Sigrid Petoffer
MTÜ VAITER projektijuht
Laps vajab mõlemat vanemat. Nii jagub talle rohkem tähelepanu, eeskuju, armastust ja võimalusi. Õnnelikud on sellistes peredes elavad lapsed, kus vanemad mõistavad oma rolli ja vastutust ning seavad esikohale lapse vajadused. Õnnelikud saavad olla ka need lapsed, kelle vanemad ise kõike ei tea ega oska, aga taipavad olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Olgu selleks siis hea raamat, koolitus või nõustamine.
Õnnelik olemine satub tugeva löögi alla aga siis, kui vanemad keskenduvad suuresti vaid iseendile ja jätavad lapsed hoolitsuseta. Siinkohal olgu öeldud, et kaugeltki kõik vanemliku hoolitsuseta lapsed ei ela asenduskodudes, vaid ka peredes, kelle toetamiseks lastekaitsesüsteem teeb üha suuremaid pingutusi. Pereterapeut Meelike Saarna veendumuse kohaselt peavad lapsed tegema laste asju ja vanemad vanemate asju. Meie oleme täiskasvanud ja meie vastutame!
Minu pikaajalised kogemused lastekaitse valdkonnas kinnitavad, et lapsed igatsevad oma vanemate lähedust, tähelepanu ja eeskuju ka siis, kui nood on eemalolevad, ärevad, vägivaldsed, ükskõiksed või viibivad parasjagu ei tea kus. Igatsus võib väljenduda käitumis- või õpiraskusena, avalduda ka vaimse tervise häirena.
Vanemate omavaheliste vaidluste olemus võib seisneda erinevates asjaoludes: kas ei soovi laps ise vanemaga suhelda, takistab üks vanem last teise vanemaga suhtlemast või ei soovi vanem ise oma lapsega suhelda. Kuidas mõista, mida laps tegelikult mõtleb, soovib ja millest unistab, ilma et teda keegi või miski mõjutaks? Lapse arvamust tuleb alati küsida, kaasata temaga seotud otsuste tegemisse, aga seda tuleb osata teha. Ka kõige lootusetuma olukorra puhul tuleb meil leida võimalusi vanemate toetamiseks ja lepitamiseks, eelkõige lapse jaoks keeruliseks kiskunud olukorra normaliseerimiseks. Kui laps peab kõikide raskustega hakkama saama, siis peame meie samuti suutma midagi ette võtta.
Lastekaitsetöötaja ja koolitaja Kati Valma tõi oma 14.02.2020 seminaril toimunud ettekandes „Sugu või tegu“ esile asjaolu, et pole olemas tõde, kumb vanematest rohkem oma last või lapsi kahjustab. Kahjuks teevad seda nii emad kui isad. Seega omab tähtsust mitte sugu, vaid tegu. Siinkohal keskendun isadele, täpsemalt neile, kel on suhtlemisel oma lapse või laste ja/või lapse emaga risk kasutada ebasobivaid käitumisviise. Nende all mõtlen enamat kui füüsiline karistamine. See võib olla olukord, kus lapsele ei võimaldata võimetekohast haridust, piisavat lähedust, turvatunnet või ei arvestata tema arengutasemega.
Vaatamata isade tähtsusele peredes kalduvad teenuste süsteemid toimima peamiselt emade suunas. Probleem süveneb veelgi, kui isasid peetakse olevat kõrge riskiga. Isasid, keda meie sekkumissüsteemid kõige enam jälgima ja abistama peaksid, enamasti ei kaasatagi.
Seniste tavade muutmiseks tuleks seda teha ka siis, kui isapoolne motivatsioon esialgu puudub või ei saavutata sekkumiste rakendamisel kohest tulemust. Eelpool kirjeldatut arvesse võttes otsustas MTÜ VAITER paar aastat tagasi isade kaasamiseks ja lapsekeskse isaduse juurutamiseks tuua Eestisse programm „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele“.
Programmis osalemisest tõuseb kasu paljudele isadele, eelkõige aga neile, kel on probleemsed suhted oma lapse (või lastega) ja laste emaga. See võib hõlmata üleliia kontrollivaid või kaasatuid, kaugeid ja/või vastutustundetuid ning vägivaldseid isasid ning isasid, kellel on laste emaga vaenulikud, vägivaldsed või konfliktsed suhted. Isasid, kelle esmane probleem on seksuaalne väärkohtlemine, programmi vastu ei võeta.
Programmi eesmärk on lõpetada isapoolne vägivaldne käitumine oma laste ja nende emaga ning soodustada austavat ning vägivallavaba suhtlemist teise lapsevanemaga.
Töö toimub kolmes osas: isade grupikohtumised, kontaktid emadega ning võrgustikukoostöö. Grupi suurus on reeglina 10 kuni 12 isa. Kokku toimub 16 grupi- ja kaks individuaalkohtumist (sh vastuvõtt gruppi).
Hetkel osaleb programmis 31 isa, kelle peredes elab 56 last vanuses kolmandast elukuust kuni 16-aastasteni. Isade sõnul on neil suhtlemisraskusi lapse või lapse emaga. Pingete korral tekivad kasvatusküsimustes kergesti vanematevahelised erimeelsused, lahutuse korral ei jõuta üksmeelele ka ühises hooldamises. Erinevate laste ja peredega töötavate spetsialistide sõnul on vanematel raske hooldusõiguse vaidlustes objektiivseks jääda just vastandlike huvide tõttu.
Ülioluline on paika panna piirid ja kokku leppida, kuidas ema või isa lapse kasvatamises osalevad. Reeglina jäävad lahkumineku korral lapsed ema juurde ja isade osalemine laste kasvatamisel nõrgeneb. Nii kaob neil ülevaade ja vahel ka huvi laste elus toimuva vastu. Tuleb ette ka olukordi, kus isadel takistatakse oma lastega suhelda.
Erinevate grupitööde ja arutelude käigus jõutakse tihti omaenese negatiivsete lapsepõlvekogemuste juurde, mis on kujundanud tänaste isade hoiakuid ja väärtushinnanguid.
Suhete parandamiseks või taastamiseks tuleb hinnata iga lapse vahekorda oma isaga. Vahel võib üks (tihti erivajadusega) lastest saada isa või ka mõlema vanema poolt negatiivset tähelepanu. Selle vältimiseks peab tegema rohkem tööd just probleemsema suhtega. Neli kuni viis kuud kestva programmi käigus eeldame, et isad võtavad vastutuse oma käitumise eest ja on valmis selle nimel pingutama, et lapsed ja nende emad tunneksid ennast turvalisemalt. Selle mingil põhjusel saavutamata jäämisest kujuneb oluline signaal neile, kes konkreetse isa programmi suunasid.
Olgu öeldud, et isad saavad programmiga liituda ka omal soovil.
Mis võib juhtuda siis, kui me isasid ei toeta? Programmi loojate veendumusel suureneb sellisel juhul isade isolatsioon, ärevus ja oht kasutada vägivalda; lapse kaitsmine ja kasvatamine jääb peamiselt emade vastutada; isad võivad minna uute perede juurde ja kahjustada ka seal elavaid või uuest suhtest sündivaid lapsi; kaotame võimaluse hoida laste suhteid oma isadega.
Programmis osalemise ajal hinnatakse riske, õpitakse ära tundma ebasobivaid käitumisviise ja leidma sobivaid lahendusi vägivallavabaks suhtlemiseks, tehakse tööd häbi-, süütunde ja teiste negatiivsete tunnetega, suurendatakse teadlikkust abisaamise võimalustest ja püstitatakse tulevikuks jõukohased eesmärgid.
„Ma usun, et vägivalla taga on oluline sõnum, mida isa tegelikult soovib oma perele öelda. See võib olla suur mure lähedase turvalisuse üle, see võib olla pettumus endale seatud ootuste täitmise osas. Näen, et „Hoolivad isad“ annab isale hääle oma sõnumit esitada viisil, mis on kuulajale sobilik, samuti annab teadmisi lapsekesksest kasvatamisest“, on öelnud üks programmi grupijuhte Märt Ojamaa.
Eestis ollakse teekonna alguses, aga Kanadas, Ühendkuningriigis, USAs ja Austraalias näitavad hindamised, et isade ärevus, isoleeritus ja vanemlik stress väheneb ning suureneb laste ja kogu perekonna turvalisus. Mõju kestis ka kuus kuud peale programmi läbimist.
Aitame isadel oma lapsi väärtustada!
Rohkem infot programmi ja suunamise kohta kodulehel www.vaiter.ee.
Lugu ilmus Lastekaitse Liidu “Märka Last” maikuu veebiajakirjas.
Seekordne number on vanemluse ja isaks olemise teemaline.
Päisepilt: pxhere.com