Helen Tomberg
Advokaadibüroo Tibar & Partnerid advokaat, superviseeritav perelepitaja
Muutunud maailm on kaasa toonud suured muutused ka sotsiaalsetes suhetes, sh perekondlikes suhetes ja perekonnamudelites. Peret luues loodetakse harmoonilisele kooselule ja üheskoos vananemisele, kuid kooselu loomulikuks arenguliseks osaks on paratamatud suhteprobleemid, ka tülid. Oskusest nendega toime tulla sõltub pere säilimine või lagunemine.
Kui kooselava pere eesmärgiks on suhteid hoida, saavad selles abiks olla perenõustajad (sh paarisuhte nõustajad) või pereterapeudid. Seejuures keskendutakse nõustaja juures oma tunnetele ja suhetele ning arutatakse iseeneses selguse leidmise nimel omavahelisi paarisuhteküsimusi. Pereteraapia aga keskendub perekonnale kui tervikule, st tegeldakse kogu pere ja selles ette tulevate probleemidega. Siin on eesmärgiks esile kutsuda niisuguseid muutusi, et kõik pereliikmed ennast hästi tunneksid.
Seevastu perelepitus on suunatud lahkuminevatele või juba lahus elavatele elukaaslastele ja on kõige laialdasemalt kasutatav just ühistele lastele sobiva elukorralduse leidmiseks. Levinud eksliku arusaama järgi lepitab või taasühendab perelepitus lahku läinud abikaasasid või elukaaslasi. Seda ta ei tee.
Kui elukaaslased, kelle kooselust on sündinud lapsed, lahutavad, lõpeb nende paarisuhe, kuid ei lõpe vanemlussuhe, sest lapsed on vaja ühiselt suureks kasvatada. Lapse armastus ja igatsus oma kalli emme või armsa issi järele ei lõpe vanemate paarisuhte katkemisega.
Lahkuminek ei ole mitte kunagi laste valik, vaid neid sunnivad uue olukorraga kohanema nende vanemad. Perelepituse fookuses ongi vanemlussuhte raames toimuva koostöö otsimine, laste säästmine, vanemliku ressursi kasutamine nii mõlema vanema kui laste jaoks sobivaima ja toimiva laste huvidest lähtuva elukorralduse leidmiseks. Niisiis perelepitus on pere spetsiifiliste küsimuste üle läbirääkimiste protsess. Tulemuseks võiks olla vanemate koostööle keskenduv kokkulepe.
Perelepituse käigus otsustavad vanemad ise, mis on tähtis. Nemad ise kontrollivad endi jaoks olulisi teemasid, milles peab otsuseni jõudma. Lepitaja rolliks jääb kaasaaitamine vanemate mõtetele ja rääkimisele, tuues vahel näiteid ka elus toiminud praktikatest laste elu korraldamisel. Kõik otsused teevad aga vanemad ise.
Lepituse kestel on väga kerge keskenduda minevikule, kust tuleb kaasa palju valu, kuid see ei aita käesolevat olukorda lahendada. Seetõttu võib pigem aidata keskendumine tulevikule. Lepituse eesmärgiks pole kummagi vanema olukorrapõhise nägemuse muutmine, mõlemat osapoolt nähakse kui võrdselt kompetentset isikut. Sellest aga, kuivõrd kumbki vanem tajub koostöö vajalikkust, sõltub, kuivõrd on lepituse käigus võimalik muuta oma käitumist. Omaenese käitumise muutmine aga toob tihtipeale kaasa muutusi ka teiste käitumises.
Erapooletu perelepitaja jaoks on mõlemad vanemad täiesti võrdsed. Tema osaks pole öelda, mis õige ja mis vale, sest seda teab iga lapsevanem oma lapse kohta paremini kui ükski teine.
Perelepitaja on liidrirollis ainult läbirääkimiste protsessi puudutavates küsimustes, ja kui on vaja, siis ka osapoolte tasakaalustamisel. Lepituses on vanematevahelise tasakaalu säilitamine väga oluline, ja sellele aitavad kaasa eelnevalt kokku lepitud reeglid.
Perelepituse käigus arutatakse enim vanemlikke lahendusi laste suhtes, kuid mitte ainult. Selle käigus on võimalik lahendada ka paljusid muid pereelu lõppemisega kaasnevaid vaidluskohti. Nendeks võivad olla abikaasade ühisvara või endiste elukaaslaste ühise vara küsimused, ülalpidamisprobleemid, aga ka suhted vanemate ja täiskasvanud laste vahel, vanemate suhted laste vanavanematega jpm.
Perelepituse käik
Perelepitajateks on enamasti kas psühholoogia-, sotsiaaltöö- või õigusalase haridusega eriväljaõppe saanud praktikud. Perelepitus toimub kokkulepitud ajal kohtumisseanssidel, mille pikkus on tavaliselt 90 minutit ja reeglina püütakse taaskohtuda hiljemalt kahe nädala jooksul. Üldjuhul ei kesta perelepitus kokku üle kümne seansi. Perelepitajate praktika näitab, et kui vanemad on motiveeritud lahendust leidma, kulub koostöökokkuleppeni jõudmiseks viis kuni kuus seanssi. Kui siis jääb veel üle pisidetaile, mille üle mõelda ja kaaluda, kulub üks-kaks lisaseanssi.
Esmalt määratletakse lepitaja juures teemad, mille üle arutleda. Kumbki vanem on oma lugu kutsutud jutustama võrdselt teisega. Sellega saab välja tuua mõlemapoolse nägemuse kaudu faktid, murekohad ja vajadused, et hakata nende põhjal otsima ja leidma sobivaid probleemilahendusi. Kui perelepituse käigus saab sõlmida ajutisi vahekokkuleppeid, siis need kohtumisel ka teksti kooskõlastamise järel allkirjastatakse.
Kõik perelepituses toimuv on konfidentsiaalne – põhimõttel „What happens in Vegas, stays in Vegas“. Perelepitus ei ole kohtumenetluse jaoks toimuv tõendite kogumise üritus, sest eesmärgiks pole kohtuvaidluse jätkamine. Lepituse eesmärgiks on uurida, kas vanemad ise leiavad võimalusi sisuliseks koostööks ja soovivad sõlmitud kokkuleppe kohaselt elada. Seepärast ei peeta ka üle kümne korra toimuvaid lepitusmenetlusi perspektiivikateks.
Tavaliselt selgub juba kolmandal-neljandal korral, kas vanemad tõepoolest soovivad lahendust leida ja selle järgi elada või on pigem tegemist nendepoolse venitus- ja menetlustaktikaga.
Perelepituse läbiviimiseks sõlmivad vanemad lepingu valitud perelepitajaga (http://lepitus.ee/perelepitajad/). Tavaliselt on perelepitusseansid tasulised. Tasu suurus märgitakse lepingusse ja reeglina tasuvad mõlemad vanemad võrdse tasuosa. Tasu võrdselt jagamine ei ole absoluutseks reegliks, kuid võimaldab vältida vanemate pelgust, et „kes maksab, see tellib muusika“. Vähekindlustatud vanemate eest on teatud juhtudel võimalik tasuda ka laste elukohajärgsel eestkosteasutusel (linnaosa-, linna- või vallavalitsusel), kes korraldab nii perelepitusse saatmise kui perelepitaja valiku.
Praegusel ajal jõuab suur osa vanematest perelepitaja juurde kas kohtu suunamisel kohtumenetluse kestel, kui kohus peab lepitust perspektiivseks, või lastekaitsespetsialisti soovitusel, kui vaidlus ei ole veel kohtusse jõudnud ja lastekaitsespetsialist peab lepitust perspektiivseks. Info vähesuse tõttu jõuab väiksem osa vanematest või endistest elukaaslastest lepitaja juurde omal algatusel. Praegu aga arutavad Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium ühe võimaliku lahendusena kavatsust muuta perelepitus lahkuminevate vanemate jaoks kohustuslikuks kohtueelseks etapiks.
Seega võib edaspidi muutuda kohustuslikuks tingimus, et kohtus ei saa hooldusõiguse muudatusi või suhtlusõiguse reguleerimist arutada enne, kui vanemad pole läbinud kohustuslikku, tõenäoliselt vähemalt osaliselt riiklikult rahastatud perelepitust.
Reeglid
- Esimene ja peamine: vanemad osalevad lepituses vabatahtlikult.
Seda eeldab juba perelepituse olemus: ei saa sundida inimesi suhtlema nende soovi vastaselt. Aga mittesuhtlemine või koostöö puudumine võib lõpuks tuua kaasa olukorra, kus ei pooled koos ega kumbki üksinda ole enam oma asjade üle otsustajad ja vastutajad. Seda teeb nende eest võõras inimene, kohtunik. Uuringud kinnitavad, et vabatahtlikud kokkulepped püsivad ja neist on rohkem kasu. Vabatahtlik lepitamine eeldab, et perelepitaja juurde tulevad inimesed oleksid ise protsessist huvitatud. Isegi kui hetkel tundub, et „ma ei taha tema viluvarjugi näha ja temaga ei ole võimalik mitte milleski kokku leppida“, siis see ei pea alatiseks nii jääma. Vahel tasub proovida.
- Teine: vanemad on võrdsed.
Perelepitus ei sobi, kui suhtes esineb vaimset või füüsilist vägivalda või kui üks pooltest on teisest oluliselt võimukam ega ole omavahelises koostöös valmis oma võimu vähendama.
- Kolmas: vanemad otsivad oma lastele parimat võimalikku lahendust ise.
Perelepituse käigus ei süüdistata, ei solvata, ei tõsteta häält. Perelepituses kuulatakse, mis teisel öelda ja kõik saavad võrdselt sõna. Perelepituses vaadatakse tulevikku. Vanematel on igal ajal võimalik lepitus katkestada – rahunemiseks, aja mahavõtmiseks, mõtlemiseks. Lepitust on võimalik ka igal ajal lõpetada.
Aga lõpetada tasub alles siis, kui vanemad ja lepitaja tõstavad käed üles ega näe enam lootust lahenduse leidmiseks. Siis teeb otsuse last mittetundev võõras inimene ning kõigil tuleb selle järgi elama hakata.
Parem proovigem korra veel…
Artikkel ilmus projekti „Hea nõu lastega peredele“ raames. Loe veel juriidilisi artikleid: https://www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/hea-nou-lastega-peredele/temaatilisi-materjale
HEA TEADA!
SA Väärtustades Elu ja Eesti Lepitajate Ühingu ühisprojektis „Laste ja perede heaolu tagavate teenuste koostööpakkumine” pakuvad perelepitajad 2020-2021. a lahku läinud peredele tasuta perelepitusteenust. Tasuta perelepituse teenuse saamiseks kirjuta info@lepitus.ee.