tutvusid lapsed oma karuga – mis on tema nimi? Nii sündisidki kolmeaastaste Sipsikute parimad sõbrad Vikerkaar, Tuulelohe, Karuke, Karukalli ja teised.
Karude tulekuga muutus ka meie rühmaruum – rühmas aukohal asus nüüd lastevanemate toodud materjalidest valminud karumaja, seinu kaunistasid lisaks laste joonistatud piltidele ka karuplakatid. Kujundasime rühma esikusse “Kiusamisest vabaks!” infostendi lastevanematele. Nii oli tuttav kujutis nii lastele kui ka vanematele kogu aeg silme ees.
Laste jaoks olid karud nüüdsest kogu aeg olemas ja valmis osa saama nii karukoosolekutest kui ka laste mängudest, olema toeks esinemistel ja kaisus uneajal. Õpetajatena usume, et Sõber Karu ei ole asjaks riiulis, ega pelgalt õppevahendiks või mänguasjaks. Ta tähendab midagi erilist ja on igale lapsele omal moel õppimise- ja mängukaaslaseks. Et see oleks ka lapsele mõistetav, rääkisime esimestel karukoosolekutel just karuga tegutsemisest ja tema hoidmisest. Karukoosolekutel karu ei hüpitata, sest siis on nii lapsel kui ka karul kaaslaste kuulamiseks raske keskenduda. Sõber Karu kuulab meeleldi lapse mõtteid, muresid ja rõõme ning soovib, nagu iga teine sõber, et teda hästi hoitakse.
Lapsevanem: “Mu laps ütles, et karumaja hakkab lagunema ja ta karul on seal ohtlik olla. Mõtlesime, et ehitaks uue maja – võtame mõõdud ja toome nädala möödudes ära”.
Õpetajatena oli meile põnevaks väljakutseks planeerida väärtuskasvatuslikke tegevusi kaasates nii Sõber Karu kui ka muid vahendeid “Kiusamisest vabaks!” kohvrist, mida igapäevategevuste käigus terviklikult kasutades avastasime üha uusi selle tahke. Õpetajatena peame oluliseks lastel loovuse väljendamiseks ning katsetamiseks võimaluse andmist. Nüüd otsustasime sama teha ka ise. Meie fantaasialendudest sündisid mitmed vahendid, lood, etendused, tegevused ja palju muud, mis meie suurt eesmärki – rühmas ühtekuuluvustunde loomist ja hoidmist, – aitas täita. Soovime, et iga meie rühma laps tunneks ennast oodatu ja olulisena.
Meie loovus kandus üle ka lastele. Koolieelses rühmas olid lapsed valmis ja ka soovisid iseseisvalt karukoosolekuid läbi viia, mõelda karumassaaži jaoks lugusid ja algatada Sõber Karu maskoti kutsumist rühma üritustele ning oma esinemistele. Soovi võimendas kahtlemata laste kogemus karudega väljaspool lasteaia ruume. Olime selleks ajaks korraldanud mitmeid fotonäitusi karudest kodudes ja muudes laste jaoks olulistes paikades. Kui esimene fotonäitus oli kui “aken koju”, siis hiljem muutus see üheks ühendajaks rühma eri laste vahel – üha enam sooviti suhelda ka väljaspool lasteaeda ja õpiti kaaslasi, nende huvisid ning hobisid paremini tundma.
Meie rühma traditsiooniks oli suure karu külaskäik kodudesse laste sünnipäevadel. Sünnipäevad on rõõmurohketeks hetkedeks, kus kokkuleppel vanematega said kõik rühma lapsed kutse sünnipäevadele. Ühistest tähistamistest tehti sissekandeid sünnipäevade raamatusse ning loomulikult ootas iga laps pikisilmi suure karu külastust.
Lapsevanem (sünnipäeva järgsel hommikul): “Huvitav, kas kõigile lastele on karu nii oluline, kui minu omale? Ma pole veel näinud, et laps nii suure rõõmuga voodi poole läheks – karu kaenlas ja naeratus näol…”
Esimesel lastevanemate karukoosolekul andsime märku oma ootustest ja sõlmisime vastastikuseid kokkuleppeid. Üha enam nägime, kuidas suusõnalisest kokkuleppest sai tegelikkus. Vanemate suhtumine karudesse ning selle teemaga tehtavasse töösse oli kindlasti oluliseks alustalaks laste kiindumusele Sõber Karudesse. Lapsed said vaadata karunäituseid, kus piltidel olid ka emad-isad ning teised pereliikmed, kes samuti tundsid teema vastu huvi. Õpetajatena tundsime rõõmu toimivast koostööst ja pidasime üha uusi plaane nii, et mitte vaid meie õpetajatena ei hoidnud lapsevanemaid kursis tehtuga, vaid vanemad küsisid ise.
Lapsevanem: “Kuidas teil karudega läheb? Mulle endale tundub toimivat, rühm on ühtne ja pole nagu kampasid”.
Lapsevanem: “Mulle meeldib see, mida te teete, kuna olen ise olnud koolikiusamise ohver, kuna olen erinenud”.
Karud muutusid meie rühma täieõiguslikeks liikmeteks ja koostöös muusika- ja liikumisõpetajaga liikusime nendega rühmast välja. Karud saatsid meid laulu- ja tantsupidudel, spordipäevadel ja muudel üritustel. Karud muutusid headeks abilisteks ka laste valdkonnapõhiste teadmiste arendamisel, näiteks matemaatikas ning keeles ja kõnes. Huvitav, et lapsed ei kaotanud vanuse kasvades karude vastu huvi. Õpetajatena lõime lastele uusi võimalusi ja viise koos karudega õppimiseks ja avastamiseks. Nii nagu lapsed kasvasid koos karudega, kasvasid ka karud koos lastega. Meile oli see oluline selleks, et saata lasteaiast kooli julgeid, hoolivaid ning kokkuhoidvaid lapsi, aga ka seetõttu, et paljusid meie rühma lapsi ootas ka koolis kohtumine Sõber Karuga. Koostööd kinnitasid meile Tallinna Õismäe Gümnaasiumi õpetajad. Meie kooliminejad külastasid mitmel korral kooli sealsete laste esinemiste nägemiseks, koos karudega tegutsemiseks ning esinemiseks – nii laulsid, tantsisid ning lahendasid ülesandeid koos juba koolis käivate lastega. Koolilapsed ning õpetajad omakorda külastasid meie lapsi lasteaias.
Koolieelikute ja Tallinna Õismäe Gümnaasiumi sõbrapäeva ühisüritus, 14.02.2018
Nii nagu meie teekond koos karudega algas, nii ta koos karudega ka lõppes. Rühma lõpuaktusel istusid aukohal nii Sipsikud kui ka karud; laste mappidele joonistas igaüks ennast koos karu ja Sipsikuga ning ka õpetajatel olid rinnaehetena kaasas oma karud – küll pisemad ent südame ligi. Kooli mindi naeratusega näol ning karuga käes. Sõber Karu on lapsele ikka ja jälle toeks uutes ja esiti ootusärevust tekitavates olukordades. (“Karu on sellepärast ka tore, et ta aitab mind, kui ma kuhugi lähen võõrasse kohta. Karuga on julgem”). Õpetajatena oli meil hea meel teades, et laste sõprus karuga ei lõpe lasteaia lõpuaktusega, vaid kõigile jäävad nende sõbrad kasutusse. Paljude jaoks algab koolis klassijuhataja abil uus ja huvitav ühine teekond koos karuga, kellel on lastele veel palju õpetada.
“Karu on mulle õpetanud, et ole sõbralik ja ära kiusa teisi. Ja veel, et kui keegi jääb hätta, siis tule ja aita. Ja isegi siis, kui see pole su sõber, siis ikka peab aitama, sest mitte kunagi ei tea, mis hullu temaga võib juhtuda”.
“Ta on meid nii palju õpetanud, et mul ei ole kõik see meelde jäänud”.
“Karu on mulle õpetanud, et kui keegi teine räägib, siis ei sega vahele. Ja siis, et kui on mingi mure sul siis aitab, kui räägid sellest sõbrale või siis lahendad selle ise ära.”
“Karumassaaži olen ma teinud karuga. Siis olen koos karuga mänginud kahekesi ja ma võtan oma karu alati kaissu”.
“Karu on õpetanud mind rõõmus olema ja karumassaaži tegema. Karuga ma olen õppinud, et kui on tüli sõbraga siis peab alati ära leppima. Et, kui kellegil on probleem siis ta räägib sellest”.
“Karu on mind õpetanud olema tore mängukaaslane – selline, kes mängib ja ei vaidle nii palju”.
“Ja karu on õpetanud, et ära siis karju, kui ei ole põhjust ja niisama läks midagi sassi. Muidu sul võib hääl ära minna ja sa ei saa päriselt appi kutsuda, kui seda vaja on. Näiteks kui sa näed, et laps võib valel ajal teed ületada, siis ei tasu ära joosta vaid tuleb midagi teha, et aidata. Näiteks kõva häält teha, et laps jääks seisma ja auto ka.”
Sipsikute rühma lõpuaktus, 01.06.2018.
“Karud ei ole toeks ja abiks vaid siis, kui on mure – karud rõõmustavad ja tähistavad koos laste, õpetajate ning lastevanematega. Olgu selleks Eesti,- või sügise sünnipäev, etendus või kontsert – karuga koos on ikka tore!” 