Greete ja Maksim – ühe pere lugu
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna peaspetsialist Aasa Rohtla
Maksim oli vaid üheksapäevane, kui ta ema tõi poja ühe maakonnahaigla lasteosakonda. Mingit selgitust naine meditsiinitöötajaile ei jaganud ning andes poja üle, lahkus ta kiirelt. Kui lastekaitsetöötaja hiljem Maksimi ema ja isaga ühendust võttis, polnud lapsevanemad valmis poega tagasi koju võtma. Laps paigutati asenduskodusse.
Hiljem on Maksimi ema kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale rääkinud, et viis lapse kodust ära, sest tahtis meest karistada. Maksimi isa kippus jooma.
Sellest ajast on möödunud kümme aastat. Maksim on asenduskodu töötajate sõnul aktiivne ja seltsiv laps, kes abistab meeleldi kodustes toimetustes täiskasvanuid. Üha enam on ta muude tegemiste vahele poetanud, et ta sooviks elada mõnes peres, mitte asenduskodus.
Maksimi ema on kodune, ta pole kõigi nende aastate jooksul tööl käinud. Ka kodust väljub ta harva. Kui Maksim talle vahel helistab ja päevasündmustest rääkida soovib, pole ema enamasti huvitatud. Ta lõpetab kõne ja palub end mitte segada.
Maksimi isal on alkoholiprobleem. Ometi käib ta vahelduva eduga tööl ning peab enda napi sissetuleku ja sotsiaaltoetuste abil peret üleval. Erinevalt emast käib isa aeg-ajalt pojal asenduskodus külas. Ta on kurb, et poeg ei kasva kodus, kuid ei näe ka võimalust olukorda muuta. Maksimil on kolm vanemat õde, üks neist veel alaealine. Ka noorima õe kasvatamisega tulevad Maksimi vanemad isa sõnul hädavaevu toime.
Maksimi õed ei tea vennast midagi. Ka Maksim ei tea, et tal on õed. Nad pole kunagi kohtunud.
Greetel tekkis tõsisem lapsendamise mõte, kui ta oli saanud 40aastaseks
Nelja aasta eest esitas ta tookordsesse maavalitsusse lapsendamise avalduse. „Soovin ühel väikesel inimesel aidata üles kasvada, ennast leida. Olla talle hea ema, pakkuda talle hoolt ja armastust, märgata lapse vajadusi ja neid rahuldada. Kunagi tulevikus oleksin ma õnnelik, kui laps mulle oma lapsed hoida tooks, aga kui ta seda ka ei tee, ei juhtu sellest midagi. Ma soovin väga, et lapsest saaks mulle ühel hetkel võrdne suhtluspartner, koos oleks seltsim meil mõlemal. Ma olen valmis lapse minevikuvalu leevendama,“ sõnastas ta tookord oma mõtted.
PRIDE koolitusel kuulis Greete hoolduspereks saamise võimalusest. Kuna Greete soovis lapsendada kuni kaheksa-aastast last, hakkas ta üha enam kaaluma just seda võimalust. Hooldusperre saab paigutada ka neid lapsi, kelle vanemate hooldusõigus on peatatud või piiratud. See erineb lapsendamisest, mil vanemate hooldusõigus peab olema täielikult ära võetud, lapse vanemad on surnud või on nad andnud nõusoleku lapsendamiseks. Greete pelgas küll pisut seda, et tema hoolitsusele saabunud laps naaseb mingil hetkel oma sünniperre, sest bioloogilised vanemad tulevad oma eluga taas toime. Ta kartis, et see tegelikkuses ju positiivne perspektiiv teeks talle haiget, sest ta jõuaks lapsesse kiinduda ega sooviks temast lahkuda.
Samas mõistis Greete, et tema perre saabuval lapsel on õigus ja vajadus kohtuda oma bioloogiliste lähedastega ning ta ei saa endale lubada nende inimeste arvustamist. Greete leidis, et lapse ja tema lähedaste kohtumised võiksid toimuda neutraalsel pinnal, mitte tema kodus. Ta lootis, et kohtumiste korraldamisel aitab teda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja.
Just sellised olid Greete mõtted enne seda, kui ühel päeval teatati talle peret vajavast Maksimist.
Greetel on meeles esimene emotsioon – nii tore, ma olen selleks valmis! Teda ei heidutanud tõsiasi, et Maksim on vene emakeelega ja ei oska väga hästi eesti keelt. Maksimi vanus tegi talle isegi rõõmu – suurema lapsega saabki rohkem ette võtta.
Esimesel kohtumisel oli Maksim häbelik, kuid asjalik. Kui Greete midagi küsis siis Maksim ka vastas. Neli kuud said Maksim ja Greete kokku. Kuna nad elasid eri linnades, said nad kohtuda nädalavahetustel. Koos käidi söömas, jalutati linnas, külastati spaad. Lõpuks tuli Maksim Greete juurde paariks päevaks külla. Jõulud veedeti juba koos.
Greete oli nüüd Maksimi hoolduspere vanem. Greete juurde elama asudes helistas Maksim kõigile sõpradele ja andis teada, et tal on nüüd uus kodu.
Algas Greete ja Maksimi ühine elu.
Greete esimene ülesanne oli leida Maksimile sobiv kool. Maksim oskas küll eesti keelt, kuid polnud päris selge, kas piisavalt, et eesti keeles õppida. Pärast mitme kooli külastamist leidis Greete Maksimile ühe eesti õppekeelega kooli, kus õpetaja oli valmis leppima eripäradega. Klasski oli väike, seal õppis vaid kümme õpilast.
Koolis käimine pole olnud lihtne. Maksimil on väga keeruline omandada eesti keele kirjatähti, matemaatika Maksimile seni meeldib ja ta on selles edukas, kuid eestikeelsetest tekstülesannetest on tal raske aru saada. Ka hommikune kooliminek pole lihtne. Maksim leiab erinevaid põhjuseid, miks ta just sellel päeval kooli ei peaks minema, ning Greete peab mängu panema kogu oma veenmis- ja kehtestamisoskuse. Koolis on olnud probleeme käitumisega. Maksim kasutab ebatsensuurseid sõnu ja satub tihti konfliktidesse. Ühel korral mängis Maksim koos klassivendadega koolistaadionil jalgpalli, kuid oma lapsele vastu tulnud emale tundus, et Maksim oli mänguhoos liialt agressiivne ja lõi teist poissi. Klassivenna ema andis toimunust teada klassijuhatajale. Üsna varsti pärast eelmist juhtumit vigastas Maksim rüseluses kooliõe kätt, mille tagajärjel tekkis tüdruku käele väike veritsev haav. Paar päeva hiljem valas Maksim õues ühest tänavalt leitud pudelist koolivennale vett peale. Kõik kolm juhtumit leidsid aset ühel nädalal ja Maksimi klassijuhataja otsustas poisi nädalaks tundidest eemaldada.
Greete on tähele pannud, et Maksim soovib kõiges olla parim. Ühel hommikul ütles Maksim, et ta vist ei julge kooli minna, sest täna on kehalise kasvatuse tund. Ta on alati olnud seal esimene, kuid äkki täna ei ole. Ta ei taha jääda teiseks.
Ka uusi eestikeelseid sõnu püüab Maksim õppida turvaliselt. Greetel on kass Kirru, kes kuuleb alati esimesena kõiki Maksimi vastõpitud eestikeelseid väljendeid, kassile on neid esimesena kõige julgem öelda. Kirruga sideme loomine võttis Maksimil aega. Kui Maksim tuli perre, siis küsis ta Greetelt – kas ma võin Kirrut lüüa, ma löön hästi vaikselt. Greete selgitas lapsele, et kassile, nagu mitte ühelegi teisele elusolendile ei tohi ka hästi vaikselt haiget teha. Nüüd käib Maksim kassi kallistamas ja löömine pole enam jutuks olnud. Õhtuti, kui Maksim ootab oma toas und, pikutab Kirru tema voodi ees. Kui Maksim jääb magama, suundub kass elutuppa Greete juurde.
Maksim soovib varjata, et ta on lastekodust. Ta pelgab, et teda hakatakse narrima. Maksim ei luba Greetel seda kellelegi öelda, samas ise ei pane tähelegi, kuidas ta sellest kogu aeg räägib. Greetega poes ringi käies märgib Maksim tihti kõva häälega, et vot seda sõin ma lastekodus.
Söömisega on asjad olnud teistmoodi, kui Greete alguses eeldas. Maksim rääkis nende esimestel kohtumistel, et ta sööb kõike. Tegelikkuses nii lihtne siiski ei ole, Maksim valib väga toitu. Isu mingite toitude järgi käib tal lainetena. Maksim oli vahepeal valmis nädal aega sööma praemuna. Või viinereid. Aga putru ei ole ta seni üldse olnud valmis sööma. Greetel on veel pikk tee selleni, et Maksim nõustuks toituma mitmekülgselt ja tervislikult.
Unega oli esimestel nädalatel raske. Maksim tõusis öö jooksul korduvalt üles ja tuli Greetet otsima. Tänaseks päevaks on olukord paranenud. Maksim paneb õhtul silmad kinni ja magab rahulikult hommikuni. Ta on Greetele rääkinud, et ka unenägusid ei näe ta enam nii palju kui alguspäevadel. Greetele teeb ka muret Maksimi soov olla piiramatult arvutis ja vaadata sealt erinevaid vägivaldse alatooniga videoid.
Esimestel nädalatel oli Greetel raske Maksimini jõuda, poiss vastas ta küsimustele ruttu kahesõnaliselt: „Ei tea.“ Võis aru saada, et ta isegi ei mõelnud Greete küsimuste peale, vaid keeras end juba enne lukku. Ajapikku on olukord muutunud. Greete saab Maksimiga asju arutada, laps on avatum ja argumenteerib oma valikuid.
Greete püüab leida Maksimile köitvaid tegevusi. Esialgu tundis Greete, et nüüd ongi see hetk käes – tal on laps, kellele tuleb pakkuda kõike ja ruttu, sest ta on seda aega nii kaua oodanud. Mõne kuu möödudes on ta aga rahunenud. Maksim on tema juures elanud ju vaid kolm ja pool kuud. Lapse jaoks on absoluutselt kõik uus – uus kodu seni tundmatus linnas, uus kool ja uued kaaslased. Küll ta jõuab tulevikus leida just talle sobivad ringid ja hobid. Las ta kohaneb esialgu oma uue eluga Greete juures.
Greete on rõõmuga tajunud, et Maksimile meeldivad loomad ja ta oskab looduse märke tähele panna.
Kui nad käisid viimati maakodus ning jalutasid looduses ja imetlesid parte märkas just Maksim kauguses seisvat saarmast, keda polnudki puude vahel nii lihtne tähele panna. Maksimile meeldib ka õues tööd teha, saagida oksi ja purustada neid hiljem oksapurustajaga, mille ta on ise eelnevalt kokku pannud.
Maksim kuulab meelsasti venekeelset räppi. Greete leiab, et vene kultuur on rikkalik ning ta soovib last kasvatades talle kindlasti ka vene kultuuri pakkuda. Ometi pole ta päris kindel, kas just räpp selle kultuuri parim esindaja on. Huvitaval kombel meeldib Maksimile väga ka lastelaul „Tahan, ei taha“. Seda sattusid nad juhuslikult kuulama ühest raadioreklaamist, nüüd on Greete ja Maksim ka laulu videot vaadanud. Laulu sõnad – „Tahan. Ei taha. Ma ise ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea….“ on väga tähenduslikud ka Maksimi puhul, sellest on Greete ja Maksim omavahel rääkinud.
Tugi lapse kasvatamisel
Greete on olnud avatud ja otsinud tekkinud küsimustele vastuseid. Ta kasutab selleks hooldusperesid toetavat tugisüsteemi, MTÜ Oma Pere erinevaid teenuseid.
Kõige keerulisem on tema jaoks olnud mõista, kus peaksid Maksimi kasvatades olema piirid. Kus võiks lapse soovidele vastu tulla ning kus on selgelt ja kehtestavalt esitatud reeglid ainuvõimalikud, et luua lapsele turvaline kasvukeskkond. Greete usub, et väga paljud lapsevanemad on põrkunud sarnaste probleemidega, kuid neil on veidi lihtsam, sest nad tunnevad oma last sünnist peale.
MTÜ Oma Pere psühholoogi toel on Greete mõistnud, et esialgu on kõige olulisem lapsega suhte loomine. Olulised on kindlad rutiinid, samuti lapse abistamine, isegi siis, kui laps tegelikult ise hakkama saaks. Lapsed tahavad lihtsalt kirglikult teada ja tunda, kuidas neid armastatakse. Näiteks teeb Greete vahel Maksimile võileiva valmis, olgugi et teab, et Maksim suudab küll ise endale võileiva teha. Siinkohal on Greetele abiks olnud G. Chapmani ja R. Campbelli raamat „Armastuse 5 keelt lastele“.
Greetele meenub, et kui ta ükskord üritas just raamatus väljapakutud moel läbi julgustavate sõnumite Maksimiga vestelda, hakkas poiss naerma ja küsis Greetelt, mis tal plaanis on. Greete osales ka lastele piiride seadmist käsitleval grupinõustamisel. Grupinõustamise positiivne mõju on eriti suur seetõttu, et lisaks lektorile jagavad oma praktilisi näpunäiteid ka koolitusel osalejad, teised lapsendaja-, hooldus- ja eestkostepered.
Greetel on mentor, inimene, kes on ise lapse perre võtmise rõõmud ja mured läbi elanud ning oskab läbi enda kogemuse hoolduspere vanemat toetada. Lisaväärtusena on mentoril lapsed, kellega Maksim saab aega veeta. Maksimil on küll tekkinud mõned sõbrad, nii eesti kui ka vene rahvusest lapsed. Ent laiem suhtlusvõrgustik eesti keele õppimisel ja uue kasvukeskkonnaga kohanemisel teeb ainult head.
Tänased mõtted.
Greete on mõelnud, et kui keegi oleks talle enne Maksimi perre saabumist näidanud filmilindilt tema ja Maksimi elu järgnevatel kuudel, siis ei teagi mis ta oleks otsustanud. Võib-olla oleks ta oma otsuses saada hoolduspereks veidi rohkem kõhelnud. Sest ei saa ju väita, et tal on olnud lihtne ning aega on kulunud vaid kolm ja pool kuud. Kindlasti on ka ees murekohti.
Kuid Greete usub, et küllap oleks lõplik otsus olnud ikka sama. Ka selle möödunud lühikese aja põhjal saab Greete öelda, et tegelikult on tal juba läinud lihtsamaks. Ta enesekindlus on kasvanud. Alguses muretses Greete iga sammu pärast, analüüsides ennast, kas ta ikka on õigel rajal. Nüüd on ta jõudnud teadmiseni, et kõige tähtsam on lapsega hea ja usaldusliku suhte loomine. Kui see on loodud, suudab ta heade toetajate abiga kõik mured lahendada.
Tegelikult on ju palju toredaid hetki.
Perre saabudes suutis Maksim ujuda korraga vaid neli–viis tõmmet. Täpselt nii palju, kui oli võimalik läbida ühe hingetõmbega. Nüüd ujub ta 25 meetrit ühe minutiga.
Ilus hetk oli siis, kui Greete ja Maksim jalutasid koos mere ääres ja korjasid mere poolt lihvitud kivikesi.
Ilus hetk on siis, kui Maksim jätab oma toimetused ja tuleb äkki Greetet kallistama.
Siis, kui midagi head süües küsib Maksim, kas Greetele ikka ka midagi jäi.
Siis, kui Maksim tuleb koolist ja on oma taskuraha eest ostnud Greetele kommi.
Ja ilus on kindlasti see hetk, mil Greete läheb toast välja ja ütleb Maksimile, et võid arvutis olla tunni ning Maksim helistab tunni pärast ise Greetele – ma tulin arvutist välja, on ju, ma olen tubli!
Üha rohkem on neid hetki, mil Greete tajub, et tal on Maksimiga hea side ja nad saavad arutada igasuguste maailma asjade üle. Greete mõistab siis, kui terane ja arukas laps tal kasvatada on.
Selleks kevadeks on Greetel plaanid. Maksim soovib minna oma asenduskodusse elama jäänud sõbra sünnipäevale. Siis saab laps külastada ka endist kodulinna. Greete on kogenud, et kui Maksim juhtub vahel televiisoris nägema sealseid tuttavaid kohti, on ta väga elevil.
Tõenäoliselt kohtub Maksim endist kodulinna külastades ka oma isaga. Maksimi ema pole poja elukäigu vastu mingit huvi tundnud, kuid isa on lastekaitsetöötajalt ikka uurinud, kuidas pojal uues peres läheb. Kunagi tulevikus tunneb Maksim tõenäoliselt huvi ka oma kolme õe vastu, kellest ta hetkel veel midagi ei tea.
LISAINFO
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna peaspetsialist Aasa Rohtla
Kohtusin Greetega esimest korda eelmise aasta alguses. Ta oli kolm aastat varem esitanud lapsendamise sooviavalduse. Kuid nüüd oli temani jõudnud info, et alates 2018. aasta algusest on sotsiaalkindlustusameti ülesanne hooldusperede ettevalmistamine ja sobivuse hindamine. Greete soov oli saada ka hoolduspereks. Greete esitas kõik vajalikud dokumendid, täiendatud sai juba varasemalt vormistatud pereuuring ning paari kuu pärast oli Greete üks esimesi hooldusperesid just loodud hooldusperede registris.
Mulle jäi tookordsetelt kohtumistelt Greetega meelde tema hea suhtlusoskus, realistlik maailmavaade ja avar silmaring. Ma olin päris kindel, et kui tal ka peaksid ühel hetkel last kasvatama asudes tekkima murekohad, julgeb ta spetsialistidelt abi küsida. Samuti on temas võimekus analüüsida lapsepsühholoogiat käsitlevat kirjandust ja sealt endale ise olulist teavet hankida.
Praegu Greete ja Maksimiga suheldes olen ma oma tollastele mõtetele saanud kinnitust. Nende kodus on mõnus ja soe õhkkond, kus on teineteisest hoolimist, nalja ja põnevaid arutlusi teemal „miks mingid asjad maailmas on just nii nagu nad on“.
Mul on väga hea meel, et Greete ja Maksim kohtusid.